tulemise küsimus

4 päeva  Võrus ja imelik avastus, et tahaks seal rohkem ära teha, ise ka täpselt ei tea, mida täpselt tahaks ära teha, aga tahaks.

Unistuste elu olekski pendeltöökohad - et ükskord tallinnas, siis jällegi võrus ja siis jällegi tallinnas. Et Tallinnas müüks raamatuid ja teeniks suurt raha ja võrus kirjutaks raamatuid ja teeks muid toredaid asju, mis aitavad elus hoida nii igal nädalavahetusel. Äkki peaks oma aedagi päriselt ja korraldaks näiteks mingeid üliägedaid kirjandusüritusi Kreutzwaldi muuseumis. No tegelt ikka päris äge koht keset linna, isegi aed on selline, et pane või juurde kõik need kirjandusmuuseumist üles leitud nimetused taimede kohta, et õun põle lihtsalt õun, vaid ikka ubin ja kõik see muu. Siis saaks sellest kohast asja ja elu välja tuua ja luua. 

Tallinnasse tagasi tulemine on naasmine oma argiste probleemide juurde - no see õnnetu vannitoaremont ja uut sisu vajav korsten. 

 

mina ei tea, kes sina oled, aga oled, aga oled, aga oled

Tegelikult olen juba pikemat aega üritanud aru saada, et mismoodi see asjade korrastamine käib. Ja ma ei taha öelda, et saaksin alati kõikidest inimestest enda ümber aru, et hoomaksin maailma terviklikkust. Ei hooma ma sittagi, vahetevahel saan aru, kui loll, enesekeskne debiilik ma olen. Ei tohi nii öelda, ei, aga no see vastab tõele. selles mõttes see ideoloogia värk, et ma tean, mis teeks kõik maailma korraga paremaks, sellist asja ei ole minu peas. mõni võib isegi uskuda, et miskine jumalasse uskumine aitab teda, aga siis võib-olla tähendabki see ainult tema enda aitamist ja see on oluline teada ja mitte ära unustada. See aitamise osa on alati jube keeruline osa. Ja ka kaitsmise osa. Mina saan kaitsta vaid naisi ja lapsi - sest seda kogemust jagan, olen elu jooksul jaganud. Samamoodi saan olla vaid jalakäija. Ma ei ole jalgrattur, autosõitja - selles linnaruumis. Samuti ei ole ma ka ettevõtja ehkki mu hetke kogemus toimib natuke ettevõtja seisukohalt, aga tulemus peab minu jaoks ka ettevõtjana olema lihtlabane - kasulik kõigile, nii minule raha seisukohalt, kui ka minu klientidele. Me üldiselt elame Euroopa Liidus ja siin läheb see kliendivärk tsipa rohkem korda, kui suurkorpide kasumid. Igatahes minu mõte on see, et asi, mis ma müün peab olema, kui mitte kasulik, siis vähemalt vajalik suuremas perspektiivis. Olgu see linnatänav, raamat, maja, etendus, muusika, mõnus sai, hää kohv, tore kleit, aga too kleit võiks tehtud olla mõnest vanast kleidist, tollest kleidist võiks rõõmu tunda mitte ainult kiirmoefanatt, vaid ka loodus. Mul on vanem vend, kes arvab, et küll see emake Maa ilma  hakkama saab. Planeet Maa võib igasuguse pingega hakkama saada, aga ma ei tea, kas ka inimesed sellel planeet Maal saavad pärast näiteks vee täielikku aurustumist ja õhu puudust hakkama või kohaneme me ka sellega? Elu ilma hapniku ja veeta ei ole tegelikult võimalik vähemalt hetkel pole meie keha sellega kohastunud. 

Aga jah, mida tähendab see, et ma olen enesekeskne? Ikka seda, et ma ei suuda ennast panna teise inimese olukorda. Pole kunagi suutnud, aga vahel ma nagu arvaks, et suudan mõista või hoomata teise inimese või olendi valu. Ja see, mis ma räägin, on alati mingis mõttes teoreetiline - see teise inimese või olendi või meid ümbritseva keskkonna sisse minek on alati jube keeruline. Olgu mul kuitahes võimekas ettekujutlusvõime. Kusjuures jube kihvt on inimestega suhelda, kus keset seda momenti, et oi ma tolereerin ja armastan kõiki ja mul tuleb nii hästi välja see, et ma võtan vastu kõik, mis maailmas olemas on, aga kas ma ikka võtan? Mäletan seda jubedustunnet, kui üks mu silmarõõmudest teavitas mind oma biseksuaalsusest. Ja see mõte keris ja keris ja keris ja keris ja keris ja hirmutas mind. Mis siis, et ma arvasin, et ma saan aru sellest maailmast ja inimestest enda ümber. Muidugi suutis mu üliintelligentne silmarõõm tsiteerida Michel Foucault´d ja öelda seda, mida ta ilmselt teadis varemgi, enne minule rääkimistki, et mõned kihistused inimesest on mitte lihtsalt võõrad, vaid jubedad ja neid surutakse nii kõvasti alla kui võimalik, sest nende eksisteerimise tunnistamisest algab kaos. Ja nii ta ongi - kaos, mille vastuvõtt on palju keerulisem, kui lihtsa kõigitimõistetava ja hoomatava šabloonide mõistmine. Kitši mõistmine. Ka minu perekond võib tunduda tõenäoliselt kõrvaltvaatajale kitš ja ilmselt on see mingi lõputu naer selle perekonna kui ainsa tee pihta, ikka päris jube naer. Väegade jube. Ja mingis mõttes täiesti arusaadav naer ka, sest inimesed ei taha tüüpprojektid olla. Vähemasti teismikutena on meis nii palju iha erilisuse järele, et me ei kujuta ettegi, et peaks lapsi saama ja elama nii nagu meie emad ja emaemad ja emaemaemad. Nii ta on - veider. Nii et see sündimuse probleem muutuks ilmselt palju väiksemaks, kui me ratsionaliseeriks oma hirme, armastust (igasugust, nii hetero- kui ka homo, nii sõbra kui  ka muud armastust) , elu, jne. Ja selle sees saaks aru, et igaüks teeb oma asja ja nii ongi ja seal kuskil asub ka igaühe tõde ja selle tõe sees on nii palju variatiivsust ja võimalikkust. Ja selle sees võiks kasvada lapsed. 

Kõik eelnev tuleb sellest kommentaarist, mis Bergi alla kirjutasin: 

Ma ise olen aru saanud, et see teiste inimeste kaitsmine ja arvamine, et oled nn hea ja hooliv - see ei ole eriti võimalik, sest päris tihti ma lihtsalt ei tea teiste inimeste probleeme. Mul on ennast näiteks väga raske panna ristriietuva mehe olukorda ja teda kaitsta. väga väga väga raske. Aga no ilukirjandus annab mulle mõnikord selle kujutlusvõime, et kuidas inimene võiks ennast tunda, kui teda sellise pisiasja pärast ahistatakse või rünnatakse, aga detaile ma ei tea, samuti pole ma ka suuremasi puudega veel, silmad on peas, jalad veel liiguvad, aga näiteks minu kasuema ei saa liikuda treppidel ja see ajab mind juba natuke närvi, kui ma kultuuriasutustesse kedagi kaasa ei saa võtta, sest nad raiped pole mõelnud ratastooliga või raske liikumisega inimesele. ühesõnaga praktikas - ma tahaks lihtsalt, et kõikidel oleks ligipääs infole, elule, teistele inimestele - aga ma raibe ju ise ei tea, kuidas seda ligipääsu tekitada, ses mõttes, et selleks tuleb omada lapsi ja vanainimesi ja erinevates olukordades olevaid sõpru, tuttavaid, sugulasi. see vist ei tähenda sama, mis võuk. aga jah. selle minu maailma sees on kõik inimesed võimelised kõigiga suhtlema ka siis kui nad samal ajal valivad Ekret ja teine pooldab puhtalt sotse või maiteagi reformi.

öölaps ja rosaarium - kategooriate purustajad, mis loodus ja inimene - ikka loodusinimene, inimloodus

Eile vaatasime Henrykuga üle "Öölapse" ja väga naljakas oli. ses mõttes Henryku vennaga on ka supernaljakas vaadata selliseid filme, kus sisuliselt üritatakse inimesele selgeks teha, et lapse sünd on selline elumuutev kogemus, et potensiaalseks valgu ja raua allikaks saab teise inimese veri ja keha - juba algusest peale. Et inimene ongi selline lihasöödik.

Ja selles on midagi jubenaljakat ja naljakasjubedat ja kui see kõik korrelleerida minu "Rosaariumile", mille lugemine võttis tsipp aega ja tsipp mõtisklemist teemal Carl Linne ja Taani ja Jüütimaa ja Napoleoni sõjad, mille käigus sisuliselt võeti maha hunnikute kaupa tammikuid, mis kaitsesid Taanimaad tuulte eest, siis võib juhtuda, et loodus polegi meist nii erinev, et äkki me isegi oleme osake loodusest. Mets, puu - nendel kõikidel on suurem funktsioon meie elus, kui me usume. Puu sees on mingi määratu vägi, millega ta varjab meid päikese ja vihma ja veel millegi eest, mis võib meile haiget teha, võtab meid embusse, kui oleme pisikesed poisid või tüdrukud, kisub meid taeva poole. Aga enamasti inimesed ei märka seda, sest ühel hetkel vaatame me otse enda ette, olgu me autos, seal on lihtsam otse enda ette märgata, aga mitte kõrvale või veel kõrvale või olgu me tänaval ühest kohast teise liikumas. Ja väga vähe märkavad puude olemasolu meiesugused, keda ümbritsevad isegi nn nõukaaja piirkondades nagu Lasnamäe või Õismäe suured uhked puud. Need on tüütud, sest okkad kukuvad alla ja lehed ja kevaditi hunnikute kaupa õietolmu ja õisi. sügisel lendavad suured oksad alla. 

Sellest see taanlaste normaalse kõrgusega majade armastus, jalgrattaarmastus jne. Nad on juba endale selgeks saanud nii 200 pluss aastaga, et puude puudumine on suurim puue, mis ühes linnas, ühel maal olla saab. Ja see raamat "Rosaarium", kus puud või siis iseäralikud puud-loomad-inimesed segu tulnukad vallutavad maa, on üdini taani värk. Johanne on ka üdini taani tüdrukpoiss. Ja selle tuules minna vaatama uuesti Hõffil nähtud "Öölast"on kuidagi selgusttoov. Variant, millele ma mõtlesin ka kevadel, kus ma filmi vaatasin, et aga mis siis juhtub, kui kogu perekond lepibki, et ongi selline laps ja siis ongi nii. Rosaariumis on vähemalt peakangelastel mingi sisemine jõud, mis nõuab leppimist sellega, et on loodus ja inimene on üks, et õudus pole lõputu, vaid ta lõpeb sel hetkel, kui keegi lepib olukorraga. Olgu see siis leppimine sellega, et keegi on mees ja naine korraga või siis rohkem nagu naine või taiminimene. 

Sest üks teos räägib tulevikust, teine minevikust ja mõlemad põrkuvad selle maailma kategooriatega. Inimene ja loom ja taim - kõik justkui eraldi, aga nii "Rosaariumis" kui ka "Öölapses" on nad kõik justkui koos ja moodustavad millegi täiesti raamatus uue ja filmis iidse. Olles viimasel ajal poja tõttu nii dinosaurustesse ja loomadesse ja teaduslukku oma aega ja energiat pannud, sest päriselt kooli ajal, puberteedi kohale jõudes tundus kõige igavam tund bioloogia, sest nagu päriselt, nagu päriselt, ausalt - mida see mulle tol hetkel andis, see ei seletanud ära isegi mu ärevust, leina, valu, ahastust, hirmu, õudset tunnet, kui vaatasin käsi ja mõtlesin/tundsin/avastasin, et need polegi minu käed, see polegi minu keha, see kõik ei olegi minu oma, see on mingi halb unenägu, kust on võimatu välja pääseda, ainult unistades mingist Valgest ilusast printsist. Oli üks ülikhuul klassivend, siiani üks väga khuul näitleja, inimesena ei saanud ma teda kunagi tundma õpitud ja praegu oleks juba hilja, igatahes nii äge, et oli, nii kurb, et ma ei saanud kunagi tema päris sõbraks ja tema minu sõbraks. Igatahes nüüd ma saan aru, et me tuleme kuskilt, et me pole nii kategooriliselt eraldatud ei loodusest, ei folkloorist, loomadest, taimedest ja selles kuulumises  on midagi õudset - ja selles, kui loed seda Charles Darwini järeldust, et me kuulumegi tegelikult loomariiki ja taimeriiki ja me võime olla üheaegselt mehed ja naised ja pojad ja tütred ja õed ja vennad. Ei olegi selliseid hierarhilisi kategooriaid, nagu mees ja naine. Ja toiduks võivad meile olla nii õhk kui liha kui taimed. 

Tegelikult tegelevad mõlemad teosed kategooriate hägustumisega - sellega, et oled inimene, aga tegelikult ka loom või troll või eelajalooline ahvike või taim. Ja selles, et me paralleelselt last oma ihus kasvatades ja teda imetades moodustame hetkeks mingi loomaliku olemise on omamoodi hullumeelne ja ilus ja õudne korraga. Naised kogevad seda kategooriate hägustumist kõige füüsilisemalt last sünnitades, imetades ja ka Charlotte Weitze rosaariumis on need, kes on korraga taimed ja inimesed ja loomad. Olgu see siis Esther või Fine. Ilmselt soovib seda taimeks olemise kogemust endale saada ka Johannes, sest tema esimene võimekus on muunduda Johanneks. 

Sveta rääkis, et ta ei teadnud, kas talle meeldib see raamat. No mulle meeldib, sest hetkel hulbingi siin Pangaea hiigelmandril ja mõtlen, et kes on inimesed ja kus on nende tulevik. Me justkui kuulume tehniliste vidinate, videode ja Tammsaare pargis popiks saamise himus tantsivate puberteediealiste plikade hulka, kes jagavad oma rõõmu vaid laikidehimus ja kes vajavad seda rõõmu, et võib-olla toita oma inimeseks olemise rõõmu. mulle tuleb meelde see imelik hetk, kus Tallinna õpetajaks õppimise seminaril rääkisin oma klassi õpilasest, kellel olid ilusad küüned, et kiitsin tema küüsi, sest tegelikult ta oskaski neid küüsi ise endale teha ja ta nägigi nendega tipp-topp välja, mis siis et muidu akadeemiliselt mitte eriti võimekas tüdruk ja kui ma siis sellest seal õpetajate mingil seminaril kellelegi rääkisin, siis kuulsin korraga mingit sellist lauset, et jumala eest ärge kiitke selliseid väliseid vidinaid, et see õpetab valet väärtussüsteemi, et tüdrukud ei ole lihtsalt/ainult ilusad. Aga tüdrukud ja poisid on KA ilusad. ET lisaks sellele muule, mis nad on, võivad nad KA ilusad olla. No kuidas siis nüüd seda asja võtta - kui sa tahad, et inimene ennast väärtustaks ja julgeks igas olukorras jääda ja olla tema ise, siis sa väärtustad ka neid oskusi, mis sinu meelest tunduvad ohkuipealiskaudsed. 

Ja ehk peaksin ka lisama, et see peaks nüüd olema minu uus teine mina - võiks olla õnnelik ja suuta teisi ka teha õnnelikuks. 

a rõõmu valmistavad inimesele endale ja kui väga hästi läheb, siis ka teistele tema ümber. 

 

imelik ja hea

 eluilu on sageli mitmetasandiline - ja vahel kurbnaljakas ka, üritasin mina Henrykut panna kirjutama oma unistusi üles, sest täiskuu... selline pisike rituaalike on meil siin 11 aasta jooksul sündind, et täiskuu ja siis saab kirja panna kõik head asjad, mis hing ihkab... 

aga ta teatas mulle, et võtku ma ennast kokku ja viigu need oma unistused siis ükshaaval ellu ka, et olgu see titt või mistahes muu hää asi, mis hinge peal on. aga pean tunnistama, et - ei ole harjunud sellega tegelema. igatahes laupäeval lähme sünnipäeva pidama Paavlisse, loodetavasti Tohver jääb vanavanemate juures kuidagi ellu, sest kuhugi mujale me teda kupatada hetkel ei saanud. no kuhu me ta ikka niiväga kupataks. 

olla on imelik ja hea. ise ka ei saa aru, kuidas see nüüd nii juhtus, aga äkki ongi kõik hästi ja imelik, nii nagu ma juba harjunud olen.

nädalavahetus koosnes depo hallouviini osakonnast ja mingitest teistest toredatest asjadest, mis ei saand ega saand otsa, tegelt peaks vannituba küürima nagu lollakas, tohvrit juhendama asjade kokku panemisel, sest no akadeemiline edukus algab sellest, et inimene oskab koristada, seda vähemalt väidavad mu instafiidi tähtsad postitused, ja teised väidavad, et olgu kõik koristamata, et nii sünnivad geeniused - ma ei teagi, kuskil peab tõde olema, aga esialgne tõde on see, et jalgade alla sattuvad vastikud pisikesed mänguasjad ei ole eriti mõnus ajaviide. 

lõpuks, lõpuks, lõpuks - jõudis lasteaeda Tohvri suur lemmik Odin. Ma ei tea mismoodi need suhted seal välja hakkavad nägema, väike india tüdruk Šri jookseb Tohvril sabas ja neil on mingid omad mängud tekkinud, aga kas nüüd see tamilikeelne pisike plika jääb tähelepanu alt välja? igatahes on see jube naljakas, kuidas Tohver ikka tikub brasiillaste ja indialaste manu - eesti poisid saavad taga ka päris hästi läbi, aga nad ilmselt nii vahetult ei suhtle ja see tekitab segadust. 

töö juures - läheb aina hullemaks see raamatute värk ja midagi tuleks teha, tuleks teha, tuleks teha - nagu henryk selle kohta ütleb, et unistused tuleks ellu viia. isegi kui ma ei oska nende unistuste juurdegi pääseda mõnikord, nad oleks nagu suure suure klaaskupli all seal kõrgel kirikutornis, mis puutub kokku sinise taeva ja päiksega, nagu oleks paradiis seal käegakatsutavam. aga elu on näidanud, et unistused on tegelikult käegakatsutavad - tohver on käega katsutav, olemas, päriselt, meie oma - me unistasime temast aastast 2018 kuni 2021 ta tuli - kõige täiuslikum ja armastatum väike poiss maailmas, kus mitte keegi mitte kunagi pole nii hästi sündinud ega olnud ega elanud. vähemasti meie meelest, eriti siis kui ta põõsasse kipub koju minemise asemel. 

just sain oma hea kristiine töökaaslasega kokku, kes teatas, et tema kipub oma koera põõsast välja tõmbama umbes samamoodi nagu mina üritan Tohvriga suvalistest kohtadest ka teda treenivatest logopeedi, eripedagoogi, lauluõpetaja juurest koju tulla, siis see lõpeb lõputu tulemisega, sest kõik mänguväljakud, kõik põõsad, vanasti ka kõik vihmaveetorud tuli läbi vaadata, sest mine sa kurat tea, mis nendega vahepeal juhtunud, kõik augud majades, mis Magasini tänaval, kõik valesti sätitud kivid  majade ääres ja majade seintes.

Kõik kõik kõik kõik kõik kõik kõik

aga ikkagi on olla imelik ja hea 

vananemise veetorud ja muu jant

 hull värk, olengi täiskasvanu, nagu siin Kaarel Aadli oma kolmekümneseks jõudmise juures suutis seletada, ma olen siin tallinnas täiskasvanu. õnnelik ja hull mõni päev, siis jällegi kõige õnnetum inimene maailmas. no näiteks paar päeva olime õnnetud, sest selle torude parandamise tulemusena tormas meie koju 2 rotti - ikka päris rõve värk, see on vanade majade sügisene reaalsus, süüa peavad nad saama ja kohakese, kus olla ka... No äratasin Henryku mingi kell 12 öösel üles ja teatasin, et meil on vist seltskond köögis. Piiksusid, see tähendab, et vähemalt 2 isendit olid leidnud tee kuskilt  toruaugust meie korterisse. Iuu! Henryk korraldas lõksud ja ei saanud seejärel kella kaheni magada... Vähemalt järgmiseks hommikuks oli üks rotike leidnud tee taevassse ja ülejärgmiseks päevaks järgmine rotike. Kõik on samamoodi nagu minu vanas kodus võrumaal. Tuleb võidelda vana maja hullusega. 

Ma armastan tegelt seda imelikku vana maja, milles oleme koos Henrykuga eksisteerinud juba 10 aastat, enne seda on siin elanud mu vend, siis mu kasuema ema, siis kasuema vanemad, siis kasuema koos oma vanematega. vägev pisike korter, kus on peetud pidu ja armastust ja kus on olnud ka natuke hirmus, ühel öösel enne Henrykut jäin magama avatud uksega ja siis nägin kõige kummalisemat unenägu sellest, kuidas juudi lapsed haihtusid keldrisse ja tulid aina juurde kuskilt nurgast. Juudi kalmistu, see, mis venelased hävitasid pole ka siit väga kaugel ja kõik see erinevate energiate kohalolu - all on tegelt pagariäri, mis on kestnud üle 30 aasta. meil on mingi imelik torusüsteem, mis on kestnud varsti juba 90 aastat, aga selle torusüsteemiga on see lugu, et see on meil siin üks püsti korteri peale. Seda süsteemi pole mitte üheski linnaarhiivis alles ja kaasajal on nii, et tavaliselt on korterites vähemalt 2 püstikut! Seda sain ma nüüd teada. Kas see teadmine mind muidugi täiskasvanuks teeb? Igatahes siin me oleme kõikide oma veidrustega - majaga, kus on tantsitud, suitsetatud, joodud, lauldud, noor oldud. Ja meie vastas on korter, kus tõenäoliselt post partumiga ema poos end üles ja tema laps töötab nüüd kuskil arstina. meie kõrval elas kunagi õpetaja Sepp, kes hoolitses minu kasuema Epu eest, kui ta laps oli. Ja siis sai õpetaja Sepa aeg otsa ja ta õepoeg Vello kolis sisse koos oma naise ja kahe pojaga. siis läks Vello Soome tööle ja jättis naise sinnasamma korterisse üksi - läksid ka pojad ära õnne otsima ja nõnda jäi ema üksi, jäi haigeks ja suri. Korter ootas omanikku tükk aega, kuni ühel imelikul tohvri 7-kuuliseks saamise päeval, kui me võrus minu 37. eluaastat pidasime külmutas lahtisest aknast tulnud pakane meie kodu veetorud jääkamakaks ja siis otsustas Vello lõplikult korterist loobuda ehk selle maha müüa. No me mõtlesime ka, aga siis jäi kuidagi nii, et ei - las see korter jääda ja nii ta jäi. Ostis keegi, kes võib-olla satub Eestisse jälle järgmise aasta juunikuus ja seni on korter üksildane ja ootab paremat aega. 

igatahes - siin me oleme. Elus! Võib-olla järgmisel nädalal saame selle torujandi põranda alla ka pandud ja korrektseks. Kurb on, imelik on, hirmus on vahel. Ja siis jällegi lähme pojaga aeda mööda Härjapea jõe tiiki ja sildu ja kõrvenõgestest ääristatud muldteed, vaatame mingitesse saja-aastaste puude võradesse, piilume kihvte koerapreilisid ja härrasid, jälgime kiirabi, kõnnime mööda tatarlaste tänavat ja Magasini Sõõrikusse või hoopistükkis vanalinna kolmekesi, kahekesi, üksi. Vahime Alma Ostra-Oinast ja naudime, naudime, naudime toda elu, mis meile hetkeks antud on, sest Tohver muudkui kasvab ja muutub iga päevaga nutikamaks, tublimaks ja no eksta meid natuke tillist ka tõmba seetõttu

meeles pidada maailma laiendamise värki

 ma tegin mingi sissekande endasse, et peab kirjutama salajasi mõtteid avalikult kõigile. aga kui avalikud need mõtted mulle endalegi on, kui avatud raamat ja mõistetav tegelenski mina enda jaoks olen, no mitte ei tea. 

Tohvrit ootab sel aastal esiteks siis lauluring, pärast siis teadusring ja logopeed, eripedagoog ikka. Oleks pidanud vist üle vaatama mingi spordiringi ka. Aga näe, siin me siis oleme, oma väikeste eriliste poistega, kes ei oska õigesti miskit teha ega tahta ja džuudosse ka enam ei lasta. Ma olen muidugi seda tüüpi ema, et mul oleks ülioluline, et mu laps oskaks ka sporti teha või vähemalt ennast normaalselt liigutada, sest no suht suur tõenäosus on, et ühel hetkel leiab ta ennast videomänge mängimast, sest no onu ja issi, eksole. Ja ma ei tea, mis siis saab ja kas üldse midagi saama peab. 

Praegu lihtsalt tassin lapse igat sorti kohta ja loodan ,et ta jääb ellu, et ma jään koos temaga ellu. 

Igatahes näeb ta selliseid asju, mida mina aegajalt ei oska näha, või üldse ei näe, sest olen lakanud vaatamast maailma nii laia pilguga kui mu poeg. Teine suudab endale pähe õppida kellegi teise lugusid, aga tohvri lood tuleb kõik üles kirjutada- üles pildistada. 

pröögatav proua ventilatsioonist ja veevärgist

 ma vist peaks hakkama kirjutama olmekirjandust, mille peaosas olen mina ja mu soov kasutada normaalsel kujul meie veevärki ja siis see alumise korruse proua, kes täiest kõrist absoluutselt kõik minema saadab ja arvab, et see on okei. kõik mu torumehed on sõimata saanud, mu vend ka, vahel on tunne, et nad on seal kambakesi ühe toru katki torganud, et ei mina ega ka mu kõrvalnaaber ei saaks köögis vett tarvitada. Häda on muidugi selles, et see on ühistule kuuluv veevärk. 

rääkimata meie korterisse paiskuvast ventileerimispahvakast, mida peetakse täiesti normaalseks... Noh korstnapühkija andis mõista, et ei ole see midagi normaalset. Sundventilatsioon otse minu ahju ja pliiti - päästeamet muidugi ütleb selle peale, et aga ehitage endale siis uus korsten, sest tõenäoliselt jaksab proua allkorrusel ka kõikide peale nii kõvasti karjuda. persse. stand your ground. 

mul vist on piinavad täiskasvanumured (vot nii piinavad eksole, korteriomanikumured, teistel on rahamured, sest ega see korterilaenu võtmine pole ka just naljaasi jne) jõudmas minuni. mis siis et väike ja äärmiselt ökonoomne korter, ikka on see jube kihvt pisike kahetoaline nunnats pealinna kesklinnas, oma ajaloo ja valudega. siin on üles kasvanud mu isa vist kõige enam mõjutanud inimene - minu kasuema. ja iga kord saab tema käest uurida, et mismoodi siin elati ja mida siin tehti ja kus siin käidi ja kellega siin koos oldi - tal oli seal isegi mitu klassiõhtut, kus terve ühisgümnaasiumi klass ilmus kohale ja tantsis, laulis, suitsetas, jõi - nii naljakas on mõelda, et kõik see oli täis elu ja meiegi oleme täis elu. ja väike timofei teisel korrusel on täis elu, enne teda elas seal tädi ene, kes käskis henrykul muru niita ja väga ägedaid asju teha aias. teisel pool teed elas lõbus naine, nagu Epp teda nimetas ja lõbusa naise tütar oli Epu pinginaaber, imeilusate selgete näojoontega poisipeaga brünett tütarlaps. 

elu on jah selline ,et väga palju on emotsioone, nagu armastab selle kohta rääkida Henryku õe üks parimaid sõbrannasid, et kinnisvarast tuleks õppida lahti laskma, eriti selle emotsionaalsest väärtusest tuleks lahti lasta. Mul on aga omad vaated emotsionaalse väärtuse osas. minu jaoks on see tükike minevikku, mida ma tahan endaga kaasas kanda, millele ma tahan anda lisaväärtust ja ruumi oma elus. olgu see minu võru kodu või tallinna kodu - selle sees olen mina ja mina pean vaatama, kuidas sellega toime tulla nii hästi kui saab. mitte lihtsalt alles hoida, vaid aja jooksul enda ja teiste jaoks väärtuslikumakski teha, kui see oli enne mind. Ja siis muidugi ise kuhtuda ja vaadata, kas järeltulevad põlved naudivad seda ruumi sama palju ja tahavad seda ka paremaks-toredamaks teha.

Igatahes mina tahan kodu - olgu see Võru või Tallinna kodu - nii hästi kui ma oskan hoida ja veel pareminigi. need mõlemad on mulle usaldatud sest ilmselt miski minus oskab hoida ja lugu pidada olnust. 

mulapäevik post ja keset "Inimese kostüümi"

 ulme

ma ei oska ja tegelikult mõnikord ei taha ka. 

Olla

kuigi tahaks olla... 

Loen siin Jim Ashilevi raamatut "Inimese kostüüm" ja mõtisklen teemadel - kurvad lood, enesetapp, ennast lahutamatuks tunnistanud vanavanemad, Henryk, kes suudab närvilises olekus igasuguse kontrolli oma emotsioonide üle kaotada, jah, ta raibe on raibe, ja ma tean, et ma varem või hiljem reageerin tema jobususele veel hullemini, kui ma seda praegu teen, mõtlen ennast katki ja ründan teda ühel hetkel, sest ma ka ei saa oma emotsioone vaos hoitud, kui närviline hommik osutub jälle lõputuks vingumiseks teemal, et mitte keegi mitte midagi ei tee. see on siis, et ta ise ei tee, et ma ise ei tee, et me keegi ei tee, et meie juures ei ela ei minu vennanaist ega tema ema, et asjad saaks tehtud. tegelt ajab mind selline mitte keegi mitte midagi ei tee lihtsalt maruvihaseks, sest see on vingumine, vingumine, vingumine, vingumine  - on kaks varianti, kas ignoreerida probleemi või sellega tegelda. ma tean, et ma ise eelistan seda ignoreerimise asja alati, pea alati, eriti mis puudutab olmet. ja päriselt ma olengi ses mõttes hull inimene, et asjad lähevad meie kodus aegajalt koledaks-pahaks-hallitanuks ja siis tuleb tuhin koristada, kui vahepeal pole just Henryk neid asju koristama hakanud, ära koristanud. Ja mis sellega on? mitte midagi, elu on. inimene on. Inimest tema mitmekesisuses ei ole võimalik teisiti vaadata ega näha. Ja ma ei saa kuidagi aru, kuidas võib võtta asju nii pindselt. 

Pindselt? 

Pinnapealseks pean seda, et me olemegi täpselt nii laisad nagu lasttakse või ise julgeme ennast lasta. Põrkekukkumine mingisse masendusse, millel pole otsa ega äärt ja siis kukud tagasi. 

Igatahes raamatust ka natuke. või siis sellest välja kukkunud mõttenatukestest. 

Ma olen elus mõelnud enesetapu peale vist mõned korrad. Mitte nii intensiivselt kui Jim Ashilevi - sest no mis ma seal ikka - vanaema suri ära, siis mõtlesin, et kurat peaks ennast ära tapma, ei ole kedagi, kes minust hooliks, isa ütles, et kui mõtled selle peale, siis mõtle, mis juhtub siis, kui sa ennast korralikult ära ei tapa, siis jääd maailmale koormaks, see ei ole hea, tõsi ta on, ei ole hea. Siis mõtlesin, et noh, vanaema kasvatas mind üles ja see oli suht suur asi tal mind suureks kasvatada, ma ei saa ennast lihtsalt ära tappa, sest teda pole enam. Päriselt - see võib kõlada imelikult, aga iga kord kui ma mõtlen selle peale, et äkki mind pole vaja, mõtlen automaatselt oma 66-aastasele vanaemale, kes avastas esiteks et ma eksisteerin ja see ei olnud tol hetkel hea uudis, sest isa oli mul ju abielus (siiani on sellesama toreda inimesega, kellega on alati olnud), teiseks, et mu ema, tema ainuke laps, sureb faking vähki kolmekümneneljaselt. Aga kui ma lõpuks sündisin, siis vanaema sisuliselt hakkas uuesti emaks ja kui ma seda õudukat Henryku emale räägin, siis tal läheb seest külmaks. Igatahes ma juba selle pärast ei tahtnud ennast ära tappa, et nad olid koos nii palju vaeva näinud, et ma olemas olen ja koolitun ja saan aina targemaks ja tublimaks, ilgelt nõme oleks kogu seda resurssi lihtsalt ära tappa. 4-5 aastat hiljem - pärast bakalaureuse kraadi saamist oli mul umbes sama tunne, et peaks - just nimelt peaks - ja see tunne oli nii jube, sest mingi osa minust oli juba täiesti teadlik, et see on võimatu, et ma ei saa ei oma emale, vanaemale ega ka isale midagi sellist teha. Psühholoog kirjutas depressiooniravi tabletid Võrus, mina ei julgenud neid võtta. Läksin notarisse ja lasin endale testamendi teha, sest isegi kui ma ennast ei tapa ära, siis ma võin vabalt mingi suvalise auto alla jääda poolkogemata. Ja nii läks, et mul oli 21-aastaselt testament tehtud, nii igaks juhuks. Praegu ma enam ennast ära ei tapaks, vähemalt ei ole olnud seda tunnet, aga see ei tähenda, et poleks ärevust, poleks ahistust, poleks tunnet, et olen täiesti üksi ja ilmselt jäängi täiesti üksi - hoolimata sellest, et mul on hetkel Henryk ja Tohver. Aga nagu elus ikka - kõik võib ühe hetkega muutuda. 

minu iseärasus on see, et ma tean, et muutused tulevad nagunii, tahad sa seda või ei taha, oled valmis või ei. Ja hoolimata sellest, et ma pean ennast Amburiks - jaa, ma natuke usun astroloogiasse, isegi seal on palju pullikakat, aga siiski - siis ma ei armasta muutusi. Ja no kuna suurem osa minu elu algaastatest koosneski sellest, et toimus mingi järsk muutus, pööre teise järel, siis mõnikord ma paaniliselt kardan, et see tuleb kõik ja siis jällegi, et mitte midagi ei muutu enam kunagi -noh näiteks, et ma ei õpi midagi juurde, ei käi enam kunagi välismaal reisil, ei kirjuta maailmakuulsat luuletust või romaani, ei abiellu (mis muide on olnud selline - nii ja naa küsimus mu peas), ei saa rohkem lapsi, ei kirjuta ühtegi ülilahedat seriaali kirjandusinimeste kohta, nii äge oleks, eksole, nagu see Emily Dickinsoni seriaal Appleis, ei proovi veelkord töötada poole kohaga õpetajana, ei müü rekordiliselt palju raamatuid välimüükidel, ei tööta ühelgi töökohal, kus palk oleks näiteks 6000 eurot pluss kuus ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Ei muuda mitte midagi - ei eesti kirjandust, ei kirjanduse müüki eesti keeles, ei haridusmaastikku, ei tele- ega filmimaastikkus, ei integratsiooni ega veel mingit mustmiljonit asja, millel on tähedus. 

Igatahes see hirm on mõnikord isetäituv, mõnikord on see midagi täiesti veidrat. Henryk näiteks suudab mulle juba mingi 7-8 aastat järjest selgeks teha, et ta ei lähe kuhugi. Siiamaani pole läinud ja seda muutust pole tulnud. Seega hetkel suitsiidiks põhjust pole. Ja ma ei tea, kas ka pärast tema ära minemist oleks/ on. Lihtsalt nii on. 

Seega kõik see ärevus, mis on seotud sellega, et ma ei oska midagi, mul pole seda kunagi olnudki, et ma ei oska midagi, sest see pole ükshetk mitte midagi tähendanud, see mitte oskamine. See, mispärast näiteks Jim Ashilevi ennast kolmeteistaastaselt selles raamatus ära tahtis tappa, seda polnud. Ma oleks ilmselt tema asemele endale liiga tahtnud teha siis kui ta pidi nii kaua ja põhjalikult oma esmasündinust ja naisest eemal olema. See oleks olnud see hetk. Minus puudub ambitsioon? olen eluaeg tahtnud midagi justkui saavutada, aga pole sellega kuhugi jõudnud, võib-ola ei jõua ka. Saavutada? 

Kogu aeg on tunne, et teised oskavad seda paremini kui mina. Jõuda õigetesse kohtadesse ja olla hoitud. Vähemalt Jim oskab seda paremini, samas, justnimelt samas - kõik on ikka veel arenemises, ka mina.  Aga olen minagi hoitud - natuke teistmoodi. Hoidis ema, hoidis memm, hoiab isa, hoiab mees. Ja ma võiks neid kõiki ka ise hoida. nii ehk naa. 

ema, külahullud, ruumi loomise värk

 täna on mu emal sünniaastapäev. 

Võib-olla peaks rääkima unistuste linnast ja unistustest? Nii igaks juhuks, et me ära ei unustaks, kus me oleme ja kuhu me läheme. Iga kord kui mul jookseb juhe kokku lähen ma oma sünnikoju, kus kui asi oleks natuke teisiti, elaks mu ema, võib-olla oleks tal praeguseks kanad ja kass ja koer ja lilli täis aed ja võib-olla mõned kartulivaod ja natuke kapsapeenraid, kasvuhoone, värskendatud mustsõstrad, pannkoogid lapselapsele ja suur suur armastus.

Igal juhul praegu teda pole. Ja võib-olla, kui ta oleks olnud, siis poleks mul kirjandusteadlase magistrikraadi ja paljusid muid asju, mis mul hetkel on. Aga vahel ma ikkagi igatsen teda – täna on see päev, kui see on kuidagi kohustuslik natuke tema peale mõelda. Ta oleks saanud 73. Ja ma ei tea isegi, missugune ta praeguseks välja oleks näinud. Räägitakse, et ta oli väga ilus ja suutis kõik inimesed enda ümber naerma panna, ka kõige rõvedamal rinnavähiga võitlusperioodil olevat ta itsitanud musta huumorit haiglas. Jah, kodus ta nuttis, sest ta oleks ju ka tahtnud näha mind sirgumas.

Igal juhul, nagu enamus lihtinimesi, oli ka mu ema autotu ja mina olen meie pere must lammas. Isa lastest ainult minul pole juhilube ega autot. Mees ja laps on. Ja mehel pole ka juhilube. Millisest unistuste Tallinnast mina räägin? Mina, kirjandusega sisuliselt elu aeg  kommertslikult tegelenu. Igatsen Tallinna, kus saaks jalutada kujundatud roheluses ühest imelisest raamatutega kohvikust teise. Eriti Tallinna ülikooli tänaval, Narva maanteel! Ja teha seda kõike teadmisega, et ma ei jää auto alla, Bolti tõukeratta alla ja samas saan nautida ka värsket õhku. 

Mind pani üsna sügavalt mõtlema, kuidas üks poemüüja rääkis nn külahulludest, kes teda seal asfaldikõrbes väisavad. Ongi! Külahull. Ajalehes on kirjutatud, kuidas autojuht ajab päise päeva ajal alla noore mehe ülekäigurajal rohelise tulega, eksib vähemalt 10 seaduse vastu ja miskipärast saab ta endiselt inimesi alla ajada. On hull olla see külahull, aga kui muud ei jää üle, siis oled see külahull. Lihtsalt küsimus on, kas me tegelikult ka räägime Kristiine ristmikul ülekäigusillast? Kuidas sealt ratastooliga või lapsevankriga üles sõita ja alla sõita on? Kas me lihtsalt ei võiks mingites kohtades sõidukiiruse sättida ise 30 kilomeetriks tunnis? Miks ma pean oma lapsega jalutama mööda Magasini tänavalt lasteaeda ja seal pisikesel tänaval otsustab keegi sõita 60 kilomeetrit tunnis? Loomulikult oleks mõistlik sõita see 15 minutit jalutades   2 minutililise kiirusega autoga, eriti nüüd, kus ma tean, et minu lapse ja minu elu ei loe midagi, sest meil pole autot. 

See ruumi loomise osa, mis ei koosne ühest mullist teise mulli jooksmisega või siis enamus juhtudel auto vuramisega punktist a punkti b. Loomulikult me võime teha nii, et inimesed elavad ainult endale valitud punktides ja vahepeal ei teegi midagi muud, ei jaluta, ei söö, ei räägi juhuslike põnevate tegelastega kohvikus, õues, ühistranspordis juttu. Ma ütlen ausalt, et ma olen kuidagi väga meeldivalt üllatunud tänahommikuse reisi üle, isegi selle justkui vampiiride rünnakuks valmistuva vanadaami üle, tuli välja, et küüslauk on hea vererõhu alandaja. Olen õnnelik, et hetkeks ma tegelesin kellegi teise eksistentsiga ja mitte enda omaga. Nii tihti teeme seda, nii veidralt ja valusalt läheneme iseendale oma ekslevas üksinduses, et teised jäävad kuulmata ja nägemata ja siis oleme kurjad, kui nad korraga mingite oma arusaamiste ja maailmadega kohale ilmuvad ja meid justkui ründavad?

Lill - ootamatu lill

 elu on lill, nii lill, nii lill, ootamatult ja ilusti lill - 

mina elan hetkel maailmas, kus on kaks linna ja elu

või noh - praegu ei ole mingit lille, on üks igavene ellujäämispüüd, kusjuures kui nüüd päris aus olla, siis lõpuks, varem või hiljem pidime siiani ka jõudma, et oleks ellujäämispüüd. 

sõber sõudis lennukiga Tallinnasse, tõenäoliselt tulevane abikaasa käevangus (lootust on), lähme teda kaema Saint Vittusesse, kus me 7. mail 2025 Lõuna-Koreasse ära saatsime. Ilus oli tookord - saatsime ta sinna loomulikult raamatuga Silvia Ilvesest (sest ta on ju kõige imelisem naine meie seltskonna kroonikas, muudkui juhtub temaga asju, ja aina juhtub ja juhtub, nüüd lubas, et mõnda aega ei juhtu, et juhtus abielluma või nii)

Igatahes see sõber, eksole, ükspäev, eksole, sattus pildile oma praeguse elukaaslasega niimoodi, nagu vat abielluks, jesver, abielluks, upsi, abielluks ja vat siis ma olin küll natuke selline äraolevalt tige üleseletav hulluke. Aga jah! Nii ta on. 

Praegu oleme torupagulased Võrumaal! 

Ei teagi kui kauaks. 

Naabrinaise vaatame üle ja naudime natuke oma mulli minekut Võrus. Kusjuures minu 41 on siis suureks kasvamise aasta. Peab selgeks tegema torustikuasjad ja muud imelikud värgid, nii et keegi teine neid minu eest selgeks tegema ei hakka. Vat nii on. 

murusurm meie maakodus

 see on natuke nõme, et me võrus väga pikalt elada ei saa ja praegu ei ole ka eriti pingutanud selle nimel, et saaks siin elada omaenda rütmi ja olemisega - igatahes puudu on metsikus koguses puid ja põõsaid, mingi tohutu suur ja räigelt looma- ja putukavaenulik keskkond on see - mis siis, et see mu naabritele ja sugulastele jubedalt meeldib, aga ma lihtsalt istutaks kõik paksult täis pirni-, õuna-, ploomi-, kase- ja kirsipuid ja igast sorti põõsaid jne jne jne. 

kus me elame

 millises kesklinnas te elate

natuke agulipiirkonnas

mis on täis

erihäälelist linnulaulu, 

köetavate korstende haisu

metsporgandite ja naatide

pisikesi valgeid õisi ja nende

magusat lõhna

koos rakvere raipe ja nõgestega

kahasse

35ruuduste korterite niiskuse

ja mingi võrratu 

vanaegse rõõmu sees 

elame

ilma korraliku muruplatsita

sest pole siiani välja mõelnud, 

kuidas korralikult niita,

aga õpime

kui ei õpi, õpetab elu

või naabrinaine, kes uriseb

sest perenaine peab teadma

kuidas asjad käivad

naine on tark. 

Kas on? 

keegi ütleb, et minionid 

on kõik poisid, 

sest nood võivad kõik

lollid olla

aga naised / tüdrukud ei või

tegelikult ju võiks

ja mina olengi

loll

puhta loll

mingites hetkedes

tahaks kõik üles loendada

 et teised teaksid ka

ma olen naine ja ma olen mingites hetkedes 

loll

puruloll

hommikutihedus

 prõkkav vaikuse põristus mööda kivitihedat linna

ikka issi juurde, ikka issi juurde

hommikuti kui issi on juba läinud oma aeda tööle

siis on äratus kurb

poeg istub diivanil ja ootab

ma ei ole kindel mida 

pedagoogilist juhatust läbi elu

nagu ma isegi

et kuidas saada - inimeseks, kirjanikuks, emaks... 

aga eks ikka minuga siis 

või minul endaga siis

ja mina olen nagu laskurkorpuses ja suure tangi sees

pommitan üha tihenevate küsimustega 

ja kasvava ärevusega, et kuidas see keel ja mõtlemine

kuidas see kõik tuleb

aga ta tulemata ei jää

minul ei jäänud ja tema isal ka mitte

isegi geeniuurija teatas, et kõik on hästi

isegi vähigeeni pole sees 

lihtsalt kõik võtab aega

ja aeg läheb nii kuradi kiiresti, et imelik hakkab

jookseb, tsolgutab ennast minu kehast eemale

võtan oma poja sülle, et ta riidesse panna

igal hommikul, kui lähme kahekesti aeda

ma tahan teda veel hoida

aga tegelikult on kogu aeg hirm

et ta pole piisavalt kiire oma arengus

ja see vastuolu kasvab minus aina

hoida, lahti lasta, hoida, edasi utsitada üksi minema

kallistada kogu hommiku multikat vaadates 

hoida hoida hoida hoida hoida hoida

ja ma ikkagi ei oska

küsimused kui tugevad padrunid lagunevad mu lapse näkku

ja ta ehmatab ära

emme, kui ma päiksesse vaatan, läheb pupill väikeseks, onju

sa ju rääkisid

ammu ammu

ütleb ta mu rahustuseks

sest mul on kogu aeg hirm

ja kas see teadmine

et pupill läheb väikeseks 

aitab teda?

Kumu

 Laupäeval kaksikvendade ja Tohvriga Kumus. Ühele korrusele ei jõudnud, sest alles kell kolm suutsime kohale jõuda. Aga endiselt Kristi Kongi näitus oli lihtsalt fantastiline - või ka mitte, ma ei tea, see roosasse uppumine on mõnikord nii nii nii vajalik. Tohvril oli suht ükstapuha, aga kui seal ringi kõndida, siis läksidki mingisse uude ruumi, mis avanes teistpidiselt. Kunst avab ruumi. Igasugune visull lisab sellele mingi lisamõõtme - ükskõik, kas toome õuest lilli või liigutame natuke sohvat. 

Karin Luts oli lust vaadata, eriti meeldis mulle see daam aastast 1949 pealkirjaga "Suvel", no vaadakem milline lõputu nautlus ja ilu, oh seda ilu: 

Hall - hell

 Tunnistan, et vahel üleplaneerin

iga oma päeva

ülesheerin

tunnistan, et sa ei ole alati minu lemmikinimene

ja mu poeg ka mitte

aga te olete üdini omad

lihtsalt ma ei tea kui kauaks

elu on nii palju õpetanud

ja nii vähe

hoidma suhteid ja ennast ja teisi

alati võib midagi plahvatada

katki minna

ja see ei juhtu ainult sõjakoldeis

see juhtub meie endi sees

olime need ilusad ja noored

ja korraga 

hallid tihedad karvad lõikuvad peadligi

nagu oleksin hakanud neljakümneselt vanaemaks

ja miski selles halluses meeldib mulle

rohkem kui see pitskleit 

või läbimõeldud ilu

mida keegi kasvatab

juukseid värvides, nägu värvides

aga ma tean

et mitte kõik ja mitte alati

ei armasta seda pärismind

minu halluses

kohal käimine on pool võitu

august 2025

 Viimased poolteist aastat on suht karmid. Olen lihtsalt kogu aeg mõelnud ühele asjale: kuidas aidata Tohver Kalju rääkima? 

Arstid, spetsialistid, raha, aeg - kõik on tiksunud Tohvri rütmis. Eelmine lasteaia aasta läks kolmapäeviti ujumisele ja eripedagoogile. Märtsis lisandus logopeed. 

Hing on kinni, et mis edasi saab. Ei saa ju öelda, et midagi poleks saanud! Saab! Peab saama! Kuhugi me peame jõudma kogu selle tegevusega ja endaga! 

mai 2026

hunnik tööd on ära tehtud. Iga jumala päev lasteaias käimine. Seal siis see, et ega ta nüüd lemmikõpilane oma ulakuste ja suutmatusega fookust hoida õppetegevuses alati ole. Aga ta käib iga päev lasteaias ja ma tean, et see teadmine, et on olemas korduvad tegevused aitab päris tihti mingitest suurematest kriisidest elus läbi. Ja kriise tuleb nagunii, isegi kui see kriis on kadunud pitskinnas või midagi. Mind on elust läbi aidanud töö, töö, töö (või siis kooli ajal koolis käimine ja inimeste nägemine, kes iga päev tulevad tegema ühte ja seda sama asja). No kõige raskem oli vanaema surm, ainus koht, kuhu ma ei julgenud minna pärast vanaema surma oli teater. Muidu käisin iga päev koolis, jätsin vist paar päeva vahele. Ja ma ei olnud hea õpilane - ma olin kõige keskpärasem krants üldse kogu klassi peale, mõnikord oskasin natuke originaalsemalt kirjutada või mõelda, aga üldiselt - ei tulnud mul see tol hetkel väga välja. Distsipliin kohale käimise kohta jäi ja arendas ennast ise. Ülikoolis oli mul kohutavalt raske loengutest puududa isegi kui tookord äge ja nutikas (sugugi mitte tagurlik) noor õppejõud Martin Ehala ütles, et kui mõistlikum on kodus või raamatukogus infot kätte saada, siis saagem! Aga kui sul pole kodus kedagi peale sinu enda, kes tegelt ei oska olla ilma inimesteta. Jep. 

Võru imelised hetked

 Polegi kaua siia südant puistanud. Meil on kiire. Tohvril, Henrykul ja minul. Viimased 7-8 kuud on läinud haavade ravimiseks ja uue tee leidmiseks. Ma ei tea, kuidas järgmised kuud lähevad.

Ravisime Henryku lojaalsusest tekkinud haavu. Eriala, ruumi ja aja haavu. Eks mulgi neid olnud. Loen Kristi Saare finantsvabaduse raamatut ja seal räägitakse, et unustage ära see kuradi missioonitöö, et hirmsasti usute millessegi, aga raha ei saa sittagi selle eest. No okei. Mina ütlen seda. Seepärast muide tulebki osaliselt kinni maksta meie kultuur: kirjandus, sport, muusika, kunst, tants, teater. See on ruumi loomise ja hoidmise seisukohalt oluline. Et oleks võimalik eestikeelselt seda uurida teatrites, kinodes, kohvikutes, lokaalides jne jne. Et see oleks jätkusuutlik, et oleks võimalik teha lugusid, et need peegeldasid meie aega ja ruumi ja samas suudaksid maailmast kinni võtta need kunstivõtted, kuidas maailma peegeldada. 

Igatahes siin me oleme oma peaaegu 2 nädalat Võrus aju ja keha puhanud. Ehkki mul oli kodukontor ja tegelikult mingil hetkel rohkem tööd kui tahaks, aga Munamäel käidud, Võrumaa muuseumis käidud ja kohtutud 18aastase noormehe  6000 aastat vana skeletiga. Ja see naljakas asi ka, et tegelikult olen ma aastakümneid käinud Krümmeri kooli aladel, ilma et ma selle peale üldse oleks tulnud, sest 1995. aastal sai sellele kohale ehitatud Võrumaa muuseum. Isegi kooli ajal sai siin käidud ja isamaa sõjast kuuldud. Hoeh. Jällegi aeg, ruum, mis tegelikult mõneski mõttes erineb sellest, mis mulle või Henrykule koolis õpetatud. Mine tea, kuidas Tohver veel neid asju õppima hakkab.

Tore oli käia ka Kubija spaas elus esimest korda Tohvrikesega, sest see kõik on meid kogu aeg ümbritsenud. Minu laps on vajanud ruumi ja aega kasvamiseks ja maailma nägemiseks. Oleks tahtnud Tamulale tiiru teha... Aga noh, järgmine kord.

Sääsed sõid meid nagu jaksasid, vennanaine tegi mulle imelist kukeseenekastet. Elu lõhnas väga hästi nii Viitinal kui ka mujal. Meie olime rõõmsad. Vahepeal pahandas Tohvrike, sest jälle pidi minema minema onu Rommi ja imelise onutütre Beti juurest.

Viib ja toob

Asjad, millest meile ei räägita, kui keegi annab meile raha. Lapsevanemad ei teata oma lapsele sageli, et tavaliselt ei tule raha niisama, no minul ei olnud niimoodi, et keegi oleks sellest rääkind nõnda. Vanaema pingutas, rabas, rahmeldas - sai pisikest pensioni ja oli õnnelik? Kas oli? Isa on eluaeg rabanud tööd teha ja kui ta pole tööd teinud, siis on ta lihtsalt nautinud ilusate inimestega jutustamist, olgu ta kuitahes vana, see on siiani üks ta lemmikhobisid. Elu. 

Igatahes mina sain oma raha viite eest põhikoolis. Ja mingit raha sain ka pärast vanaema surma ütleme nii, et toitjakaotuspensioni taolist raha. Sellega ma elasin. Tegelikult liiga kaua. Säilis selline peaaegu võigas arvamine, et kuskilt see raha ikka tuleb Praeguseks ma juba enam-vähem tean, et ei tule kuskilt ja kuidagi. Mõnele on antud seda rahategemise annet rohkem, teisele vähem. Ja mina sain sellest teada alles 28aastaselt, et mul toda rahategemise annet polnud ja ma olin suht kogu oma elu omamoodi ära raisanud otsides ikka paremat ja uuemat kohta, kus olla, lihtsalt olla ilus, väga harva ka tark. Kirjutamisega ma ju ka otseselt raha ei teeninud, pigem etenduskunsti ja teatrikunsti, sain selle eest tasuta etendustel käia. Seegi suur pluss täiesti väikese palga juures, millega tuli hakkama saada. Ja siis toimus väike muutus. Ma sain elama kuhugi, kus tuli maksta vaid pisikeste kommunaalide eest ja elasingi siin nagu mõni miška. Siiani elan. Praegu on lihtsalt see minu kodu ja näiteks hetkel see natuke hallitab ja natuke teeb veel trikke, millega järgmised pool aastat oma tegevust väljaspool tööaega sisustada. 

Elu on selline eksole. 

Mida rohkem sa millessegi investeerid, olgu see suhted, kodu või mistahes muu asi, seda rohkem see sulle varem või hiljem tagasi toob ja mis seal salata ka viib. Igatahes alguses kindlasti viib ja siis ühel hetkel hakkab tagasi tooma või kui oled kogemata halvasti valinud, siis viib kohe topelt. Loodetavasti ma siis õigesti ja õige asja nimel pingutanud kogu oma elu. 

Kapitalism kui üllatus

Vastus kriitikule, kes maksumaksjaid nende endi raha eest sõimas 

https://sirp.ee/s1-artiklid/film/eesti-kinode-vaike-valimaaraja/?fbclid=IwZXh0bgNhZW0CMTEAAR1qmtEvBOmZqKhIrnV_1ICgeC03M1Uh_URGdsiHD-OxYdStQTiZy5Gi9L0_aem_AeGWDH0ytmyImbagBUuxIEjzXdk0XxDN5GqS9WfEn47Q5BegoJ6i4HxRu3RNTjAnMg4SBWTAK5HjaVDyx1RHkXqz

Kultuurikriitik ja turundusspetsialist Katrina Helstein

Kas kliendil ja kliendil on vahe? 

Mida teie arvaksite sellistest lausetest, kui olete pensionär või lapsega ema: "sahisevast kilekotist moosisaiu mugivate pensionäride ja dialoogi subtiitritelt kaasa sosistava superfänni kujundatud publik. Aprillis avaldatud Kantar Emori küsitluse põhjal osutus Artis siiski üheks Eesti soovitatuimaks ettevõtteks, mis tõstatab ennekõike küsimuse, kas valim koosnes peale kahe mainitud proua ja sarisosistaja veel kellestki." ? 

Ma moosisaiapugimisest ei oska midagi arvata, ka silmanägemisest ei oska midagi arvata, aga seda tean ma öelda, et erafirmades ei vaata keegi sinu passi, ei vaata keegi sinu käsi ja jalgu või nende olemasolu, et sulle oma teenust või toodet müüa. Kõikide raha võetakse rõõmuga vastu, kes sinu kinno, sinu kohvikusse või poodi tulevad. Sirbis aga teatatakse kõigile, et mõni inimene ei kõlba kinno, sest ta on vana, sest ta tahtis enne koju minemist poest läbi käia, sest ta ei kuule või ei näe jne, jne, jne.  

Ikka veel on mul silme ees minu ülikooli õppejõud, kes 1990ndatel sattus elus esimest korda Rootsi ja nägi inimesi ratastoolides, silmnähtavalt teistmoodi inimesi tänaval ja mõtles, et kui haige see Rootsi ühiskond küll on, et seal nii palju silmnähtavalt haigeid inimesi tänaval võib ringi liikuda. Andrei Liimetsa arvamust avaldataksegi praegu meie maksumaksja raha eest Sirbis. Et meie ei või pensionäriks saades kinno minna, et meie Kantor Emori vastajatena oleme kehvemad kliendid, kui need päriskliendid ehk filmikriitikud ja keeruliste filmide vaatajad. 

Kapitalism on väga põnev nähtus, osaliselt tohutult ebaõiglane, sest see, kes maksab, see, kellel on raha ja aega, saab endale lubada teatud kaupa või teenust.  Sisuliselt aga me ju hääletame  oma jalgadega Artisesse või Apollosse minekul, et kui hästi kinol läheb. Teisalt on selles törtsuke päris ausat demokraatiat, seda tehes saame kujundada end ümbritsevat. Mida parem programm, seda mitmekesisem publik. Seda põnevamad väljakutsed programmi koostamisel. 

Hollywoodi film ja selle turundustrikid

Ja mis veel kapitalismiga kaasas käib ja Hollywoodi filmidel on see asi juba väga pikalt selgeks õpitud - turundus. Nemad juba teavad, et müügimees ja filmimees ei pea olema ühes ja samas isikus, vaid suure tõenäosusega on need erinevad inimesed. Ehk praegu on "Furiosa" treiler kinodes vaadatavate filmide ees käinud juba kolm kuud, aga eesti filmide treilerid jõuavad kinno nädal enne filmi, kui nad siis ka on kinno jõudnud. Ehk keegi ei tuleta filmitegijale meelde, et tegelikult peaks juba algusest peale mõtlema sisututvustusele ja treilerile või tiiserile. Mitte midagi halba ei tee ka filmi tegevusprotsesside filmimine ja kommenteerimine filmi Instagrammi või Facebooki kontol pikalt enne filmi kinno jõudmist. Ilma treilerita ei oska kinopublik filmi ju oodata. Kas selle töö peavad ära tegema kinod? Või levitusfirma? Või filmimehed ise? 

Kõigele lisaks pole ka ükski kriitik viitsinud pärast pressifilmi vaatamist filmist mitte midagi kirjutada, sest tema sõnad ja teksti ilu on tähtsamad, kui see, et inimesed saaksid filmi kohta kohe midagi teada ja kinno seda vaatama tulla. Jällegi kui arvustus ilmub neli nädalat pärast filmi esilinastust, siis on hilja kassaedust või selle puudumisest rääkida. Selleks ajaks on kinos kogemata eesti filmi otsa sattunud kümme inimest ja mis huvi peaks olema meil maksumaksjatel lisaks filmi tootmiskuludele maksta ka tühjade saalide eest? Või Apollol seda teha? Inimesed, kes ei maksa pileti eest, ehk esilinastusel olijad ei peaks minema arvele kui vaatajad. Nad ei panusta tegelikult ju filmi kinos jätkamisse. Film peab olema sündmus – aga selleks, et see oleks sündmus – peab tegema kõvasti eeltööd. Raha näitab meile seda, kui suureks sündmuseks on film tehtud. 

Kokkuvõttes jõuame ikkagi pensionärideni, kellel on aega päeval kinos käia ja kes panevad kinno minemiseks raha kõrvale. Ka emadeni pisikeste lastega, kes vajavad tuulutust, ka lasteni, ka teismelisteni, kellele tuleb õpetada filmide vaatamist, jah, ka keerulisemate filmide vaatamist, aga seda ikkagi ja alati lihtsamalt hoomatavate filmide taustal.  Kuidas saada inimesed kinno? Kuidas raamatupoodi? Tee midagi, mis on lihtsamalt hoomatav ja sealtkaudu näita keerulisemaid filme. Saadki kinno või klassiruumis õpetajat kuulama.

Miskipärast tundub mulle, et Andrei Liiamets on viimased 30 aastat elanud Nõukogude Liidus, kus nagu me mäletame, oli pidevalt defitsiit ja pidi minema kinno vaatama seda, mis näidati, või lugema raamatut, mis poes oli. Tänapäeval võime valida, mida me vaatame või tarbime.  

ulmevärk ja kurbus

Ulmevärk see ülikool ja kirjutamine, kui oleks veel, et kirjutamine, aga ei ole ju kirjutamine! ja kõik need muud asjad. Ja mees. Ja mees. Ja mees. Ma kogu hommikupooliku nutsin. Läksin uksest välja ja nutsin. 

Vennanaine saatis veel mingi veidra asja kaugest minevikust, kust on pärit mu see kahepaiksus, et olen/ ei ole sinuga. Siis justkui oled pereliige ja siis jällegi ei ole, sest nii mul paraku see sünniga kaasnev veider värk on. Ja kuuluvustunne on alati minu probleem olnud, et tahaks kuhugi kellegi juurde kuuluda, aga mõnikord lihtsalt pole võimalik, sest see sasipundarde värk on minust väljaspool, mina ei ole tegelikult kunagi nendes pundardes olnud. Kurb on ta tõesti. Praeguseks saan vanematest enam-vähem aru ka. Kaasav haridus tähendas minu peres seda, et olid nagu oma laps ja nagu ei olnud ka. Nüüdseks olen endale selgeks teinud, et enam-vähem suurem osa ajast ikkagi olen pereliige, kellega arvestatakse. Aga ilmselt see on mõjutanud minu vaateid elule ja endale. Sellele, et mind ei saa tõsiselt võtta, et minu tegevused on kõik justkui mittetõsised ja seepärast ei olegi mõtet väga pingutada, sest kokkuvõttes, kõigil on savi. Üldiselt see ei pea paika. Aga perekondlikus plaanis võib mõnikord pidada. Ja veelkord mitte sellepärast, et lapsevanemad oleksid halvad või midagi. Lihtsalt olukord on mitmetahuline ja mitmetimõistetav. 

Vist mingi esmaspäevast saadik ringi käinud lahti kammimata juustega - segadus on siin ja seal ja minu sees ka. Mõnikord tahaks ennast täiesti kiilaks ajada. Vanaemal olid elu lõpus nii õhukesed juuksed, et ainuüksi selja taha kammimisest piisas, et ta ennast inimesena tunneks. Ja viisakas välja paistaks. Minul ju praegu kõike liiga palju, juukseid, emotsioone, last, meest, tööd, ülikooli. Samas mitte millestki ei tahaks loobuda, aga kui minuga nõmedalt käitutakse, siis loobun. 

Mees veel arvab, et ma ei ole selleks suuteline, aga kui ma siin hommikotsa nutan silmad peast ja korraks tahaks olematu olla, siis see tähendab, et mulle on haiget tehtud. 

Öösel armusin ühte oma sõpra ära ja tundsin juba unes, et petan oma kallist kaasat. See oli nii imelik tunne, et veider hakkas.