mulapäevik post ja keset "Inimese kostüümi"

 ulme

ma ei oska ja tegelikult mõnikord ei taha ka. 

Olla

kuigi tahaks olla... 

Loen siin Jim Ashilevi raamatut "Inimese kostüüm" ja mõtisklen teemadel - kurvad lood, enesetapp, ennast lahutamatuks tunnistanud vanavanemad, Henryk, kes suudab närvilises olekus igasuguse kontrolli oma emotsioonide üle kaotada, jah, ta raibe on raibe, ja ma tean, et ma varem või hiljem reageerin tema jobususele veel hullemini, kui ma seda praegu teen, mõtlen ennast katki ja ründan teda ühel hetkel, sest ma ka ei saa oma emotsioone vaos hoitud, kui närviline hommik osutub jälle lõputuks vingumiseks teemal, et mitte keegi mitte midagi ei tee. see on siis, et ta ise ei tee, et ma ise ei tee, et me keegi ei tee, et meie juures ei ela ei minu vennanaist ega tema ema, et asjad saaks tehtud. tegelt ajab mind selline mitte keegi mitte midagi ei tee lihtsalt maruvihaseks, sest see on vingumine, vingumine, vingumine, vingumine  - on kaks varianti, kas ignoreerida probleemi või sellega tegelda. ma tean, et ma ise eelistan seda ignoreerimise asja alati, pea alati, eriti mis puudutab olmet. ja päriselt ma olengi ses mõttes hull inimene, et asjad lähevad meie kodus aegajalt koledaks-pahaks-hallitanuks ja siis tuleb tuhin koristada, kui vahepeal pole just Henryk neid asju koristama hakanud, ära koristanud. Ja mis sellega on? mitte midagi, elu on. inimene on. Inimest tema mitmekesisuses ei ole võimalik teisiti vaadata ega näha. Ja ma ei saa kuidagi aru, kuidas võib võtta asju nii pindselt. 

Pindselt? 

Pinnapealseks pean seda, et me olemegi täpselt nii laisad nagu lasttakse või ise julgeme ennast lasta. Põrkekukkumine mingisse masendusse, millel pole otsa ega äärt ja siis kukud tagasi. 

Igatahes raamatust ka natuke. või siis sellest välja kukkunud mõttenatukestest. 

Ma olen elus mõelnud enesetapu peale vist mõned korrad. Mitte nii intensiivselt kui Jim Ashilevi - sest no mis ma seal ikka - vanaema suri ära, siis mõtlesin, et kurat peaks ennast ära tapma, ei ole kedagi, kes minust hooliks, isa ütles, et kui mõtled selle peale, siis mõtle, mis juhtub siis, kui sa ennast korralikult ära ei tapa, siis jääd maailmale koormaks, see ei ole hea, tõsi ta on, ei ole hea. Siis mõtlesin, et noh, vanaema kasvatas mind üles ja see oli suht suur asi tal mind suureks kasvatada, ma ei saa ennast lihtsalt ära tappa, sest teda pole enam. Päriselt - see võib kõlada imelikult, aga iga kord kui ma mõtlen selle peale, et äkki mind pole vaja, mõtlen automaatselt oma 66-aastasele vanaemale, kes avastas esiteks et ma eksisteerin ja see ei olnud tol hetkel hea uudis, sest isa oli mul ju abielus (siiani on sellesama toreda inimesega, kellega on alati olnud), teiseks, et mu ema, tema ainuke laps, sureb faking vähki kolmekümneneljaselt. Aga kui ma lõpuks sündisin, siis vanaema sisuliselt hakkas uuesti emaks ja kui ma seda õudukat Henryku emale räägin, siis tal läheb seest külmaks. Igatahes ma juba selle pärast ei tahtnud ennast ära tappa, et nad olid koos nii palju vaeva näinud, et ma olemas olen ja koolitun ja saan aina targemaks ja tublimaks, ilgelt nõme oleks kogu seda resurssi lihtsalt ära tappa. 4-5 aastat hiljem - pärast bakalaureuse kraadi saamist oli mul umbes sama tunne, et peaks - just nimelt peaks - ja see tunne oli nii jube, sest mingi osa minust oli juba täiesti teadlik, et see on võimatu, et ma ei saa ei oma emale, vanaemale ega ka isale midagi sellist teha. Psühholoog kirjutas depressiooniravi tabletid Võrus, mina ei julgenud neid võtta. Läksin notarisse ja lasin endale testamendi teha, sest isegi kui ma ennast ei tapa ära, siis ma võin vabalt mingi suvalise auto alla jääda poolkogemata. Ja nii läks, et mul oli 21-aastaselt testament tehtud, nii igaks juhuks. Praegu ma enam ennast ära ei tapaks, vähemalt ei ole olnud seda tunnet, aga see ei tähenda, et poleks ärevust, poleks ahistust, poleks tunnet, et olen täiesti üksi ja ilmselt jäängi täiesti üksi - hoolimata sellest, et mul on hetkel Henryk ja Tohver. Aga nagu elus ikka - kõik võib ühe hetkega muutuda. 

minu iseärasus on see, et ma tean, et muutused tulevad nagunii, tahad sa seda või ei taha, oled valmis või ei. Ja hoolimata sellest, et ma pean ennast Amburiks - jaa, ma natuke usun astroloogiasse, isegi seal on palju pullikakat, aga siiski - siis ma ei armasta muutusi. Ja no kuna suurem osa minu elu algaastatest koosneski sellest, et toimus mingi järsk muutus, pööre teise järel, siis mõnikord ma paaniliselt kardan, et see tuleb kõik ja siis jällegi, et mitte midagi ei muutu enam kunagi -noh näiteks, et ma ei õpi midagi juurde, ei käi enam kunagi välismaal reisil, ei kirjuta maailmakuulsat luuletust või romaani, ei abiellu (mis muide on olnud selline - nii ja naa küsimus mu peas), ei saa rohkem lapsi, ei kirjuta ühtegi ülilahedat seriaali kirjandusinimeste kohta, nii äge oleks, eksole, nagu see Emily Dickinsoni seriaal Appleis, ei proovi veelkord töötada poole kohaga õpetajana, ei müü rekordiliselt palju raamatuid välimüükidel, ei tööta ühelgi töökohal, kus palk oleks näiteks 6000 eurot pluss kuus ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Ei muuda mitte midagi - ei eesti kirjandust, ei kirjanduse müüki eesti keeles, ei haridusmaastikku, ei tele- ega filmimaastikkus, ei integratsiooni ega veel mingit mustmiljonit asja, millel on tähedus. 

Igatahes see hirm on mõnikord isetäituv, mõnikord on see midagi täiesti veidrat. Henryk näiteks suudab mulle juba mingi 7-8 aastat järjest selgeks teha, et ta ei lähe kuhugi. Siiamaani pole läinud ja seda muutust pole tulnud. Seega hetkel suitsiidiks põhjust pole. Ja ma ei tea, kas ka pärast tema ära minemist oleks/ on. Lihtsalt nii on. 

Seega kõik see ärevus, mis on seotud sellega, et ma ei oska midagi, mul pole seda kunagi olnudki, et ma ei oska midagi, sest see pole ükshetk mitte midagi tähendanud, see mitte oskamine. See, mispärast näiteks Jim Ashilevi ennast kolmeteistaastaselt selles raamatus ära tahtis tappa, seda polnud. Ma oleks ilmselt tema asemele endale liiga tahtnud teha siis kui ta pidi nii kaua ja põhjalikult oma esmasündinust ja naisest eemal olema. See oleks olnud see hetk. Minus puudub ambitsioon? olen eluaeg tahtnud midagi justkui saavutada, aga pole sellega kuhugi jõudnud, võib-ola ei jõua ka. Saavutada? 

Kogu aeg on tunne, et teised oskavad seda paremini kui mina. Jõuda õigetesse kohtadesse ja olla hoitud. Vähemalt Jim oskab seda paremini, samas, justnimelt samas - kõik on ikka veel arenemises, ka mina.  Aga olen minagi hoitud - natuke teistmoodi. Hoidis ema, hoidis memm, hoiab isa, hoiab mees. Ja ma võiks neid kõiki ka ise hoida. nii ehk naa. 

ema, külahullud, ruumi loomise värk

 täna on mu emal sünniaastapäev. 

Võib-olla peaks rääkima unistuste linnast ja unistustest? Nii igaks juhuks, et me ära ei unustaks, kus me oleme ja kuhu me läheme. Iga kord kui mul jookseb juhe kokku lähen ma oma sünnikoju, kus kui asi oleks natuke teisiti, elaks mu ema, võib-olla oleks tal praeguseks kanad ja kass ja koer ja lilli täis aed ja võib-olla mõned kartulivaod ja natuke kapsapeenraid, kasvuhoone, värskendatud mustsõstrad, pannkoogid lapselapsele ja suur suur armastus.

Igal juhul praegu teda pole. Ja võib-olla, kui ta oleks olnud, siis poleks mul kirjandusteadlase magistrikraadi ja paljusid muid asju, mis mul hetkel on. Aga vahel ma ikkagi igatsen teda – täna on see päev, kui see on kuidagi kohustuslik natuke tema peale mõelda. Ta oleks saanud 73. Ja ma ei tea isegi, missugune ta praeguseks välja oleks näinud. Räägitakse, et ta oli väga ilus ja suutis kõik inimesed enda ümber naerma panna, ka kõige rõvedamal rinnavähiga võitlusperioodil olevat ta itsitanud musta huumorit haiglas. Jah, kodus ta nuttis, sest ta oleks ju ka tahtnud näha mind sirgumas.

Igal juhul, nagu enamus lihtinimesi, oli ka mu ema autotu ja mina olen meie pere must lammas. Isa lastest ainult minul pole juhilube ega autot. Mees ja laps on. Ja mehel pole ka juhilube. Millisest unistuste Tallinnast mina räägin? Mina, kirjandusega sisuliselt elu aeg  kommertslikult tegelenu. Igatsen Tallinna, kus saaks jalutada kujundatud roheluses ühest imelisest raamatutega kohvikust teise. Eriti Tallinna ülikooli tänaval, Narva maanteel! Ja teha seda kõike teadmisega, et ma ei jää auto alla, Bolti tõukeratta alla ja samas saan nautida ka värsket õhku. 

Mind pani üsna sügavalt mõtlema, kuidas üks poemüüja rääkis nn külahulludest, kes teda seal asfaldikõrbes väisavad. Ongi! Külahull. Ajalehes on kirjutatud, kuidas autojuht ajab päise päeva ajal alla noore mehe ülekäigurajal rohelise tulega, eksib vähemalt 10 seaduse vastu ja miskipärast saab ta endiselt inimesi alla ajada. On hull olla see külahull, aga kui muud ei jää üle, siis oled see külahull. Lihtsalt küsimus on, kas me tegelikult ka räägime Kristiine ristmikul ülekäigusillast? Kuidas sealt ratastooliga või lapsevankriga üles sõita ja alla sõita on? Kas me lihtsalt ei võiks mingites kohtades sõidukiiruse sättida ise 30 kilomeetriks tunnis? Miks ma pean oma lapsega jalutama mööda Magasini tänavalt lasteaeda ja seal pisikesel tänaval otsustab keegi sõita 60 kilomeetrit tunnis? Loomulikult oleks mõistlik sõita see 15 minutit jalutades   2 minutililise kiirusega autoga, eriti nüüd, kus ma tean, et minu lapse ja minu elu ei loe midagi, sest meil pole autot. 

See ruumi loomise osa, mis ei koosne ühest mullist teise mulli jooksmisega või siis enamus juhtudel auto vuramisega punktist a punkti b. Loomulikult me võime teha nii, et inimesed elavad ainult endale valitud punktides ja vahepeal ei teegi midagi muud, ei jaluta, ei söö, ei räägi juhuslike põnevate tegelastega kohvikus, õues, ühistranspordis juttu. Ma ütlen ausalt, et ma olen kuidagi väga meeldivalt üllatunud tänahommikuse reisi üle, isegi selle justkui vampiiride rünnakuks valmistuva vanadaami üle, tuli välja, et küüslauk on hea vererõhu alandaja. Olen õnnelik, et hetkeks ma tegelesin kellegi teise eksistentsiga ja mitte enda omaga. Nii tihti teeme seda, nii veidralt ja valusalt läheneme iseendale oma ekslevas üksinduses, et teised jäävad kuulmata ja nägemata ja siis oleme kurjad, kui nad korraga mingite oma arusaamiste ja maailmadega kohale ilmuvad ja meid justkui ründavad?

Lill - ootamatu lill

 elu on lill, nii lill, nii lill, ootamatult ja ilusti lill - 

mina elan hetkel maailmas, kus on kaks linna ja elu

või noh - praegu ei ole mingit lille, on üks igavene ellujäämispüüd, kusjuures kui nüüd päris aus olla, siis lõpuks, varem või hiljem pidime siiani ka jõudma, et oleks ellujäämispüüd. 

sõber sõudis lennukiga Tallinnasse, tõenäoliselt tulevane abikaasa käevangus (lootust on), lähme teda kaema Saint Vittusesse, kus me 7. mail 2025 Lõuna-Koreasse ära saatsime. Ilus oli tookord - saatsime ta sinna loomulikult raamatuga Silvia Ilvesest (sest ta on ju kõige imelisem naine meie seltskonna kroonikas, muudkui juhtub temaga asju, ja aina juhtub ja juhtub, nüüd lubas, et mõnda aega ei juhtu, et juhtus abielluma või nii)

Igatahes see sõber, eksole, ükspäev, eksole, sattus pildile oma praeguse elukaaslasega niimoodi, nagu vat abielluks, jesver, abielluks, upsi, abielluks ja vat siis ma olin küll natuke selline äraolevalt tige üleseletav hulluke. Aga jah! Nii ta on. 

Praegu oleme torupagulased Võrumaal! 

Ei teagi kui kauaks. 

Naabrinaise vaatame üle ja naudime natuke oma mulli minekut Võrus. Kusjuures minu 41 on siis suureks kasvamise aasta. Peab selgeks tegema torustikuasjad ja muud imelikud värgid, nii et keegi teine neid minu eest selgeks tegema ei hakka. Vat nii on. 

murusurm meie maakodus

 see on natuke nõme, et me võrus väga pikalt elada ei saa ja praegu ei ole ka eriti pingutanud selle nimel, et saaks siin elada omaenda rütmi ja olemisega - igatahes puudu on metsikus koguses puid ja põõsaid, mingi tohutu suur ja räigelt looma- ja putukavaenulik keskkond on see - mis siis, et see mu naabritele ja sugulastele jubedalt meeldib, aga ma lihtsalt istutaks kõik paksult täis pirni-, õuna-, ploomi-, kase- ja kirsipuid ja igast sorti põõsaid jne jne jne. 

kus me elame

 millises kesklinnas te elate

natuke agulipiirkonnas

mis on täis

erihäälelist linnulaulu, 

köetavate korstende haisu

metsporgandite ja naatide

pisikesi valgeid õisi ja nende

magusat lõhna

koos rakvere raipe ja nõgestega

kahasse

35ruuduste korterite niiskuse

ja mingi võrratu 

vanaegse rõõmu sees 

elame

ilma korraliku muruplatsita

sest pole siiani välja mõelnud, 

kuidas korralikult niita,

aga õpime

kui ei õpi, õpetab elu

või naabrinaine, kes uriseb

sest perenaine peab teadma

kuidas asjad käivad

naine on tark. 

Kas on? 

keegi ütleb, et minionid 

on kõik poisid, 

sest nood võivad kõik

lollid olla

aga naised / tüdrukud ei või

tegelikult ju võiks

ja mina olengi

loll

puhta loll

mingites hetkedes

tahaks kõik üles loendada

 et teised teaksid ka

ma olen naine ja ma olen mingites hetkedes 

loll

puruloll

hommikutihedus

 prõkkav vaikuse põristus mööda kivitihedat linna

ikka issi juurde, ikka issi juurde

hommikuti kui issi on juba läinud oma aeda tööle

siis on äratus kurb

poeg istub diivanil ja ootab

ma ei ole kindel mida 

pedagoogilist juhatust läbi elu

nagu ma isegi

et kuidas saada - inimeseks, kirjanikuks, emaks... 

aga eks ikka minuga siis 

või minul endaga siis

ja mina olen nagu laskurkorpuses ja suure tangi sees

pommitan üha tihenevate küsimustega 

ja kasvava ärevusega, et kuidas see keel ja mõtlemine

kuidas see kõik tuleb

aga ta tulemata ei jää

minul ei jäänud ja tema isal ka mitte

isegi geeniuurija teatas, et kõik on hästi

isegi vähigeeni pole sees 

lihtsalt kõik võtab aega

ja aeg läheb nii kuradi kiiresti, et imelik hakkab

jookseb, tsolgutab ennast minu kehast eemale

võtan oma poja sülle, et ta riidesse panna

igal hommikul, kui lähme kahekesti aeda

ma tahan teda veel hoida

aga tegelikult on kogu aeg hirm

et ta pole piisavalt kiire oma arengus

ja see vastuolu kasvab minus aina

hoida, lahti lasta, hoida, edasi utsitada üksi minema

kallistada kogu hommiku multikat vaadates 

hoida hoida hoida hoida hoida hoida

ja ma ikkagi ei oska

küsimused kui tugevad padrunid lagunevad mu lapse näkku

ja ta ehmatab ära

emme, kui ma päiksesse vaatan, läheb pupill väikeseks, onju

sa ju rääkisid

ammu ammu

ütleb ta mu rahustuseks

sest mul on kogu aeg hirm

ja kas see teadmine

et pupill läheb väikeseks 

aitab teda?

Kumu

 Laupäeval kaksikvendade ja Tohvriga Kumus. Ühele korrusele ei jõudnud, sest alles kell kolm suutsime kohale jõuda. Aga endiselt Kristi Kongi näitus oli lihtsalt fantastiline - või ka mitte, ma ei tea, see roosasse uppumine on mõnikord nii nii nii vajalik. Tohvril oli suht ükstapuha, aga kui seal ringi kõndida, siis läksidki mingisse uude ruumi, mis avanes teistpidiselt. Kunst avab ruumi. Igasugune visull lisab sellele mingi lisamõõtme - ükskõik, kas toome õuest lilli või liigutame natuke sohvat. 

Karin Luts oli lust vaadata, eriti meeldis mulle see daam aastast 1949 pealkirjaga "Suvel", no vaadakem milline lõputu nautlus ja ilu, oh seda ilu: 

Hall - hell

 Tunnistan, et vahel üleplaneerin

iga oma päeva

ülesheerin

tunnistan, et sa ei ole alati minu lemmikinimene

ja mu poeg ka mitte

aga te olete üdini omad

lihtsalt ma ei tea kui kauaks

elu on nii palju õpetanud

ja nii vähe

hoidma suhteid ja ennast ja teisi

alati võib midagi plahvatada

katki minna

ja see ei juhtu ainult sõjakoldeis

see juhtub meie endi sees

olime need ilusad ja noored

ja korraga 

hallid tihedad karvad lõikuvad peadligi

nagu oleksin hakanud neljakümneselt vanaemaks

ja miski selles halluses meeldib mulle

rohkem kui see pitskleit 

või läbimõeldud ilu

mida keegi kasvatab

juukseid värvides, nägu värvides

aga ma tean

et mitte kõik ja mitte alati

ei armasta seda pärismind

minu halluses

kohal käimine on pool võitu

august 2025

 Viimased poolteist aastat on suht karmid. Olen lihtsalt kogu aeg mõelnud ühele asjale: kuidas aidata Tohver Kalju rääkima? 

Arstid, spetsialistid, raha, aeg - kõik on tiksunud Tohvri rütmis. Eelmine lasteaia aasta läks kolmapäeviti ujumisele ja eripedagoogile. Märtsis lisandus logopeed. 

Hing on kinni, et mis edasi saab. Ei saa ju öelda, et midagi poleks saanud! Saab! Peab saama! Kuhugi me peame jõudma kogu selle tegevusega ja endaga! 

mai 2026

hunnik tööd on ära tehtud. Iga jumala päev lasteaias käimine. Seal siis see, et ega ta nüüd lemmikõpilane oma ulakuste ja suutmatusega fookust hoida õppetegevuses alati ole. Aga ta käib iga päev lasteaias ja ma tean, et see teadmine, et on olemas korduvad tegevused aitab päris tihti mingitest suurematest kriisidest elus läbi. Ja kriise tuleb nagunii, isegi kui see kriis on kadunud pitskinnas või midagi. Mind on elust läbi aidanud töö, töö, töö (või siis kooli ajal koolis käimine ja inimeste nägemine, kes iga päev tulevad tegema ühte ja seda sama asja). No kõige raskem oli vanaema surm, ainus koht, kuhu ma ei julgenud minna pärast vanaema surma oli teater. Muidu käisin iga päev koolis, jätsin vist paar päeva vahele. Ja ma ei olnud hea õpilane - ma olin kõige keskpärasem krants üldse kogu klassi peale, mõnikord oskasin natuke originaalsemalt kirjutada või mõelda, aga üldiselt - ei tulnud mul see tol hetkel väga välja. Distsipliin kohale käimise kohta jäi ja arendas ennast ise. Ülikoolis oli mul kohutavalt raske loengutest puududa isegi kui tookord äge ja nutikas (sugugi mitte tagurlik) noor õppejõud Martin Ehala ütles, et kui mõistlikum on kodus või raamatukogus infot kätte saada, siis saagem! Aga kui sul pole kodus kedagi peale sinu enda, kes tegelt ei oska olla ilma inimesteta. Jep. 

Võru imelised hetked

 Polegi kaua siia südant puistanud. Meil on kiire. Tohvril, Henrykul ja minul. Viimased 7-8 kuud on läinud haavade ravimiseks ja uue tee leidmiseks. Ma ei tea, kuidas järgmised kuud lähevad.

Ravisime Henryku lojaalsusest tekkinud haavu. Eriala, ruumi ja aja haavu. Eks mulgi neid olnud. Loen Kristi Saare finantsvabaduse raamatut ja seal räägitakse, et unustage ära see kuradi missioonitöö, et hirmsasti usute millessegi, aga raha ei saa sittagi selle eest. No okei. Mina ütlen seda. Seepärast muide tulebki osaliselt kinni maksta meie kultuur: kirjandus, sport, muusika, kunst, tants, teater. See on ruumi loomise ja hoidmise seisukohalt oluline. Et oleks võimalik eestikeelselt seda uurida teatrites, kinodes, kohvikutes, lokaalides jne jne. Et see oleks jätkusuutlik, et oleks võimalik teha lugusid, et need peegeldasid meie aega ja ruumi ja samas suudaksid maailmast kinni võtta need kunstivõtted, kuidas maailma peegeldada. 

Igatahes siin me oleme oma peaaegu 2 nädalat Võrus aju ja keha puhanud. Ehkki mul oli kodukontor ja tegelikult mingil hetkel rohkem tööd kui tahaks, aga Munamäel käidud, Võrumaa muuseumis käidud ja kohtutud 18aastase noormehe  6000 aastat vana skeletiga. Ja see naljakas asi ka, et tegelikult olen ma aastakümneid käinud Krümmeri kooli aladel, ilma et ma selle peale üldse oleks tulnud, sest 1995. aastal sai sellele kohale ehitatud Võrumaa muuseum. Isegi kooli ajal sai siin käidud ja isamaa sõjast kuuldud. Hoeh. Jällegi aeg, ruum, mis tegelikult mõneski mõttes erineb sellest, mis mulle või Henrykule koolis õpetatud. Mine tea, kuidas Tohver veel neid asju õppima hakkab.

Tore oli käia ka Kubija spaas elus esimest korda Tohvrikesega, sest see kõik on meid kogu aeg ümbritsenud. Minu laps on vajanud ruumi ja aega kasvamiseks ja maailma nägemiseks. Oleks tahtnud Tamulale tiiru teha... Aga noh, järgmine kord.

Sääsed sõid meid nagu jaksasid, vennanaine tegi mulle imelist kukeseenekastet. Elu lõhnas väga hästi nii Viitinal kui ka mujal. Meie olime rõõmsad. Vahepeal pahandas Tohvrike, sest jälle pidi minema minema onu Rommi ja imelise onutütre Beti juurest.

Viib ja toob

Asjad, millest meile ei räägita, kui keegi annab meile raha. Lapsevanemad ei teata oma lapsele sageli, et tavaliselt ei tule raha niisama, no minul ei olnud niimoodi, et keegi oleks sellest rääkind nõnda. Vanaema pingutas, rabas, rahmeldas - sai pisikest pensioni ja oli õnnelik? Kas oli? Isa on eluaeg rabanud tööd teha ja kui ta pole tööd teinud, siis on ta lihtsalt nautinud ilusate inimestega jutustamist, olgu ta kuitahes vana, see on siiani üks ta lemmikhobisid. Elu. 

Igatahes mina sain oma raha viite eest põhikoolis. Ja mingit raha sain ka pärast vanaema surma ütleme nii, et toitjakaotuspensioni taolist raha. Sellega ma elasin. Tegelikult liiga kaua. Säilis selline peaaegu võigas arvamine, et kuskilt see raha ikka tuleb Praeguseks ma juba enam-vähem tean, et ei tule kuskilt ja kuidagi. Mõnele on antud seda rahategemise annet rohkem, teisele vähem. Ja mina sain sellest teada alles 28aastaselt, et mul toda rahategemise annet polnud ja ma olin suht kogu oma elu omamoodi ära raisanud otsides ikka paremat ja uuemat kohta, kus olla, lihtsalt olla ilus, väga harva ka tark. Kirjutamisega ma ju ka otseselt raha ei teeninud, pigem etenduskunsti ja teatrikunsti, sain selle eest tasuta etendustel käia. Seegi suur pluss täiesti väikese palga juures, millega tuli hakkama saada. Ja siis toimus väike muutus. Ma sain elama kuhugi, kus tuli maksta vaid pisikeste kommunaalide eest ja elasingi siin nagu mõni miška. Siiani elan. Praegu on lihtsalt see minu kodu ja näiteks hetkel see natuke hallitab ja natuke teeb veel trikke, millega järgmised pool aastat oma tegevust väljaspool tööaega sisustada. 

Elu on selline eksole. 

Mida rohkem sa millessegi investeerid, olgu see suhted, kodu või mistahes muu asi, seda rohkem see sulle varem või hiljem tagasi toob ja mis seal salata ka viib. Igatahes alguses kindlasti viib ja siis ühel hetkel hakkab tagasi tooma või kui oled kogemata halvasti valinud, siis viib kohe topelt. Loodetavasti ma siis õigesti ja õige asja nimel pingutanud kogu oma elu. 

Kapitalism kui üllatus

Vastus kriitikule, kes maksumaksjaid nende endi raha eest sõimas 

https://sirp.ee/s1-artiklid/film/eesti-kinode-vaike-valimaaraja/?fbclid=IwZXh0bgNhZW0CMTEAAR1qmtEvBOmZqKhIrnV_1ICgeC03M1Uh_URGdsiHD-OxYdStQTiZy5Gi9L0_aem_AeGWDH0ytmyImbagBUuxIEjzXdk0XxDN5GqS9WfEn47Q5BegoJ6i4HxRu3RNTjAnMg4SBWTAK5HjaVDyx1RHkXqz

Kultuurikriitik ja turundusspetsialist Katrina Helstein

Kas kliendil ja kliendil on vahe? 

Mida teie arvaksite sellistest lausetest, kui olete pensionär või lapsega ema: "sahisevast kilekotist moosisaiu mugivate pensionäride ja dialoogi subtiitritelt kaasa sosistava superfänni kujundatud publik. Aprillis avaldatud Kantar Emori küsitluse põhjal osutus Artis siiski üheks Eesti soovitatuimaks ettevõtteks, mis tõstatab ennekõike küsimuse, kas valim koosnes peale kahe mainitud proua ja sarisosistaja veel kellestki." ? 

Ma moosisaiapugimisest ei oska midagi arvata, ka silmanägemisest ei oska midagi arvata, aga seda tean ma öelda, et erafirmades ei vaata keegi sinu passi, ei vaata keegi sinu käsi ja jalgu või nende olemasolu, et sulle oma teenust või toodet müüa. Kõikide raha võetakse rõõmuga vastu, kes sinu kinno, sinu kohvikusse või poodi tulevad. Sirbis aga teatatakse kõigile, et mõni inimene ei kõlba kinno, sest ta on vana, sest ta tahtis enne koju minemist poest läbi käia, sest ta ei kuule või ei näe jne, jne, jne.  

Ikka veel on mul silme ees minu ülikooli õppejõud, kes 1990ndatel sattus elus esimest korda Rootsi ja nägi inimesi ratastoolides, silmnähtavalt teistmoodi inimesi tänaval ja mõtles, et kui haige see Rootsi ühiskond küll on, et seal nii palju silmnähtavalt haigeid inimesi tänaval võib ringi liikuda. Andrei Liimetsa arvamust avaldataksegi praegu meie maksumaksja raha eest Sirbis. Et meie ei või pensionäriks saades kinno minna, et meie Kantor Emori vastajatena oleme kehvemad kliendid, kui need päriskliendid ehk filmikriitikud ja keeruliste filmide vaatajad. 

Kapitalism on väga põnev nähtus, osaliselt tohutult ebaõiglane, sest see, kes maksab, see, kellel on raha ja aega, saab endale lubada teatud kaupa või teenust.  Sisuliselt aga me ju hääletame  oma jalgadega Artisesse või Apollosse minekul, et kui hästi kinol läheb. Teisalt on selles törtsuke päris ausat demokraatiat, seda tehes saame kujundada end ümbritsevat. Mida parem programm, seda mitmekesisem publik. Seda põnevamad väljakutsed programmi koostamisel. 

Hollywoodi film ja selle turundustrikid

Ja mis veel kapitalismiga kaasas käib ja Hollywoodi filmidel on see asi juba väga pikalt selgeks õpitud - turundus. Nemad juba teavad, et müügimees ja filmimees ei pea olema ühes ja samas isikus, vaid suure tõenäosusega on need erinevad inimesed. Ehk praegu on "Furiosa" treiler kinodes vaadatavate filmide ees käinud juba kolm kuud, aga eesti filmide treilerid jõuavad kinno nädal enne filmi, kui nad siis ka on kinno jõudnud. Ehk keegi ei tuleta filmitegijale meelde, et tegelikult peaks juba algusest peale mõtlema sisututvustusele ja treilerile või tiiserile. Mitte midagi halba ei tee ka filmi tegevusprotsesside filmimine ja kommenteerimine filmi Instagrammi või Facebooki kontol pikalt enne filmi kinno jõudmist. Ilma treilerita ei oska kinopublik filmi ju oodata. Kas selle töö peavad ära tegema kinod? Või levitusfirma? Või filmimehed ise? 

Kõigele lisaks pole ka ükski kriitik viitsinud pärast pressifilmi vaatamist filmist mitte midagi kirjutada, sest tema sõnad ja teksti ilu on tähtsamad, kui see, et inimesed saaksid filmi kohta kohe midagi teada ja kinno seda vaatama tulla. Jällegi kui arvustus ilmub neli nädalat pärast filmi esilinastust, siis on hilja kassaedust või selle puudumisest rääkida. Selleks ajaks on kinos kogemata eesti filmi otsa sattunud kümme inimest ja mis huvi peaks olema meil maksumaksjatel lisaks filmi tootmiskuludele maksta ka tühjade saalide eest? Või Apollol seda teha? Inimesed, kes ei maksa pileti eest, ehk esilinastusel olijad ei peaks minema arvele kui vaatajad. Nad ei panusta tegelikult ju filmi kinos jätkamisse. Film peab olema sündmus – aga selleks, et see oleks sündmus – peab tegema kõvasti eeltööd. Raha näitab meile seda, kui suureks sündmuseks on film tehtud. 

Kokkuvõttes jõuame ikkagi pensionärideni, kellel on aega päeval kinos käia ja kes panevad kinno minemiseks raha kõrvale. Ka emadeni pisikeste lastega, kes vajavad tuulutust, ka lasteni, ka teismelisteni, kellele tuleb õpetada filmide vaatamist, jah, ka keerulisemate filmide vaatamist, aga seda ikkagi ja alati lihtsamalt hoomatavate filmide taustal.  Kuidas saada inimesed kinno? Kuidas raamatupoodi? Tee midagi, mis on lihtsamalt hoomatav ja sealtkaudu näita keerulisemaid filme. Saadki kinno või klassiruumis õpetajat kuulama.

Miskipärast tundub mulle, et Andrei Liiamets on viimased 30 aastat elanud Nõukogude Liidus, kus nagu me mäletame, oli pidevalt defitsiit ja pidi minema kinno vaatama seda, mis näidati, või lugema raamatut, mis poes oli. Tänapäeval võime valida, mida me vaatame või tarbime.  

ulmevärk ja kurbus

Ulmevärk see ülikool ja kirjutamine, kui oleks veel, et kirjutamine, aga ei ole ju kirjutamine! ja kõik need muud asjad. Ja mees. Ja mees. Ja mees. Ma kogu hommikupooliku nutsin. Läksin uksest välja ja nutsin. 

Vennanaine saatis veel mingi veidra asja kaugest minevikust, kust on pärit mu see kahepaiksus, et olen/ ei ole sinuga. Siis justkui oled pereliige ja siis jällegi ei ole, sest nii mul paraku see sünniga kaasnev veider värk on. Ja kuuluvustunne on alati minu probleem olnud, et tahaks kuhugi kellegi juurde kuuluda, aga mõnikord lihtsalt pole võimalik, sest see sasipundarde värk on minust väljaspool, mina ei ole tegelikult kunagi nendes pundardes olnud. Kurb on ta tõesti. Praeguseks saan vanematest enam-vähem aru ka. Kaasav haridus tähendas minu peres seda, et olid nagu oma laps ja nagu ei olnud ka. Nüüdseks olen endale selgeks teinud, et enam-vähem suurem osa ajast ikkagi olen pereliige, kellega arvestatakse. Aga ilmselt see on mõjutanud minu vaateid elule ja endale. Sellele, et mind ei saa tõsiselt võtta, et minu tegevused on kõik justkui mittetõsised ja seepärast ei olegi mõtet väga pingutada, sest kokkuvõttes, kõigil on savi. Üldiselt see ei pea paika. Aga perekondlikus plaanis võib mõnikord pidada. Ja veelkord mitte sellepärast, et lapsevanemad oleksid halvad või midagi. Lihtsalt olukord on mitmetahuline ja mitmetimõistetav. 

Vist mingi esmaspäevast saadik ringi käinud lahti kammimata juustega - segadus on siin ja seal ja minu sees ka. Mõnikord tahaks ennast täiesti kiilaks ajada. Vanaemal olid elu lõpus nii õhukesed juuksed, et ainuüksi selja taha kammimisest piisas, et ta ennast inimesena tunneks. Ja viisakas välja paistaks. Minul ju praegu kõike liiga palju, juukseid, emotsioone, last, meest, tööd, ülikooli. Samas mitte millestki ei tahaks loobuda, aga kui minuga nõmedalt käitutakse, siis loobun. 

Mees veel arvab, et ma ei ole selleks suuteline, aga kui ma siin hommikotsa nutan silmad peast ja korraks tahaks olematu olla, siis see tähendab, et mulle on haiget tehtud. 

Öösel armusin ühte oma sõpra ära ja tundsin juba unes, et petan oma kallist kaasat. See oli nii imelik tunne, et veider hakkas. 

Tattnina, titt, kool, ülim kool ja tants tralliga kahasse

Tatine nina ja magamatus - esimest aastat sõimelapse ema ja isa paratamatus.  Valesti kooli taritud tööd ja hunnik veidrust, mis tekib tunnis, kui õpilased saavad aru, et sa oled natuke hajameelne olnud. Ja oledki hajameelne. Miskit pole teha! Asjad liipavad paremat ja vasemat jalga ja kolleeg sibab uksest sisse, see kolleeg, keda sa ei tea ega tunne ja küsib, et mis teha eesti keele õpetajat on tarvis, aga sinusugune - endiselt pooleldi libaintellektuaal, kes on endiselt hinges raamatumüüjanna ja eelkõige titemamma ja üliõpilane ja moodsa tantsu fänn (või on see etenduskunst, mida sa tahaksid vaatama silgata kord Sõltumatu Tantsu Lavale, siis Kanuti Gildi saali!), lugeja igast psühholoogia raamatute lugeja, kes tahaks, et tema tunnis tunneksid õpilased end eelkõige inimestena, kellel on põnev ja kes on toimekad! Igatahes tööd on palju! Tulge ka tööle head sõbrad! Natuke hirmus on ka! Eriti jaanuaris. Aga mina olen endiselt nahaal! Pingutan! Toimetan! Annan endast viimast! 

Käisime Toffikule kindaid ostmas

 Hullumeelne värk, kuidas me minu kalli elukaaslasega suudame tekitada endale väikelapse kinnaste draama! Ja me oleme selles vägagi kummaliselt üles ehitatud vanakesed. Nagu oleks võimalik tunniajase situatsiooniga läbi mängida kogu 49-aastane abielu. Ja ometi oleme Henrykuga koos olnud kõigest 8 aastat. Imelikud aastad need aastad, minu meelest päris minu omad, ma usun, et midagi on üle läinud ja kasvama hakanud, midagi, millele võiks öelda suureks kasvamise  nimi, aga võib-olla ka mitte. Võib-olla ma kõigest kujutan seda kõike ette. Ja Tohver on lihtsalt mingi lisaliige, kes kasvab ja areneb ja toimetab. 

Uus on juba päris pikka aega vana

 Aeg läheb kiiresti, ilma  et ma oleks korralikult läbi mõelnud, mis teen ja mismoodi. Lihtsalt teen. Mul ei tule see alati väga hästi välja, aga siiski midagi tuleb. Õpetamine? No empaatiavõimet ja kiirreageerimisoskust annab veel pikalt treenida. 

Täna üle pika aja sain kokku oma toredate õpetajatega eelmisest aastast. Õpetajatega, kes on otsustanud, et nad peaksid koolis olema ja nad ongi. Minagi olen nende seas oma magamata öödega, kus otsitakse tissi taga ja surutakse end issi lõua alla, sest seal on kindlustunnet rohkem kui küll. Aga ütlen ausalt, aju on sellel aastal rohkem mõtteid täis, kui eelmisel aastal, mina olen rohkem toimetamas, kui eelmisel aastal. Kogu aeg minu peas see küsimus, et millal Toffik rääkima hakkab, kuidas teha tunde, nii et õpilased ise tahaksid õppida, mitte nii et ma hüppan ees ja nad ei jaksa ükshetk kuulata, kuidas õppida ülikoolis nii, et oleks õpitud ja läbi mõeldud ja ära tehtud, aga hetkel on küll tunne, et enamus asju tegemata ja segased ja hullud omamoodi. Aga eks see kõik läheb aja jooksul paika, ka mina lähen. 

Olen aeglane õppija. Kogu aeg tuleb vanaema meelde. No loomulikult tuleb, sest tal oli just just see moment, kus ta sai teha asju täpselt siis, kui sai teha. Tegi rahulikult. 

Septembrikuus on ilmselt kõik jälle uus...

Ma olen imelik - olen alati olnud. Jah, mõnikord ma sõna otseses mõttes haisen, näen välja, nagu oleksin tulnud tõenäoliselt keskmiselt suuremalt südaöiselt reivilt (eriti siis, kui Toff on otsustanud tissitamist magamisele eelistada, jaa, ta on mu ainuke laps) - see on siis üleni higine, veidralt riides, tundub, et varsti üldse ühiskondlikult magama kukkuv, ja mõnikord, ilma Toffikutagi otsustab mu aju mind viimased 7-8 aastat kostitada hirmumõtete ja ärevushoogudega - nii et magada ei saa - ja järgmisel päeval näen endiselt välja, nagu oleks südaööst hommikuni nagu hull kuskil tantsinud. Võimalik, et see on perimenopaus? Või kuidas nad seda asja kutsusidki. Igatahes nii on. On juunis-juulis, aga ka septembris, oktoobris, ühesõnaga kõikidel kuudel. 

Mõnikord on mu ärevushood põhjendatud, mõnikord on need lihtsalt osa sellest neuromaailmast, kuhu ma kuulun. Ma isegi ei viitsi enam uurida, miks ja kuidas. Vaata ülevalt poolt. Igatahes kõigest sellest hoolimata tahan saada õpetajaks. Seekord. Ma ei ole üleliia entusiastlik - sest kui päris aus olla, siis lihtsalt ei jaksa. 

Aga tean, et peab. Toffiku pärast, õpilaste pärast, enda pärast ja nii õõnsalt, kui see ka ei kõla, minu väikse Eesti pärast. 

Katsed Tartu ülikooli läksid nii: 79,5 punkti - sain sisse õpetaja erialale. 

Katsed Tallinna ülikooli läksid nii: 72,25 punkti - sain sisse õpetaja erialale 

Ja ma ei tea, kuidas ma selle kõik üle elan sessioonõppes. Lähen Tallinna, isegi kui see saab olema suht jube asi. 

***

ei olegi jõudnud öelda, et keeruline lugu selle sahmimisega. Võtsin täna kätte "Eesti novell 2021". imelik hakkas. ikka selle Lilli Luugi pärast. Sveta Grigorjeva räägib temast igal pool. Lugesin selle ühe teksti läbi. Ei olnud nii vaimustuses, aga sest pole hullu. Ega siis kohe ei peagi vaimustuma. Saab lihtsalt olla - nii isegi olla. Kogu see aeg, mil olen kirjutanud, mõelnud ja nii edasi, olen otsekui olnud teel kuhugi - endalegi arusaamatusse kohta. Loen nüüd raamatut "Teadlik õpetaja" - inimene, kes ma kindlasti hetkel ei ole - teadlik õpetaja. Käisin ükspäev ühte asendustundi andmas ja oh see oli hästi ette valmistatud. Tipsud toimetasid nii asjalikult, et hirmus lausa. Algul siis tunnitöö, siis paaristöö, siis töövihik ja mina koperdasin ühe õpilase juurest teise juurde. Kõige keerulisem oli see paaristöö, mõnikord ei tahtnud nad sugugi paaris olla ja said isegi pahaseks, kui pidid kirjutama, millisest ägedast jalgpallurist kogu meedia räägib. Tülli läksid. Naljakas ja nunnu. Igatahes - aju on mul küll vist see matkaja aju - sünteesida meeldib mitu korda rohkem, kui suurelt ja laialt analüüsida. Pisikestest asjadest üks suur asi kokku klapitada. Ja nüüd - olen sellest kõigest üha teadlikum. 

Hea mees, veel parem naine

Igasugune riigi rahaline väljaminek või sissetulek sõltub niivõrd paljudest asjadest meie ümber, et see läheb juba imelikuks. Kaasaarvatud sellest, kuidas nähakse meie naisi-mehi töökohtades. 

Minu jaoks on see, et mu elukaaslane ja lapse isa saab endale lubada kodukontorit kolm päeva nädalas, taevakingitus. Ja see, et ta midagi sellist ka võtab endale kohustuseks, et aidata minul oma karjääris edasi areneda. Mul on vedanud. Päriselt on vedanud. Ma ei tea kauaks see kõik niimoodi jääb ja kas mingil hetkel tuleb ette ka tema titetalitamise paus. Avastab korraga, et kõik muu on huvitavam kui meie poeg. 

Mida tähendab minu mehe jaoks kodukontor? Seda, et ta saab tööd teha kodus, ei pea sõitma 45 minutit Laagrisse ja tagasi sama palju. Kõige selle juures on ta olemas oma pojale. Paneb ta valmis ja toidab teda, et lapsehoidja saaks poja õue jalutama viia. Mina olen samal ajal juba kella seitsmest saadik sõitnud bussiga tööle ja alustan oma esimese tunniga kell 8.30. Lõpetan viimase tunni kell 12.10. Koju jõuan 13.30 või hiljem või varem. Igatahes jõuan. 

Poiss jääb ilmselt magama kell 12 või natuke enne või natuke pärast seda. Kui ta ärkab enne minu tulekut ehk kell 13.30 üles, peab mees võtma ta üle lapsehoidjalt, kes on kella 10.00-13.00ni titte hoidnud ehk õues jalutanud. Mees on samal ajal saanud tööd teha. 

Kui minu elukaaslane arvaks, et ta ei saa hakkama lapse riietamisega, toitmisega, rahustamisega jne, sest mehed sobivad titte hoidma, siis kui too oskab juba midagi ka öelda ja on üldse kommunikeerimisvõimeline, siis ma ilmselt ei saaks tööl käia. Nii ta on. Ja ausalt öeldes mul puuduvad mõnikord sõnad, et kirjeldada, kui tänulik ma olen, et ta on just titega valmis olema mees. 

Mul on kolm vanemat venda ja isa, kes armastab rõhutada, et lapsele pole isa vaja, et ema on oluline, et alla-kolmeaastased lapsed on isade jaoks mõttetud, sest nendega ei saa asju koos teha. 

Kas ta on näinud minu elukaaslast oma pojaga mängimas? Autoga mööda tuba sõitmas, onnis hängimas, raamatut lugemas jne jne, mis siis, et laps oskab vaid ümiseda, näidata ja nutta ja naeratada. Minu emotsionaalselt minust peajagu targem mees aga oskab pojaga mitu korda paremini suhelda kui mina. 

Ja vat, kui ma sellise oma isa jutu järgi elava mehe otsa oleks koperdanud, siis oleks ma ilmselt praegu depressiooni äärel ja õnnetu, sest tehke, mis tahate, mina ei ole loodud kolm aastat järjest titte passima ja tube koristama ja triikima ja pesu pesema ja süüa tegema... Mõned meist on. 

Mõned meist valivad endale sellised mehed ka ja see on okei. Ja mõned meist on ülbed ja saavad endale sõimekohad ja mõned meist ei ole piisavalt ülbed ja peavadki vastu pidama kolm aastat või rohkemgi kodus. Nii on. 

Lihtsalt tahaks mõnikord öelda, et ka naine saab raha teenida ja tahab raha teenida - kõik naised tahavad, sest automaatselt on võimalus, et sa ei pea raha küsima oma mehe käest, et sa ei sõltu täielikult temast. Aga ka riigi rahakott tervikuna sõltub sellest, kui palju on maksumaksjaid. Ja vahet ju tegelikult pole, kas need on naised või mehed, peaasi, et saab makse maksta. 

Juba praegu ei ole meil raha, mida maksta oma ülikooli õppejõududele, oma õpetajatele, oma lasteaiakasvatajatele, pensioniteks, kultuuritöötajale jne jne. Juba praegu ägisevad haridustöötajad oma koormuse all. 

Ja me tahame suunata 150 miljonit eurot sisuliselt vanematele kätte - samas kui kogu süsteem, mis koosneb maksude maksmisest, lihtsalt toodab automaatselt juurde emasid, keda ei oodata tagasi tööturule, sest lihtsalt lapsi pole kuhugi panna. 

Minagi olen selle probleemiga silmitsi. Novembrist oleks pidanud minu tol hetkel pooleteistaastane poeg sõimerühma saama. Ja endiselt - hea on, et mul on tubli mees ja hea on, et tal on minu jaoks väga tubli tööandja - muidu ei saaks ma koolis lapsi õpetada. Ja hea on, et minul on tubli tööandja, kes on paindlikult sättinud minu õpetamisajad ära. Hea on. 

Mina tahan samamoodi maksta palka oma maksudest õpetajatele, lasteaiakasvatajatele, ülikooli õppejõududele, meedikutele ja tuletõrjetöötajatele. Tahan olla ka sedamoodi kasulik. Äkki ma ei ole valmis veel ettevõtjaks hakkama tite kõrvalt, titega. Äkki ma ei saa kodust tööd teha nii palju, kui ma sooviksin. Ehkki Smartwork on minule võimaluse andnud IT-d õppida. Äkki.

Igatahes - Isamaa soov teha naistest koduhoidjad ja meestest sisuliselt närvilised töörügajad kümnel rindel - ei ole kellelegi kasulik. Ei naistele ega meestele - liiati veel nendele lastele, kes lõpptulemusena ei pruugi saada normaalset haridust, sest suurem osa maksurahast ei lähe infrastruktuuri väljaehitamisele ehk lasteaedade väljaehitamisele ja lasteaednike normaalse palga väljamaksmisele - see tekitaks aga lisaaja potentsiaalsele maksumaksjale ehk emale, kes läheks tööle. Jaa! Ja oleks selliselt kasulik nii riigile kui ka oma lapsele.

Me kasvatame siis lihtsalt üles ühe põlvkonna tüdrukuid, kes arvavadki, et nemad tööl käima ei pea, sest nende kohus on kolm last ära sünnitada ja siis võib-olla veel kolm ja veel kolm. Ja riik on see, mis peab neid lapsi ülal pidama, ses mõttes, et kolm last ühe mehega, kolm teisega ja kolm kolmandaga. Sest kolmelapsetoetust saab lubada endale vaid ühiste laste olemasolu puhul, eksole. Muidu oled vana hoor ja ei kõlba sulle siin mingit toetust maksata. 

Igatahes muidugi on vaja toetada lasterikkaid peresid. Lihtsalt toetama peaks ka lapsevanemate tööturule tagasi jõudmist. Kes neid makse siis maksavad? Need õnnetud mehed, kes kõik ei teeni kolmekordset Eesti keskmist palka? 

Titepuhkus on otsakorral ja nüüd, jah nüüd!

 Töö. Kaks inimest tööl. Kodu. Laps. Asjad omandavad täiesti uue tähenduse viimase poole aasta valguses. Tibu. Kõige ilusam. Kõige tillem. Kõige tüütum. Kõige armsam. Ja nii see käib. Kuidas sõime saadakse õigeaegselt? Ikka veebruaris sündides ja pooleteise aasta pärast augustis sõime minnes. Varem pole võimalik, hiljem ka mitte. Kes titte vahepeal hoiab? Jumal seda teab.