Veera
oli nagu väike tujukas laps – keda armastati tema lapsikuste ja
veidruste tõttu. Tema kirglik vajadus hoolitsemise järele vaheldus
vaheda mõistusega, millele oli hädavajalik vabadus meestest ja
kohustustest meeste ees. Karlile oli see teada, Veera meenutas natuke
tema ema, kes võis olla ühteaegu hell ja külm.
Kaugest
lapsepõlvest on tal meeles, kuidas nad emaga vanaemalt-vanaisalt
koju olid sõitnud. Ema astus korterisse ühes käes poja pisikesed
valged sõrmed, teises õunakorv. Oli sügis. Nad tundsid lõhna –
naisteparfüümi.
Ema
pani korvi maha ja istutas Karli jalanõudekapi peale. Suudles toda
otsmikule ja läks. Midagi tema minekus oli kurja aga ometi õiglast.
„Tere!“
ütles ema.
Poiss
istus ja kuulas.
„Tere!“
vastas mingisugune noore naise hääl.
„Palun
pange riidesse! All on takso!“
Karl
kuulis riiete sahinat. Miks ema nii kuri oli? Sõnades, mida ema
ütles, polnud midagi kurja, aga hääletoonis kõlas teravaid
allutamatuid noote.
„Tere,
Eva!“ see oli isa.
„Jah...
Tere sulle ka!“
Noor
naine, kelle parfüümi järgi lõhnas kogu korter, kõpsus kõrgetel
kontsadel välja. Ta vaatas jalanõudekapi otsas istuvat poissi ja
võib-olla tundis häbi. Poiss oli väga isa moodi. Suured
tumepruunid silmad, lohukesed põskedes, tumepruunid juuksed. Pruunid
silmad olevat kahtlased. Juba Tammsaare olevat sedasi kirjeldanud
Vargamäe Mari silmi. Täna lõigati Karli silmad vaheda noaga peast.
Nüüd oli ta siis tõeline eestlane – ilma pruunide silmadeta.
„Ma
võin sulle kõik andeks anda, sa tead seda küll, aga oma au
haavamist omaenda kodus! Ei, seda ei saa ma sulle andeks anda! Nüüd
on kaks võimalust: kas sa lahutad minust ära või ei tari enam
mitte üht naist ka minu koju, minu voodisse, minu poja juurde!“
Ema
isegi ei nutnud. Tema tollehetkeline ratsionaalsus oli üks
irratsionaalsemaid ja jubedamaid asju, mida Karl kuulnud oli. Sel
hetkel ta mõistis, et ema ei armasta isa, vaid oma kodu, oma voodit
ja oma poega.
„Papa
on vana küll, aga kui vaja tõmbab temagi välja oma juristitrumbid.
Mina – oma pojast ega oma kodust lahti ei ütle. Sinust võin ma
hingepiinadeta lahti saada,“ jätkas ema oma nõudmisi.
Karli
isa oli emast viisteist aastat vanem. Ta armus naisesse meeletult,
pakkus Eva isale prokuröri ametit, kui saaks ainult tolle tütre
käe. Eva oli pikkade jalgadega marmorist tahutud kaunitar. Tema
peale vaatamine oleks hulluks ajanud Jeesus Kristuse endagi ristil.
Aga see polnud ainult ta välimus, millega ta hämmastas mitte ainult
oma isa vaid ka tolle äripartnereid ja kliente. See ilu polnud
tavaline ilu. See ilu teadis oma hinda ja oskas seda suurepäraselt
üles kaubelda – ei mingit lolli plikakese kapriisitsemist vaid
kõikehaarav eneseteadlikkus.
„Sa
müüd mind liiga odavalt, papake! Minust võiks saada kirjanik, aga
sina... Kas me elame tõepoolest keskajal?“ Eva ohkas „Pole
hullu, elan üle.“
Kui ta
poleks elanud, poleks isa, kes tundis oma tütre kangust paremini kui
keegi teine, isegi mõelnud prokuröri ametile, sest sellele mõtles
ta paratamatult rohkem kui oma tütrele.
„Olen
sinu tütar... Aga ma tean oma hinda, tean paremini, kui sina...
Seega lase mul kaubelda ja me kumbki ei pea kahetsema!“
Tegelikult
ei kahetsenudki nad kumbki osapool eriti – väljaarvatud just
sellised inetud stseenid, mille käigus Eva oma mehele meelde tuletas
nii oma isa kui ka Karli! Mees oli piisavalt armunud ja Eva saigi
pisikest viisi kirjanikuks – sünnitas isegi poja. Just sellisel
kenal septembriõhtul, kui Karli ei pidanud ei venekeelses lasteaias
ega koolis käima, kui kõik tundus justkui täiuslik, mõistis Eva
üha selgemini, et ta ei suutnud oma meest armastada, et ta kaitses
fassaadi mitte sisu.
Oma
vanematest mõistis Karl suurepäraselt, et abieluleping polnud
tegelikult üldse nii oluline, kui oluline oli aeg teineteise
keerulisse ja isiklikku loomusse süvenemine. Ema oli otsustanud tol
haletsusväärsel 1973. aastal ennast tema isale Adolf Steinbergile
maha müüa – piiramatuks ajaks. Aga iga leping, mis lubab
kellelegi midagi piiramatuks ajaks, ei luba tegelikult midagi, kui
seda lepingut aegajalt ei uuendata. Aga mis uuendamisest sai olla
juttu, kui kumbki lõpuks ei hoolinud teisest?
Ometi
tahtnuks Karl lihtsalt kõigile öelda, et tal on naine, sest tal oli
ju naine. Naine tähendas tema jaoks inimest, kes asendanuks talle
perekonda, sest isa ei saanud ta enam oma perekonnana võtta.
Perekond tähendas aga kaitset. Tookord, kui Veera ja Karl jalutamas
käisid, kui ta selle poisipeaga brünetikese jalad üle Peetri
Kadrioru lossi aia tõstis, ütles Veera: „Ma küll ei abiellu
sinuga, aga sa võid mulle alati kindel olla!“
Jah,
nüüd sai ta aru, et kellelegi pidi ta ju kindel olema.
Ja kui
ta siin selles Vana-Euroopa ligedas hotellis isa kõrilõikajast
ametniku poolt taskunoaga silmadest ja nägemisest priiks sai, siis
mõtles ta, et kas maffiaboss oli oma ainsa seadusliku poja
sandistamise you-tube´i ka luband panna. Mine tea.
Kindel
olla. Naiste pikkadele jalgadele ei võinud kindel olla, hoolimata
sellest, et need olid ilusad, samuti ei saanud kindel olla Veera
kuklale, mis iga nädal värvi vahetas ega äärmuseni viidud
iseseisvusele, mis võis olla ka lihtsalt puhas maskeraad, et
tolguseid endast eemal hoida. Aga kui kogu see kupatus kokku panna ja
tegelikult sinna veel midagi juurde lisada, sai kokku Veera, usu,
mida usaldada.
Ja
keda sa, kurat, üldse usaldad Eesti vabariigis, kus ainsateks
asjadeks on rukkileiva söömine ja Charles Baudelaire´i tõlkimine
iga riigikorra ajal. Kõik ülejäänu muutus kogu aeg alates
riigikorrast lõpetades riietusega nii nagu Jumal, Internet, Stalin
või Hitler juhatas. Kellele veel võis kindel olla kui mitte
Veerale?
*
See
oli nagu tants. Algul libises nuga silma, siis silmast välja. Midagi
jubedamat pole ma kunagi tundnud, midagi loogilisemat pole ma kunagi
tundnud. Kõik, mida ma terve oma elu ei ole näinud, kõik, mida
terve oma elu ei ole tundnud, pidin ma tundma need viis sekundit, mil
nägemine muutus pimeduseks.
„Unustasid
sa ära, et sa oled kõigest raamatupidaja?“
Ei, ma
ei unustanud. Joonatan tantsis minu ümber, tundsin end kui indiaani
pealiku ohver, kellelt võetakse silmad, et päike paistaks ka
järgmisel aastal, eesti oludes võetakse pea, et rukkis ei ikalduks
ka järgmisel aastal. Ma ei jõudnud unustada. Kuni saabus täielik
pimedus, minestuse äär.
Mind
saadeti lennukile. Veera võttis mind Tallinna lennujaamas vastu.
Kummale meist oli minu pimedaksjäämine jubedam katsumus, kas temale
või minule? Miks ta mind üldse vastu võttis? Miks ta mind maha ei
jätnud? Oli tal kahju? Oli ta alati koos inimestega, kes vajasid
teda? Kes oli Veera? Miks ma alati leidsin end peale suuri muutusi
tema juurest? Jah, ta oli minu tüdruk, aga see oli ka kõik, mis ta
oli. Nendel järgnevatel kuudel mõistsin, kui palju enamat ta oli.
Esialgu
ma ei saanud isegi aru, mis minu ümber toimus. Veera vedas mind
mööda Tallinna galeriisid, turge, baare, libisesime neisse ja neist
välja, kondiitriärisid, parke. Puutusin puid, kujutlesin maale,
nuusutasin pirukaid, lõhnaõlisid. Kuulasin raadiot, televiisorit.
Ja siis hakkas see arenema, see, mida ma kaua aega ei olnud
arendanud. Hakkas arenema minu nägemus – olevast. Kõik olev oli
materiaalne – käega katsutav, nuusutatav, välja hääldatav,
maitstav.
„Nuusuta,
need on vahtralehed,“ ütles Veera ja see oli Kadrioru park, „Kas
ma tohin sulle naiseks hakata?“ Ja vahtralehtede nuusutamise juurde
pidi loomulikult midagi nii ebaloomulikult isiklikku ütlema. Veera
loogika ajas mind vahel täiesti segadusse.
„Sa
oled niigi mu naine. Mitte keegi pole mitte kunagi minu jaoks tähtsam
olnud.“ Vahtralehed lõhnasid kõdu järele, Veera oli need tõstnud
maast, aga need ei rebenenud kiiresti, need oli äsja puult alla
lennanud. Sügis. Pimedus. Niimoodi me võrdsustusimegi. Pimeduses.
Veerat
tuli uuesti avastada. Öösiti puutusin Veera esimesi kortsukesi,
sünnimärke, mis ei olnud nahasse vaid naha peale kodeeritud.
Õppisin eristama lõhna tema rindade juures ja kõhul. Ja ainus, mis
tema mulle lõpuks öelda suutis, oli: „Karl, ma tunnen puudust su
silmadest!“ Erinevalt minust – armastas ta vaadates,
silmkontaktis.
*
See
võttis palju aega, aga kui ma olin oma olukorraga enam-vähem
kohanenud hakkasid tekkima minu ja Veera vahele kummastavad ja
jubedad dialoogid.
„Ma
olen nagu Oidipus,“ ütlesin kord niisama.
„Jah,
vahel on ka minul tunne, et sa oled nagu, kogu aeg nagu.... sind
nagu... iseseisvalt ei eksisteerikski, sa oled nagu Oidipus, siis
nagu Don Quijote... siis nagu Achiellus... Karl... siis nagu Karl
Suur...“
Midagi
tema hääles – vale sõnades – vale sõnumis...
„Miks
sa nii räägid?“
„Annad
sa selle talle andeks? Annad sa talle andeks, et sul pole silmi, nagu
Oidipus!“
„Mida
sa tahad?“
„Mida
sa arvad, mis ma tahan?“
Vaikus...
Teravdatud kuulmine. Ta istus mu vastas, käsi oli rusikas, kuulsin,
kuidas nahk sahises, kui ta sõrmenukid esile tõusid, ta lõi
diivanilauale, kujutlesin tema silmi. Sinised? Rohelised? Ma ei
mäletanud enam nende värvitooni. Veera teadis poolt lugu. Teadis,
et isa hotellis lõiguti mul silmad peast, teadis... Ma ei saanud
talle enamat rääkida... Aga ta aimas ise. Tema ei armastanud minu
isa. Tema jaoks oli see mees, kes ei olnud võimeline head tegema.
„Mis
sul minust vaja on?“ küsisin veelkord.
Veera
vaikis.
„Vale
küsimus. Mul ei ole sinust kunagi midagi vaja olnud.“
„Tahad
sa minust lahti saada?“
„Rumalus!“
„Veera!“
„Ei,
Karl! Ei taha!“
Sõrmed
trummeldasid närviliselt vanal sohval.
„Kaks
kuud on möödunud, Joonatan on tapetud, sina oled pime, sinu isa
pole sulle helistanud, sina pole temaga suhtlemist nõudnud... Karl!
Mis Brüsselis juhtus, nagu Oidipus?“
„Ma
ei saa sulle sellest rääkida... See paneb su elu ohtu.“
Veera
naeris.
„Tahad
sa teada – meid jälgitakse. Kogu aeg jälgitakse. Lähme välja
jälgitakse, oleme majas jälgitakse. Mõistad sa? Jälgitakse! Miks
meid jälgitakse?“
„Kes
need on?“
„KAPO.“
„Mis?“
„KaPo
– kaitsepolitsei. Ma tean, mu klassiõde töötab nende juures.“
„Miks
sa sellest mulle varem ei rääkinud?“
„Kuidas
ma seda sulle rääkima oleks pidanud? Aga siin me nüüd siis oleme
– sina ja mina – kahekesi selles suures toas, selles suures
olukorras, sellel suurel hetkel – siin ja praegu.“
Kes
oli Veera? Kas ta oli ka spioon?
Suures
olukorras, suurel hetkel. Midagi hirmsat toimus ja mina ei teadnud
sellest jällegi midagi. Jälle surusin ma silmad mugavalt kinni.
Neelasin valupilli alla ja arvasin, et Veera kaitseb mind. Nii nagu
enamus inimesi arvab ajalehti lugedes, internetis suheldes,
regulaarselt töötades mingis rutiinses firmas, et kõik on korras.
Kui teistega midagi halba juhtub, siis ei saa ju nendega samasuguseid
asju juhtuda? Mis oli korras? Mis toimus? Jälle. Ja Veera jaoks
hakkas liginema küsimus... Minust ja minu apaatiast.
„Me
ei saa sellel asjal niimoodi minna lasta? Saad aru? Me ei saa lasta
sinu isal ja paljudel teistel temasarnastel endalt viimast raha,
viimast rahvust, viimast olemasolu võtta. Saad sa sellest aru?
Mõistad sa minu muret? Sa istud siin. Jood oma teed. Kuulad oma
raadiot. Kuulad neid mõttetuid uudiseid, mis ei anna inimestele
kunagi rohkem teada, kui peab. See on süsteem. See on kord. See on
riik. Seda nad nimetavad niimoodi. See on inimestele, et nad ei sööks
üksteist ära, et nad ei varastaks end lolliks, et nad ei... Aga mis
juhtub, kui mõned inimesed suudavad ka riigis, ka riigikorras leida
võimaluse varastada ja võtta? Mis siis juhtub? Mis juhtub siis, kui
just need inimesed võtavad palju rohkem, kui tohiks, sest iseennast
saab seaduste taha peita, sest iseendale võib peale võtta riigi
loori? Sinu isa ei ole teistmoodi inimene, ta on täpselt samasugune
nagu kõik teisedki ja mis kõige hullem, see ei lõpe kunagi. Mitte
kunagi, aga praegu... Nad lähevad sellega liiale. Sa tead ise ka,
kui liiale nad lähevad.“
Majanduskriisi
süvenemine. Jah, olin kuulnud. Inimeste töötus. Olin kuulnud. Raha
puudumine. Ka Veerat ähvardati töölt vallandada. Tema kokast ema
saatis meile aegajalt lisaraha. Õiendas Veeraga, kes ei olnud kuri,
kes muudkui hoidis ja hoidis mind, aga mina ei mõistnud mitte
midagi.
„Tuleb
see sellest, et...“
„Ei,
see ei tule sellest. Asi on lihtsalt selles, et sinu isa... Karl! On
üks lüli teistest lülidest. Teistest võimalikest võimalustest
või võimetustest selle sama eluga toime tulla ja sina jõudsid
selle jälile ja sina... Tead küll, mis juhtus... Aga ometi sa ei
räägi mulle. Ta on täpselt samasugune, nagu me kõik muutume, kui
olukord muutub keeruliseks. Nagu eestlased ikka on...
Individualistid, kes võitlevad igaüks oma koha ja oma raha eest,
aga mitte kogukonna eest. Mis teil juhtus Brüsselis?“
„Veera...“
„Ära
palun tule siin veeratama. Ära lihtsalt tule! Saad aru? Inimesi
tapetakse, sind võidakse kas samahästi varem või hiljem ära
koristada, sest sa tead liiga palju. Kas sa arvad, et see on
auväärne?“
„Veera,
me ei ole mingis gängsterifilmis. Ma olen pime.“
„Ja
mina olen sinu silmad. Mina olen sinu naine. Mina olen see, kes sinu
eest sureb. Olen. Kuuled!“
„Mida
sa teha tahad?“
„Ma
tahan, et sa aitaksid mind! Mul on vaja... Mul on su mõistust vaja.
Mul on vaja sinu jõudu. Mul on neid vaja. Sest ma tean, et sa tead,
ja ma tean, et sa suudad. Koos suudame aga rohkem, kui teised
inimesed, keda ma enda ümber näinud või teadnud olen. Miks sinuga
niimoodi tehti?“
„Ma
olen nagu Oidipus.“
„Ja
mina olen nagu Kassandra. Ja mina olen nagu Veera. Ja mina olen...“
„Kuula
mind palun lõpuni.“
Vahetevahel
tundub, nagu elaksime maskide maailmas, kus inimesed usuvad ainult
maske, usuvad ainult inimtüüpidesse, usuvad ainult minu
nohiklikkuse, minu raamatulugemisvajadustesse, minu ebadelikaatselt
realistlikusse elutunnetusse, millel on sama palju reaalsusega
pistmist kui tigude ajul vabalangemise teoreemiga. Vahel on tunne, et
ma ei saagi mitte millestki enda ümber aru, et ma nagunii ei näe
kaugemale, kui ma olen harjunud nägema. Aga mis kõige hullem, et
kõik inimesed on sellised, et me ei suuda lahti murda ühtki
inimlikku piiri, mis me oleme tekitanud ühiskonnakorralduse, keele
või kultuuriga, et me oleme iseenda vangid, oma kehade, oma mõtete,
oma reaalsustaju vangid, et me ei suuda vastu võtta rohkem
informatsiooni, kui meie kehad, meie mõtted, meie reaalsustaju, mida
on meile lapsest saadik meie vanemad meile õpetanud, meile
võimaldab.
„Ma
avastasin isa pagari töökojas heroiini.“
„Mis
asja? Nii et see on kõik ja ei midagi muud?“
„Jah...“
„Sellise
asja pärast ei lõigata oma ainsal pojal silmi peast!“
„Kui
see poeg kavatseb su politseile üles anda, siis... ja kui sa tema
tõttu pead tapma ühe oma hea alluva ja tolle perekonna... Siis...“
„Siis
oleks ta pidanud su maha laskma.“
„Ta
lasi mu ema tappa. Ta ei olnud valmis mind tapma. Saad sa aru... Ma
olen kogu aeg arvanud, et ema tappis enda ise ära.“
„Ja
siis...“
Veera
tundetus tõmbles mu närvides just sellel hetkel.
„Ütle
mulle palun, kuidas saab keegi luua endast sellise mulje, mis kestab
aastaid, mis hõljub temaga kogu aeg kaasa, mis ei jäta teda üksi...
Kuidas saab keegi ennast niimoodi armastama ja austama panna?“
„Ja
ometi oleks sa selle inimese politseile üles andnud?“
„Oleksin.“
„Aga
miks sa seda siis ei teinud?“
„Kuidas
ma seda teha oleks saanud...“
„Peale
seda, kui...“
„Ei...“
„Mis
sul viga on...?“
„Lihtsalt...
Ma ei saanud seda enam teha.“
„Ta
ju oli nii palju halba teinud...“
„Mina
polnud vähem halba teinud. Mina olin lihtsalt ükskõikne. Olin seda
terve elu olnud ja ta lõikas mul lihtsalt sümboolselt silmad
peast.“
Sellel
oli palju põhjuseid, miks ma otsustasin Tallinna tulles, Veeraga
koos elama hakates, et... Sellel oli väga palju põhjuseid. Minu
jaoks. Veera ei saanud nendest põhjustest aru.
„Aga
mis siis kui ta seda veel kellelegi teeb? Mis siis juhtub?“
„Mu
isa on väga võimas mees... Liiga võimas, et tal oleks palju lapsi,
keda ta tunneks ja keda ta oleks kunagi armastanud... Mu isa on...
liiga võimas, et tal oleks lisaks minule kedagi, kes oleks talle nii
lähedal, et ta saaks tollele niimoodi teha...“
Veera
pööras ümber. Ta puudutas mu sõrmi. Ta käed värisesid.
„Kas...
Kas sa arvad, et ta ei teinud mulle midagi?“
Ei, ma
arvasin, et ta tegi ainult minule.
*
Võib-olla
oli see see hetk. Võib-olla oli see mingisugune teine hetk.
Võib-olla. Ma ei ole kunagi suutnud end täielikult pühendada
kellessegi ega kellelegi. Minus puudub tahtejõud armastada. Mismoodi
käib kellegi armastamine? Minu ema tuli sellega toime, minu isa ka,
aga mina olin sellest justkui ära lõigatud. Ma võisin armuda
pööningule kinnijäänud pääsukesse, kes lõpuks langes surnult
põrandale, sest tal polnud süüa ega juua mitte midagi. Ma võisin
temasse nii ära armuda, et avastasin end linnu matustel vana
antoonovka all. Nii oli see lapsena, aga nüüd?
Kas
Karl tõepoolest oli see inimene, keda võinuksin nimetada oma
„surmani heitunud pääsukeseks“? Ei. Karl oli see inimene, kelle
eest oleksin tapnud. Ja ma teadsin seda sel hetkel, kui ta lennukilt
maha oli tulnud. Tapnud. Nii nagu seda tänapäeval tehakse.
Terarelvadega, kellelgi sama agaralt silmad peast pistnud, nagu tema
armastusväärne papake lubas seda lõbu Joonatanile. Või siis ilma
terarelvadeta, millegi muuga.
Jah,
Karl oli rumal. Enamus inimesi on rumalad. Enamus inimesi ei mõista
oma tööde või tegemiste tähtsust. Enamus inimesi kardab –
enamus inimesi ei ole suutelised astuma välja oma välja kujunenud
rutiinist. Ei suuda loobuda mugavaks osutunud elust, et tõeliselt
elama hakata. Ja mida üldse tähendas tõeliselt elama? Seda, mis
nad kinos näitasid? Või mida raamatus lugeda võis? Miks me kogu
aeg usume, et oleme midagi enamat väärt, kui me oleme? Me uskusime
seda kristlikult meelestatud ajal ja usume seda vähemkristlikult
meelestatud ajal. Me usume seda homme ja usume seda ülehomme. Me
usume seda kogu aeg. Järjepidevalt. Et on olemas kuskil mingi
paradiis, olgu siis peale surma või siis kui me oleme hästi töökad
ja tublid või siis nutikad... Ühesõnaga õnnistus ootab meid
kõiki.
Meile
ulatatakse järjekordne eneseabiraamat ja öeldakse, et me saame
eluga hakkama, et elu ei tapa meis seda ainust õiget ja head, mis
meile antud on... Et elu ei tapa meis seda, mis meid sündides
iseloomustab: meie tegelikku lõhna ja tegelikku maitset. Meie
tegelikkust ja ainulaadsust, et... Ja siis me avastame... et teeme
seda, mida meie sõbradki, seda, mida meie vanemadki, seda, mida on
tehtud, aga mille ainus tähendus on ellujäämine, juhul, kui me ei
jää ellu, siis meid mõnitatakse, ehkki mõnelegi meist võib
mõnitus tähendada rehabilitatsiooni mõni aasta pärast surma.
Kujutlegem, siis endale, et oleme Poola kuningad. Kujutlegem. Ja äkki
mõni aasta hiljem – just nimelt peale surma, mis nagunii tuleb.
Olemegi Poola kuningad. Kõik meie, kes me selles elus virelesime
töötupensioni peal ja vanemate kulul.
Mu ema
palus juba kaua aega, et ma abielluks, saaks lapsed, kinnitaks kanda,
oleks normaalne, nagu tema. Ja kes oli tema? Tema nuttis terve elu
taga oma esimest armastust. Sašat. Sest temal oli lihtsam kohanduda.
Saada selleks, mis teised temalt ootasid. Kui ma talle seda ütlesin,
siis ta nuttis, aga saatis mulle ikkagi raha. Raha? Raha. Ta palus,
et ma loobuks, et ma ei võtaks midagi ette Karliga seoses. Ta palus
valelt inimeselt.
„Minul
ei ole ükskõik.“
See
oli kummaline õhtu. Kummaliste tulemustega. Ma otsustasin nad kõik
maha lasta.
*
See
oli huvitav leid. Ma ei ole kunagi tundnud, et üks tekst oleks mind
haaranud nii sügavalt. Täpsuslaskur – see pidi olema see, kes
selle teksti kirjutanud oli. Täpsuslaskur. Ei muud. Ja mina ei suuda
neid täpseid sõnu, seda täpset reaktsioonimängu, mida inimesed
meiega tavaliselt mängivad, kui nad midagi on otsustanud kirjutada,
tantsida, laulda, jalgpalliga mängida, näidelda... See peab olema
nii täpne, et valus hakkab, et tekib tahtmine karjuda, ja asi pole
üldse sisus. Asi on oskuses mängida, manipuleerida, tekitada valu.
Seda oskust valdavad vähesed. Kirjutajal oli seda.
Tundsin,
kuidas mu kuklasse suruti külm relv.
„Olen
seda varemgi kasutanud.“
Ma
teadsin, et ta oli seda teinud.
„Kelleks
sa ennast pead?“
„Inimeseks.“
„Seda
kindlasti. Aga kelleks sa ennast pead? Tuled minu majja. Ronid minu
ellu. Ja vehid minu kodus minu asju minu kummutist välja! Kelleks sa
ennast pead?
„Mis
sa ise arvad?“
Ma
tundsin, kuidas kogu mu kere hakkas huugama. Ma tundsin, et külm
toru minu peas, et see polnud midagi, et ma ainult kujutasin seda
kõike endale ette, et ma kujutlesin vananevat naist enda selja taga
ka ainult ette, ei muud.
„Kelleks
sa ennast pead?“
„Vale,
Veera, kelleks sina mind pead.“
„Selle
käsikirja pärast tapeti Karl. Tema ajud lendasid mööda kabinetti,
mitte sinu omad, ehk tahad, et ka sinu ajukoor lendaks samamoodi?
Tahad sa?“
Korraks
tõstis ta püstoli minu peast kõrgemale ja vajutas päästikule.
Kuul lendas seina. Vaatasin pragu.
„Tahad
sa?“
*
Esialgu
oli see vaid mäng. Peale viimast tõsist vestlust Karliga ei suutnud
ma lihtsalt meie elu enam tõsiselt võtta. Me olime omamoodi
õnnelikud. Esimest korda elus tundsin, et ma võlgnen kellelegi
midagi. Või see polnud lihtsalt võlgnemine? Mis see siis oli? Kes
oli Karl minu jaoks? Miks ma pidasin teda nii oluliseks? Miks mind
vihastas südamepõhjani tõsiasi, et Karlil polnud silmi? Need
silmad olid mind tervelt neli aastat teeninud, hoidnud, suudelnud,
aga nüüd? Mis nendega nüüd toimus? Mis toimus Karliga?
Ma ei
mänginud ainult Karliga, ma ei mänginud ainult oma välimusega, ma
ei mänginud ainult armastusega, ma mängisin kõigega, mis mul oli.
Ma mängisin oma eluga, et maksta neile kätte, Karli silmade eest.
Mäng.
Kadusin
vahel päevadeks, jättes Karli ühe oma sõbratari hoolde, kes
polnud veel jõudnud sõita odava lennupiletiga Nepaali või
Indiasse. Ja ise külastasin huviga internetiportaale orkutit ja
ratet, lehitsesin iga nädal Kroonikat, Justi, mis hakkas oma
seltkonnauurimist kokkupoole tõmbama, Õhtulehte, käisin tuntud
poliitikute blogipäevikutes, Elu24 osutus abiandjaks küsimustes,
mis mind piinama hakkasid. Häkkisin end aeglaselt papa Steinbergi
ellu, kasutades selleks mõne programmisti abi ja suunitlusi. Kogusin
informatsiooni, et äiapapat rünnata kõige valusamast kohast. Algul
oli see ainult mäng. Karl ei teadnud oma isa afääridest midagi
täpsemalt peale selle tobeda hašiši loo. Ta teadis alati seda,
mida oli mugav teada, oh minu nagu Oidipus, kes ei suutnud kaugemale
vaadata ei oma eraelust ehk siis minust ega ka oma isiklikust
tragöödiast. Kellel meist poleks neid olnud? Isiklikke tragöödiaid
ma mõtlen? Ja eraelu? Kui vähestele meist on tegelikult antud
armastada? Temale oli. Ja ometi oli vaja vaadata kaugemale. Mina ei
saanud seda kõike niimoodi jätta.
Esimene
kord juhtus see täiesti spontaanselt. Ma avastasin selle kena
kakskümne viie aastase prillitatud poissmehest ametniku, kellele
härra Steinberg kirjutas regulaarselt kirju ja poiss vastas – sama
regulaarselt. Nagu ma mõistan, siis neil olid huvitavad suhted.
Poisi kontole ilmusid kummaliselt suured summad, peale iga veidrat
projekti, mida rahastas pealinn, peale iga vanalinna ehitatud
klaasist koletist, millele oli antud luba.
Ma ei
mõistnud seda loogikat. Seda üliratsionaalset mehe nägu orkutis ja
neid ilusaid sõprade sõnu: „Pole toredamat töökaaslast, kui
meie Martin!*<:d :d="" aimanud="" armastama.="" aru="" brad="" drukut="" ei="" eie="" endale="" endalegi.="" et="" eva="" h="" ha="" hankis="" hoita="" i="" igal="" ihu="" inimesed="" iseloomustuse:="" itas="" ja="" jahu="" jne.="" ju="" juhul.="" kaaslast="" kaast="" kah="" kartma="" kas="" kedagi="" keegi="" kenad="" korter="" korterit="" ks="" ksi="" kui="" lemused="" lihtsalt="" liiga="" liigagi="" liikuma="" lisas="" lubada.="" m="" ma="" mainega="" majast="" matu="" meie="" mina="" mitte="" muidugi="" n="" nad="" nagu="" nap="" need="" ngida.="" ngima="" ngist="" nii="" noorte="" oleks="" oli="" olid="" olnud.="" olnud="" oma="" omada="" orkutis="" oskas="" p="" palju="" paneb="" pani="" parasjagu="" pealtn="" pidu="" pildikesterida="" pilli="" pillid="" pilte="" poisikene="" poiss="" poleks="" pselt="" raekojaplatsil.="" raha.="" raha="" rahaga="" riskida.="" riskis.="" s="" saa="" saanud="" sain.="" sama="" seda="" sedamoodi="" see="" seesugust="" siis="" sind="" sl="" sti.="" sti="" t="" ta="" tajatele="" tal="" tase.="" teeni="" tegelikult="" tootma="" toredamat="" toredat="" tundus="" v="" vaadanud="" vagur="" vaid="" vanalinnas="" veskid="" voou...="">
See
oli esimene kord, kui ma hakkasin vaatama jälgi ajades, milliste
naistega üks noor kutt semmib, ja korraga ma mõistsin, et vähemalt
piltidel said eelistatuks millegipärast punapead. Okei. Ideaalse
sobivuse juurde kirjutas ta intelligentsed naised. Vaadates neid
mitte eriti intelligentseid pilte punapeade seltsis, kus noored
naisukesed mingil imelikul põhjusel üritasid rikkurist viimast
välja imeda, sain aru, et tegelikult ei ole sellest mehest mitte
ühelegi naisele mitte mingitki tolku, kui naine ise pole sama
nutikas ja seda pole näha kaugele, no kui ta pole nutikas, siis
vähemalt ülikooliharidusega võiks see neidis olla. Alles siis saab
rääkida enamast, kui mõnest toredast õhtust meesterahva seltsis.
Ja siit hakkaski see pihta. Mäng. Laenutasin endale punase paruka.
Jõlkusin suurte raamatukuhjadega Vene teatri ees. Ja minu „ihaldatu“
märkaski mind.
„Ehk
saan teid kuidagi aidata?“ ütles ta kui ma möödusin temast endal
kahe kaenla all neli ja pool kilo eesti kirjandust, seda millega olin
tegelenud kaks aastat tagasi Õnne Kepi teaduslikus seminaris. Ühes
kaenlas oli Kalju Lepiku „Valguse riie ei vanu“ ja Deebora
Vaarandi paar paksu luulekogu, teises „Tõe ja õiguse“ viies
osa. Ma ei tea enam, miks neid raamatuid nii palju pidi olema ja ma
ei mäleta isegi enam, kust ma nad just selleks õhtuks välja
võlunud olin, aga ma teadsin, et meie Matu märkab kolme asja: mu
punast pead, prillitatud nägu ja raamatuid. See raamatute nimekiri
orkutis ei tahtnud tal kohe kuidagi lõppeda, aga ma mõistsin, et
seda ta loebki, kui pole mitte millegagi tegelda vaja.
„Ma
otsin praegu normaalset istumiskohta. RR pandi kinni, koju Pärnu
maanteele ühikasse pole mõtet minna, seal on viimast eksamit
mahajoovad tudengid-toanaabrid ja minu ühikas ei ela parasjagu ühtki
minu kursusel õppivat inimest. Mul on homme Michel Foucault´
diskursuse analüüsi kohta eksam. Õnnega.“
„Kellega?“
„No...
Õnnega. Õnne Kepiga.“
„Kohe
nii vägev eksam... Ah?“
„See
on õppejõu nimi.“
„Saan
aru, aga ikkagi... Siis peaks sul ju Õnne olema.“
„Peaks
jah... Võib-olla on kah.“
Tegelikult
kaks aastat tagasi ei olnud. Kukkusin eksami esimesel katsel läbi.
Karl pidi paar päeva järjest minu elu põrguks tegema meenutades
mulle Michel Foucault´ kõige olulisemaid lausekesi ja põhimõtteid,
mis järeleksamil ikkagi segi läksid ja ma varsti juba veerand
sajandit surnud onu teooria eksami ikkagi kolmele sooritasin, aga
pole hullu. Õnne ei saanud pahaseks, ta oli äärmiselt nõudliku
loomuga õpetajannalik õppejõud, kellest kiirgas mitte lihtsalt
autoriteeti, vaid ka vajadust nõuda maksimumi. No ja maksimumi ta
minult, teooriakartlikult ju saigi. Igal juhul tol õhtul ei olnud
mul ju tegelikult plaanis selleks eksamiks õppida.
„Miks
sul siis kogu see eesti kirjanduse punt kaasas on?“
„No...
Me viskame Micheli teooriate võrku eesti kirjanduse peale. Põhiteema
on diskursuse analüüs.“
Poiss
näris närviliselt alahuult. Njah... Kenake olukord eks ole? No ja
mis teha, minu yuppie´le igatahes meeldis minu
informatiivsus.
„Kuule,
tule minu juurde.“ Noor ja hull ja kiire juppi oli see ka, aga
tegelikult ega mul midagi selle vastu nüüd olnud ka, „Polegi kaua
aega kellegagi eesti kirjandusest rääkinud ega uute teooriatega
tutvunud selles vallas.“
Uutega?
Michel suri 1984. aastal. Vist samal aastal kui sinusugune tattnina
sündis. No muidugi ma ei öelnud seda. Viisakusest.
See
tähendas kummalist õhtut, kus ma kella kolmeni öösel õppisin
kujuteldavaks eksamiks, kus ma elus esimest korda kutsusin end Mari
Villandiks, rõhutades, et mul puudub igasugune sugulus Leo
Villandiga. Esimest korda tundsin, et mul on võim olla ohtlik.
Nimetasin end mobiiltelefonivabaks inimeseks, et Matu mind ise üles
otsima ei kipuks.
„Miks?“
„Miks
kõik inimesed arvavad, et neil on õigus mulle lihtsalt millal tahes
helistada? Olen RRis tegemas eesti kirjandusteaduse suurimat
avastust, noh näiteks leian selgeid tõendeid selle kohta, et Karl
Ristikivi tegelikult ka oli homo, ja minu ema helistab, et teatada
mulle, et ta ei mäleta, kuhu ta oma testamendi pani. Esiteks hakkan
ma mõtlema, kuhu ta võis selle panna, teiseks haarab mind paanika,
et miks ta üleüldse neljakümne viie aastasena testamenti taga
otsib, kolmandaks... Kogu mu töö on rikutud. Mu ema on
paljusõnaline tobuke, kes armastab helistada isale, et küsida keset
tolle tähtsat kohtumist, mida too lõunaks süüa tahab ja nii
katkestab vaene isa olulise kõneluse firma tähtsaima kliendiga, et
võtta vastu mobiiltelefon ja öelda emale, et kanapraad palun. Ta
teeb seda rahulikult ja tähtsalt, aga... Ema hakkab küsima, et
kellega isa on ja siis kihvatab isa näkku kerge irooniasegune muie
ja ta ütleb, et ta on koos kliendiga. Ja see jätab temast eriti
lolli mulje, aga emale piisab sellest teadmisest.“
Niisama
üksikasjalikult ja totakalt ma talle seletasingi. Ta vaatas mind. Ma
meeldisin talle. Ainus häda oli selles, et mul polnud ühtki
tedretähni, ma polnud ehtne Pipi, kellest ta ilmselt juba
neljateistaastaselt erootilisi unenägusid võis näha või ka mitte.
Mina isiklikult olin küll pisut armunud Kalle Blomkvisti. Karlsson
tundus liiga paks, aga teda oli tore järgi teha.
„Selge.
Ma lihtsalt pole mobiiltelefoni kunagi niimoodi vaadanud.“
Jah,
mõned hullud teevad mobiiltelefonipuid, kus 24 tunniks
mobiilikohustustest vabaks saanud telefonid särisevad ja värisevad,
ja inimesed, kes mobiilist lahku on sunnitud 24 tunniks, särisevad
ja värisevad ka täpselt sama kaua, tundes hirmu, et millistest
võimalustest neid jälle on ilma jäetud. Mobiilita inimesed on
õnnelikud, nad ei pea kartma, et nad jäävad võimalustest ilma,
nemad peavad kartma, et nad ise, ainuisikuliselt võivad ilma jääda
elust, kus on näha teist inimest, kes ei pruugi üldse ilus olla,
füüsiliselt enda kõrval, kus on hingata ta lõhna, mis ei ole
alati kõige meeldivam, kus on maitsta ta maitset, mis ei ole alati
kõige parem. Aga tema ilmselt ei tundnud selliseid hulle, kes oleks
oma mobiili varna riputanud, et üks päev päriselt inimestega kokku
saada, et mitte helistada, et sõita maha 260 või enam kilomeetrit,
et näha kuppelmaastikul elavat ema.
„Kuidas
me üldse vaatame tehnoloogiat enda ümber? See on kogu aeg täis
rasvaseid jälgi meie isikliku elu kohta ja me suhtume sellesse
rahulikult, sest me ei karda olla hävitatud selle poolt, mis me ise
aastatuhandete jooksul loonud oleme. Imelik.“
„Kas
sa usud „Matrixi“?“
Ei, ma
uskusin kättemaksu. Kõik, mis me oleme loonud, võib meid ükskord
hävitada, sest me usaldame seda liiga palju, või sellepärast, et
me oleme selle loonud. Ei, ma uskusin kättemaksu. Aga meie edasisel
dialoogil pole enam tähtsust. See kulges kolmeni hommikul, kus ma
ennast tema kušetile suunasin ja tahtsin, et ta mind kell 8 hommikul
üles ärataks, mida ta ka tegi. Sellest õhtust saadik, hakkasime
kokku saama, igal neljapäeva õhtul sealsamas Vene teatri ees.
Kuni
avanes juhus, mida olin nii kaua oodanud. Helistasin talle
tavatelefonilt mobiilile, linnavalitsus pidas jõule, helistasin, et
kutsuda ta Linnahalli juurde, et ta saaks minuga kokku. Talle lubati
kõrgemat kohta, paremat palka. Ja milleks talle see parem palk? Kui
tal oli niigi hea Steinbergi palk? Elus esimest korda vajasin suitsu.
Vajasin nõdrameelset kaasaegse kunsti muuseumi aiaposti, et kahel
jalal püsti püsida, sest see, mis ma kavatsesin, oli tegelikult üks
jubedamaid asju vähemalt tollel hetkel.
„Kas
viitsid linnahalli juurde tulla?“
„Ikka!
Mis me täna teeme?“
„Lihtsalt.
Hängime. Mul viskas toanaabritest üle. Ma tahtsin sind näha.“
Me ei
olnud armunud, me olime sõbrad või vähemalt me käitusime
niimoodi. Ma ei suuda siiamaani lõpuni mõista inimesi, kes
väidavad, et meeste ja naiste vahelist sõprust pole. Oli küll,
meie vahel vähemalt, kui ta avastas, et olen liiga intelligentne, et
olla pandav, siis ta loobus, aga tal oli endiselt huvitav, sest
tegelikult ta ei tahtnud loobuda. Hängimine kell 2 öösel
Linnahalli juures oli ju täiesti võimalik, täiesti tavaline. Eks
ole, Matu?
Me
kohtusime, suhtlesime nagu alati: mina poolirooniliselt mõista andes
enda maailma kõikuvust, tema vähemirooniliselt. Läänemere kaldad
on kivised, jäised ja tema ei teadnudki seda seni kuni leidis end
kivilt kivile hüppamas ja siis ma lükkasingi ta jääkülma vette,
ta lõi pea vastu kaldakive ära ja mõni aeg hiljem leidsid tuukrid
ta laiba. Ja keegi ei saanudki teada, et see kõik oli Karli silmade
pärast.
*
Karl
muutus minu jaoks aina kohutavamaks. Tema silmad. Tema pärast. Tema
puudutus, tema keha, tema lõhn, tema siirus ja tema ebasiirus, tema.
Vahel oli ta kohutavalt jõuetu, see jõuetus ärritas mind. Ma
tahtnuks talle siis haiget teha. Tema peale karjuda. Vahel oli tunne,
et ta lihtsalt loobus olemast tema ise. Ta justkui alandunuks
lipitsevaks olematuks olendiks, kes jagab minuga minu keha, minu
aega, minu elu, aga mitte iseennast. Siis ma mõtlesingi, et
arvatavasti käitun temaga samamoodi. Minu puudutus, minu keha, minu
lõhn, minu siirus ja minu ebasiirus, mina. Ainult et mina ei olnud
jõuetu. Ma olin täis enesegi jaoks printisipiaalselt teistsuguseid
jõude, kui olin senimaani harjunud ennast tunnetama, teadma. Mina ei
olnud ka ohver. Ma teadsin, et pean ohverdama nemad. Vähemalt mingi
osa minust teadis, et pean seda tegema.
Kummastav,
kui kiiresti võib pime mees tolmuimejaga tuba koristama õppida,
ilma et ta samal ajal ühtki mu kangesti armastatud vanaema kingitud
portselankujukest katki oleks teinud. Kui kiiresti ta mu päevatööst
haiget ihu masseerima õppis. Pime mees. Kui kiiresti ta pimedate
kirja veerima õppis.
Ja
siis kui ma jälle läksin, sest ma teadsin, et ma pidin minema. Siis
kuulsin, kuidas ta mind anus. Ainsa käepuudutusega kehtestas enda
läheduse ja sellega kaasnes ka tema palve.
„Palun,
mitte täna õhtul.“
Ja
ometi ma läksin. Just tollel õhtul. Just sellisel moel, nagu mõned
inimesed ikka lähevad, teades, et neil pole võimalust, et kui nad
ei lähe ja kui nad ei tee, seda, mida nad teevad, kannatab maailm
nende ignorantsuse pärast. Kannatab maailm, kes ei tea, mida temaga
tehakse. Siis surus ta mind vastu oma keha. See oli kummaline
surumine. Mehelik ja õrn – täisväärtuslik hüüe, et mina
kuulun temale, et... Ja ma kuulusingi. Kogu keha ja kõigi meeltega.
Kui
päiksekiired valgusid mööda tuba õhtuti laiali, siis lebasime
kahekesi voodis ja valgus mängis voodi jalutsis minuga peitust –
meenutades oma olemasolu – oma lähedust. Valgus. Toitusin ja
toitsin elu enda ümber – naeruga, emotsionaalse olemasolu
laenguga, mida iga jumala päev puhtamaks lihvisin, et mitte ära
unustada või ära kaotada seda, milleks mu lähedased mind loonud
olid. Lähedased. Kui lähedaseks võib saada surnud inimese vaim?
Ja
siis nad ilmusidki mingis kaootilises järjekorras minu voodi ette,
kui Karl oli võimetu mind päästma nende tähelepanust, nende
õgardlikust lähedusest. Seal ta siis oli see veider naine –
kellest teadsin, et tal on kaks tütart, mõlemad isata, tema enda
kasvatada, tema olin ma tapnud temaenda kodus esinedes EMORi
arvamusküsitlejana. Otsides piinliku häbematusega informatsiooni
tema kohta mitte ainult internetiportaalides ja Steinberg seeniori
mailist, vaid ka reaalselt tema enda käest. Ta ilmus, et siis
lihtsalt solvunult kaduda. Tema tapmine võttis aega täpselt
kakskümmend minutit ja tsüaniidhappe sõrmuses, see oleks võinud
ka kauem aega võtta, aga ta jõi minu külastuse hetkel piima, ma
pöörasin tähelepanu õuest tulevatele laste karjetele ja tema
mõistis, et tema lapsukesed võivad hädas olla. Võimalik, et olid
ka. Pärast tema viit minutit õiendamist oma tütrega, jalutas ta
tuppa ja teatas, et tüdrukud olevat lihtsalt natuke liiga suurde
mänguhoogu sattunud. Mina ka olin sattunud. Puistasin tema
äraolekul oma parema käe punasest täitesõrmusest mürki. Tundsin
end kui Eva Braun.
Seal
ta siis oli siresäärne rahvastikuminister. Minu vanaema lemmik
ministritar. Lasin ta maha peale mõningast jälitustööd, kõige
veidramas seisukorras, WC-s. Oli teisel vist kõht lahti. Mis teha,
pidi see minu kättemaksuplaanil ees olema, et vaesel ministritaril
oli kõht lahti? See oli pigem minu võimalus. Väljaspoolt lõhutud
WC-uks ja summutiga püstol augustumas siledat ja teravat otsaesist.
Ametnikud
vaheldusid – Adolf Steinbergi heade sõprade ja tuttavatega, kes
viisid ellu tema plaane, kas neid võis ühildada ühiskondlike
plaanidega? See oli küsimus, millega hakkasin tegelema, alles
aastaid peale mõrvu, mida ei ühendanud midagi muud, kui seotus
Adolf Steinbergi rahapajaga. Viimane aga ei saanud välja tulla
üheski politseikroonika uudises, sest see oleks tähendanud midagi
hirmsat. Hotelliketi suuromanik oleks saadetud trellide taha. Seda ei
saanud juhtuda, sest politseid rahastas Steinberg.
Meie
elu on kui labürint, kuhu me kõik aegajalt kinni jääme, küsides
eneselt miks? Me oleme oma elu ja oma kujutlusvõime vangid, kui
viimane kaotab oma piirid. Ja minust sai Adolf Steinbergi piiritu
kujutlusvõime.
*
Ta libises
aeglaselt otsekui transsi. Juuksed, mille lõhn kandus minusse,
lehvimas meie rõdu tuule käes. Ma tundsin seda, alati, kui ma
temaga koos olin. Ta oli minu oma, ta oli siin ja ometi ei olnud ta
kõike seda mitte. Kes ta oli? Ühel ilusal päeval istusime autosse
ja hakkasime sõitma. Õigemini bussi - see kihas inimestest.
Kuulsin ta hingamist, kui ta mu käele toetudes magama jäi. Kuulsin
ta higi lõhna, mis nirises algul ta kaenlaukudest, siis tema
põskedest välja. Ta oli niivõrd füüsiline, nagu oleksin ise
muutunud metafüüsiliseks ja oleks saanud eksisteerida ainult tema
higinõrede ja keha kaudu.
Jah – lõpuks nad
tapsid mu ikkagi ära. Mu otsaette tekkis suur kuuliauk - tõenäosus,
et ma ellu oleks jäänud - oli nullilähedane. Kes mu siis ikkagi
tappis? Pole tegelikult oluline, sest tema oli kõigest käskjalg.
Ma teadsin, et varem või hiljem nii juhtub, aga see, mis peale seda
temaga juhtuma hakkas, selles samas linnas, mille kalmistule ta mind
oma emaga mattis, Võrus, see oli üldse kummaline. Minu Veera, minu
imeilus Veera, see oli hämmastav. Ja ma teadsin, et nüüd - alles
nüüd peale oma surma, olen ma metafüüsika, see, mis paneb Veera
liikuma - otsima vabandust oma olemasolule. Esialgu oli see
praktiliselt võimatu. Esialgu ta ei suutnud isegi süüa, sest mind
ei olnud enam.
*
Kõik toimus hämmastavalt kiiresti. Nad ei saanudki teada, kes oli
Karli tapnud. Seda ei uuritudki. Aga Veera lihtsalt kahanes ja ühel
kenal päeval, kui ta polnud enam suuteline mitte midagi sööma,
kukkus kokku. Nagu mingi napakas printsessi lugu, kus draakon oli
ikkagi võitnud. Mis oli saanud aga nendest varjudest voodi
jalutsis? Sellele ei teadnud vastust isegi Veera, sest ta ei näinud
neid enam kunagi, kuigi mõtetes kummitasid nad teda ikka veel. Seal
ta siis lebas, tilgutite ja rahustite maal. Keha üleni auke täis,
auke ja valu, mis lehkas läbi naha igale poole.
Ja siis tuligi see
mees. Tugeva kehaehitusega, pikk mees, metallkullipeaga jalutuskepp
käes. Ta ilmus haiglasse täiesti juhuslikult, Veera meelest. Veera
polnud kunagi kujutlenud ühtegi tugevamat ja maskuliinsemat
energiat, kui seda oli Karli isa energia. See polnud tavaline. See
mees oli täis sellist emotsionaalset jõudu, et terve tuba täitus
temast nagu pühapäeva hommikuti täitub kirik viirukilõhnast.
Sellest ei olnud võimalik mööda minna või eemale jalutada, see
käis sinu kannul. Nüüd sai Veera aru, alles nüüd, kui ta
poolteadvusel tajus mehe kohalolekut, mis oli nõudlik tähelepanu
järele, mõistis ta Karli. Isale ei saanud vastu vaielda, isegi
siis kui ta eksis, tegi ta seda niivõrd kõikehaaravalt, et sa
oleksid pidanud hävitama kõik tema ümber, et see kõik teda ei
toetaks, järelikult sa oleks pidanud hävitama ka iseenda. Karl oli
otsustanud, et ta ei hävita oma isa. Ja ometi Veera vihkas seda
meest. Vihkas üha enam ja enam - vihkas tema võimu, tema jõudu,
tema koordineeritud tapahimulisi koeri, kes olid Veeralt võtnud
Karli. Mida ta siin tegi? Ta vihkas Veerat ju samamoodi.
Tervitus oli
vaikne. Mees oli palatisse üksi tulnud. Tavaliselt nii palju kui
Veera teda mäletas - saatsid teda alati kaks turvameest, kes
kõrgusid niigi pika keha kohal veelgi pikematena, kuid kummaski
neis polnud seda kõikjaleulatuvust nagu nende peremehes. Koerad!
Selliseid inimesi oli Veera meelest vaja olnud sellele mehele Adolf
Steinbergile. Inimesi, kes polnud suutelised oma ajuga mõtlema, kes
allusid temale.
"Veera, ta
jättis sulle kõik."
Vana Steinberg
näitas oma õrnemaid tundeid, tema hääles oli sellist soojust,
mis sai seal veigelda ainult kõige sügavamate emotsioonide ajel.
Adolf Steinberg, kellele kuulusid Euroopa suurimad hotellid,
Tallinna parimad toiduketid, kohvikud, burgeriputkad, näitas välja
oma tegelikku perekonnaloomust, millesse oli segatud itaalia
maffiale omaselt verd. Veera ei saanud sellele lausele vastata
planeeritud vihaga. Ta kogus ennast - tajudes soontes ringivoolavaid
energiapakikesi ja nuttes, nuttes, nuttes, sest nemad Karliga olid
üksi jäetud. Üksi jäetud. Ilma jäetud. Eemale jäetud.
"Mida sa
minust tahad?“
Mida tahtis vana
mees naisest, kes oli hoolitsenud tema poja eest, kes oligi tema
poja lõplik valik? Kes polnud ei stiilne ega tark ega praktiline,
kes oli äärmiselt lihtne ja äärmiselt tütarlapselik? Mida ta
tahtis sellelt naiselt, kellele ei läinud korda tavaliselt Adolf
Steinbergi tahtmised?
"Ma tahan, et
sa selle vastu võtaksid."
Kui tal oleks
ainult jõudu, kui tal oleks ainult jõudu, kui tal oleks sõnu ja
jõudu - Veera lükkas tekki pisut eemale, ta teadis, et ta ei jõua
piisavalt üles tõusta, aga ta teadis, et nüüd on vaja rääkida,
et see vana mees, kes pidas ennast absoluutselt kõige olulisemaks
ja tähtsamaks tegelaseks, et see vana mees peab teada saama, aga
kuidas...
"Aga mina...
Mida tahan mina? Kas mina tahan vastu võtta Karli varandust selles
mõttes? See pole Karli varandus, see on sinu raha, Albert!"
Uhkus? Kas see
väike pisike koer oli uhke? Vana mees ei mõelnud tegelikult
Veerast kunagi niimoodi. Veera ei olnudki koer. Veera oli midagi
enamat - ta kuulus kuhugi sellisesse sfääri, kuhu võib-olla
parima tahtmise korral oleks ka Karl sattunud. Ja selles sfääris
omandas raha väga väikest osakaalu, see polnud nii tähtis kui
Adolfi maailmas. See muutus alles siis tähtsaks, kui inimesed seda
omavahel jagasid. Karli ei olnud enam. Järelikult.
"Ei, sa eksid,
see oli tema varandus. Ta oli selle raha aastate jooksul välja
teeninud. Igal võimalikul moel. Ta oli minu poeg ja sina olid tema
naine."
Välja teeninud. Ja
kuidas oli Adolf seda raha teeninud? See oli väga julm viha. Veera
võttis hoogu, ainus millest ta selle aja jooksul unistas, oli lüüa
see paganama pastapliiats mõlemasse Adolfi silmaauku, et too saaks
aru, kui hästi tema poeg teda teeninud oli. Ja ometi ei teinud
Veera seda mitte.
*
Jah, sellest oli
möödunud kolm aastat, kui Veera oli Adolfit näinud. Mees oli
vananenud, kuid seisis oma endises võimsuses ja metallkullikepiga
tema ees. Seisis, õigemini tõusis diivanilt, kus ta Veerat oodanud
oli. Võimsus oli sama, mis tookord Veera haiglapalatis, muutunud oli
ainult see pilk, mis ei tundnud Veerale kaasa, vaid palus endale
kaastunnet. Vat see oli kummaline mäng iseenda võimaluste või
õigemini võimetusega. See oli midagi, millega Veera harjunud
polnud.
„Mida sa minust
tahad, Adolf?“
„Seda, mis ma
tahtsin juba too viimane kord, kui ma sind nägin.“
„Kas sa tahad
teada, mida mina tahtsin too viimane kord, kui ma sind nägin?“
Adolf seisis tükk
aega vait. Ta ei teadnud, mida selle peale öelda. Ta ei küsinud ju
üldse Veera käest, mida too mõtles. Too kutsikas, kes ei
kavatsenudki käituda nagu kuulekas väike laps. Too hirmuäratav
noor naine, keda ta oli aeglaselt kartma õppinud ja kes teda vaatas
nüüd mingisuguses hirmsas fanaatilises kurjuses, mida ei saanud
teisiti kirjeldada, kui abstraktset eneseküllast maali ja ta vaatas
mehele ikka veel otsa: „Kas sa tahad teada, mida ma tahtsin too
viimane kord teha, kui ma sind nägin?“
Adolf ei teadnud,
kas ta enam nii väga tahtis. Veera oli abstraktset võimsust täis.
Tema nägu ja silmad olid tuld ja teravust täis.
„Ma ei tea,“
vastas vana mees korraga.
„Ma tahtsin sul
silmad peast välja pigistada pastapliitsiga tollel haiglakummutil.“
Ja mees seisis
mingis veidras vahedas vaikuses, millega ei saanud midagi teha. Ometi
ta ei kartnud, sest ta teadis, et Veera oli teadlik iseendast. Mida
tähendas see eneseteadlikkus aga pikemas perspektiivis? Ja praegusel
hetkel polnud sellel mitte mingisugust tähtsust. See lihtsalt seisis
seal nende vahel – see vastik lause. Karli isa – see ta oli, aga
sel polnud praeguse jutuajamisega eriti miskit pistmist. Ta ei tulnud
siia kui Karli isa, ta ei tulnud siia kui mees, kes vajanuks naise
tähelepanu. Ta tuli siia, kui inimene, kes oli hädas. Kohutavas
hädas, aga seda ei saanud esimesel võimalusel välja rääkida.
„No ja sa siis
hoiatad mind selle eest, et sa võid seda nüüd teha?“
Vaikus – jällegi,
vahe ja lõikav, iseendasse kulunud vaikus inimeste vahel,
ühenduslüli, mis annab neile mõtte ja võtab neilt selle mõtte
jõu just sel hetkel, kui nad ei julge seda välja ütelda.
„Veera, ära palun
minuga mängi. Ma ei tulnud selleks siia. Ma ei oleks siia üldse
tulnud, kui tookord, peale Karli surma, poleks minuga seda juhtunud,
mis minuga juhtus. Ma leidsin sinu romaani. Kolm aastat tagasi polnud
sellel mingit muud tähtsust, kui ainult minu likvideerimisvajadus.
See oli põhjus, miks Karl kõrvaldati.“
„Kas sa ei oleks
pidanud mind tapma?“
„Miks? Sa oled
alati olnud nõrga psüühikaga. Sa kõrvaldasid ennast ise. Ometi
olid sa tugevama emotsionaalse jõuga kui Karl. Ma siiamaani imestan,
et mis sind tema juures köitis. Ta oli minu jaoks üks kehvemaid ja
mõttetumaid inimesi, keda olen elu jooksul kohanud. Hoolimata
sellest, et ta oli minu poeg, oli ta üks tühine kergats.“
„See tühine
kergats oleks nii mõndagi teinud eesti kirjandusteaduse maastikul.“
„Jah... Seda ta
oleks teinud jah, on alles perspektiiv, see eesti kirjandusteadus.“
„Mida sa minust
tahad? Sa oled suutnud minult kõik võtta ja nüüd tuled sa minuga
niimoodi...“
„Vabandust. Palun
vabandust. Ma ei tule enda pärast. Mul on jäänud kuus kuud.“
„Mis mõttes kuus
kuud?“
„Mul on jäänud
kuus kuud elada.“
Sellel vanal mehel,
kelle sisseastumine tuppa põhjustas jubeda pühalikkuse, oli jäänud
elada kuus kuud. Sellel mehel, kes näis igavene, oli jäänud elada
kuus kuud.
„Kuidas?“
„Põhimõtteliselt
võid sa mul silmad peast torgata küll, kohe nüüdsama, vähendaksid
minu peavalu, mis muutub kuue kuu pärast talumatuks, sest mul on
ajuvähk. Ainult et...“
Vana mees tõmbas
oma selja tagant välja musta kohvri ja libistas sealt välja kaardi
kõigi hotellide nimedega, mis talle kuulusid Brüsselis, Tallinnas,
Madridis – igal pool Euroopas, sinna kõrvale tõmbas ta veel ühe
kaardi, millel olid teised tähistused ja ta mõõtis kaua aega Veera
küsimusi täis nägu.
„Sa oled
kohutavalt andekas, kas tead?“ küsis ta korraga ja vaatas ikka
veel Veera pilku kaartidele, „Märksa andekam kui minu poeg. Jah,
sul puudus tõupuhtus ja mis kõik veel, mis tänapäeval naisele
vajalikud. Sul puudub isegi stiil, hea riietumisoskus, aga sul on
kohutavalt hea nina. Sellist nina ei ole isegi minule antud. Ainult
et sellega kaasneb selline tundlikkus... Ma tahan selle kõik sulle
anda.“ ütles vana mees ja osutas mõlemale kaardile.
„Mulle? Mis mõttes
mulle? Ma olen teile eikeegi.“
„Eikeegi? Teate,
mu poeg võis olla täielik opakas, aga inimesi tundis ta paremini
kui mina. Mina ei oska hinnata inimese siseelu, aga teie siseelu
õppisin ma väga hästi tundma just oma poja kaudu. Ta julges teile
usaldada nii paljusid asju, ta julges teiega elama hakata. Ta julges
teiega iseendaks hakata ja teie nägite teda väga hästi läbi,
paremini kui keegi teine. Teie nägite tema väärtust ja suutsite
seda esile kutsuda.“
„Miks sa mind
teietad? Miks sa minuga niimoodi räägid“
„Vabandust, Veera,
ma lihtsalt tean seda, mida sina enda kohta ei tea ja ma tahan, et sa
teeksid minu jaoks seda, mida sinult palun, sest ma tean, et sa tuled
sellega toime. Minu poeg ei tundnud võib-olla minusuguseid ja ka elu
suhtes jäi ta üsna kaugeks, aga ta tundis häid ja tundlikke
inimesi ja selles osas võin ma sulle öelda, et ma tõesti austan
teda. Sina mind ei austa, sest sa näed mind läbi, oled alati
näinud, aga sa mitte ainult ei näe mind läbi, vaid ka mõistad
mind ja sa oled piisavalt kirjanik, et mitte mind hukka mõista, seda
tean ma ka. Sul on kujutlusvõimet, mis puudus minu pojal.“
Veera nägi kaartide
tähiseid – need olid narkootikumid. Ühes käes hoidis Adolf oma
seaduslikku, teises aga ebaseaduslikku äri. Veera teadis nende
mõlema tagamaid. Ta kartis.
„Miks sa arvad, et
võid mind usaldada?“
„Aga ma ju võin.“
Veera ei olnud
selles kindel.
„Ma tahan, et sa
mu ärid üle võtaksid.“
„Adolf, ma tulen
hullumajast. Ma olen seal viibinud kaks ja pool aastat, sest ma ei
suutnud süüa, juua, sest ma pidasin ennast mõrtsukaks, sest ma...
Kas sa tõesti arvad, et kõik need asjad, mis nad mulle seal sisse
söötsid... Ja see oli sinu pärast, see oli Karli pärast, see oli
sellepärast, et sa ta ära tappa lasksid...“
„Ma ei lasknud.“
„Karl ei teinud
seda endale ise.“
„Kas sa arvad, et
mul pole selles riigis vaenlasi? Ainult et, Veera... Ära palun hakka
kellelegi kätte maksma.“
Jälle vaikus ja
mees lükkas käe jällegi kohvrisse ja tõmbas sealt välja
käsikirja.
„See siin...“
Veera tegi lahti ja
seal see oligi – tema enda kirjutatud romaan.
„Ainus, mis ma sul
nüüd palun teha, on mitte seda avaldada. See sisaldab sellist
informatsiooni, mis võiks hävitada mitte ainult minu äri, vaid ka
paljude praeguste poliitikute maine.“
„Mul ei olnudki
see plaanis. Ma läksin ju sellepärast hulluks.“
See kõik oli
toimunud nagu muuseas, Veera ei saanud esialgu arugi, kus või kuidas
oli ta mingil hetkel sattunud omaenda väljamõeldiste küüsi.
Esialgu oli ta lihtsalt kirjutanud, siis aga mõistis ta, et ta ei
kirjutanud, vaid elaski seda elu, millest ta kirjutas. Vana mees
vaatas teda – vaatas tähelepanelikult.
„Aga sa oled siin
terav, täpne, sa nägid mind läbi, nagu mõni röngtenkiir.“
Aga ma läksin
hulluks, ma läksin hulluks, sest ma arvasin, et ma olen inimesi
tapnud.
„Just sellepärast
jätan ma selle sulle ja just sellepärast tahan ma sind enda
teenistusse. Just sellepärast tahan ma, et sa juhiksid minu ärisid.
Ma tean, et võin sulle kindel olla. Sa ei ole mitte lihtsalt tark,
vaid vastutustundlik ja läbinägelik. Kas sa saad aru, et mu turjal
on vähemalt kolmekümne tuhande inimese kuupalk? Kas sa sellest saad
aru?“
„Kas sina sellest
saad aru, et ma olen hullupaberitega? Pool aastat tagasi tulin
hullumajast?“
„Sa saad hakkama.“
„Miks sa Karlil
silmad peast välja lasid lõigata?“
„Ma ei oleks
lasknud, aga ma olin tõesti kuri. See oli temast väga
vastutustundetu.“
„Ta oli sinu
poeg.“
„Kas tal oli õigus
teha seda, mida ta tegi? Mõtle selle peale ise. Sa saad minust
paremini aru, kui tavalised inimesed. Su pea ei ole paksult õigust
täis. Su peas on tähtsamal kohal inimlikkus.“
„Lasta oma pojal
silmad peast kista? See on nüüd kohe väga inimlik. See on
inimlikkuse eeskuju.“
„See oli olukord,
kus ma ennast ei valitsenud, aga nagu Karl sulle selgitas, oli see
hädavajalik. Teisiti poleks saanud ta selgeks seda, mida ta aastate
jooksul minu kõrvalt õppima oleks pidanud. Kõige olulisam on
varjata seda, mis peab varjatud olema. Kui inimesed seda ei tee, siis
on sellel katastroofilised tagajärjed. Ta poleks neid tagajärgi
mõistnud, kui tema endaga poleks midagi halba juhtunud. Ta ei olnud
selline nagu sina. Kui ta oleks olnud selline nagu sina – olnuks
kõik lihtne. Ma ei istuks sellel diivanil ja ei tunneks ennast
halvasti palumaks sinult seda, mis on niikui nii arusaadav.“
„Ei, Adolf, see ei
ole arusaadav. Minu psüühika ei pea sellele asjale vastu.“
„Mul on vaja
läbinägelikku ja teravataibulist inimest. Mul on vaja inimest, kes
julgeb öelda nii nagu asi on, kes julgeb nimetada asju nende nime
järgi, kes ei ole mulle meelepärane koer. Ja seda teed sa selles
romaanis... Seda teed sa päriselus ka... Mul on sind vaja. Saad aru.
Kolmkümmend tuhat inimest erinevates linnades, erinevates riikides,
kolmkümmend tuhat inimest, kes tahavad süüa oma igapäevast leiba.
Kolmkümmend tuhat, kes sõltuvad minu äridest, minust isiklikult...
Saad aru... Ma ei saa neid alt vedada. Sa aitad mul valida kõige
parema asendaja ja saad endale minu firma aktsiad, kui sa ei taha
seda firmat juhtida, jumal sellega, aga... Sa pead mind selles mõttes
küll aitama, et ma ei jätaks inimesi tööta. Pea seda palun meeles
– sinu hullupaberid ei loe... Need lihtsalt ei tähenda mitte kui
midagi, sest sinu tundlikkus määrab praegu inimlikus plaanis märksa
rohkem kui tavaliselt. Sa mõistad mind, ma tean. Sa mõistad minu
keerulist olukorda. Palun ära muretse, sa saad hakkama, sellest
sõltub kolmekümne tuhande inimese igapäevane leib. Ja mis seal
salata minu elutöö.“
Ja korraga oligi
kõik selge. Lihtsalt niisama.
*
Ei, Taavet ei
tahtnud seda. Ta ei tahtnud ringilendavat ajukoort. Ta pööras
aeglaselt ümber ja vaatas Veerat. Ta tahtis Veerat, vat mis ta
tahtis. Külm toru oli surutud Taaveti otsmikule.
„Ei, ma ei taha
ajukoort. Aga see siin, Veera, on vaimustav.“
Veera pani püstoli
lauale.
„Aga seda siin,
Taavet, ei ole olemas.“
„Mis mõttes?“
„Sõna kõige
tavapärasemas mõttes, usu või ära usu...“
Vaikus – vahe ja
viisakas.
„See on olemas ja
see on fantastiline ja see peab ilmuma.“
„Ei, see ei pea
kuskil ilmuma.“
„Veera, kas sa ei
saa aru, et see siin muudab asju, muudab seda, mis meie ümber
toimub. Kõik need tegelased, need asjad, mis siin kirjeldatakse.
Mõistad sa, kui oluline see on?“
Veera vaatas
poisikesele tükk aega teravalt silma.
„Kas sa tead, et
ma olen põhimõtteliselt selle asja pärast kuus aastat tilgutite ja
psühhiaatrite all nagu mõni Sylvia Plaith tõmmelnud. Tänan, seda
pole vaja afišeerida. See ei saa ilmuda.“
„Psühhiaatrial
pole midagi pistmist geniaalsete tekstidega.“
„Tõsi või?“
väga paljuütlev ja tige pilk, „Sa kas pakid oma asjad kokku ja
kaod siit või õpid minu omandiga viisakalt käituma.“
See oli see hetk,
kus Taavet teadis, et kumbki variant polnud eriti teostatav, kuid see
pilk, see käsutav vorm panid ta lihtsalt fakti ette ja seal ta siis
oligi lausudes: „Käituma õpin kindlasti, aga kuidas see on juba
eraldi küsimus.“
*
Ei läinud kaua aega
selleni kui Taavet pani maksma oma meheõigused ja Veera ei
vaielnudki neile enam sellele vastu, et olla tema naine. Kuigi ta ei
mõistnud veel täpselt, mida mees temas vanas ja pisut haiglases
veidrikus nägi. Vana ta tegelikult polnud, kuigi ta käitus
vastavalt, et ennast valede inimeste eest kaitsta. Vahel tekkisid
nende kahe vahele vestlused sellestsamast romaanist, millest Veera
rääkida ei tahtnud, seega viis Taavet jutu kenasti üle
kirjutamisele kui sellisele
„Ikkagi – see,
et sa viibisid kuus aastat vaimuhaiglas ei tähenda seda, et sa
oleksid võinud loobuda kirjutamisest.“
„Miks sa arvad, et
ma loobusin?“
„No ma ei näe
sind kirjutamas.“
„See on siin...“
ütles ta ja osutas oma otsmikule, „Aga kui see materialiseerub,
siis hakkab maailm minu ümber muutuma ja seda ma kardan. Kardan kohe
väga.“
„Mismoodi ta
muutuma hakkab?“
„Lihtsalt. See
pole enam selline. Mina muutun koos sellega, millest kirjutan.“
„Kuidas?“
Taavet ei saanud
paljudest asjadest aru. Ta ei tajunud sõna väge, ta ei tajunud
isegi kirjutamise absurdsusse tõusvat jõudu, mis võis lahti
kitkuda kõikvõimalikud haavad, mis inimesi ühendasid. Ja ainult
väga oskuslik sõnakirurg oleks osanud neid lahtikistud haavu
korralikult mädast puhtaks teha ja taas kokku lappida.
Veera kortsutas
tugevasti kulmu. Taavet mõistis, et see küsimus iseenesest juba oli
vale, et kirjutades oli Veera mõistnud seda, mida Taavet ise mitte
kunagi ei mõista. Veera oli mõistnud oma kirjutatud maailma
potensiaalset purustusjõudu välisele maailmale. Veera teadis seda
müstilist mängu reaalsuse ja väljamõeldise vahel. Seda, kus need
omavahel kohtusid ja siis hakkas toimuma aeglane transformatsioon,
mida mitte keegi tema ümber päriselt ei mõistnud, aga mis oli
ometi tema tekstides kirjas. Õigemini antud hetkel polnud ühtegi
reaalselt eksisteerivat teksti. Kõik loodu oli olemas Veera peas.
Kõik need olematud inimesed eksisteerisid tema sees, nagu tuletikud
dünamiidi läheduses. Taavet kirjutas ju ka. Miks ta ei mõistnud
Veerat? Kas ta tõepoolest ei uskunud ühtki sõna, mis tema suust
langes ja lahustus mööda tuba ja mööda inimeste kõrvu laiali?
Kas tal tõepoolest polnud vahel hirmus, kui ta nägi, kuidas
inimesed tema mõjuvõimust kokku kägardusid? Veera ei tahtnud
endale sellist mõjuvõimu, aga ta teadis korraga ja järsult, et
Taavetil polegi mõjuvõimu, et Taavet kirjutab seda, mida temalt
oodatakse. Tema ei mõjuta, teda mõjutatakse.
Esialgu Veera ei
lugenud Taaveti tekste, aga kui ta seda tegema hakkas, siis toimus
temas midagi tülgastuselaadset. Ta ei mõistnud inimesi, kes
valetasid ja Taavet valetas. Ta tegi seda iga kord, kui ta midagi
kirjutas. „Kui ta ainult ei küsiks minu arvamust,“ mõtles
Veera. See oli hullumeelne tukslev ideeosake, mis mööda ta aju
trummeldas, „Palun, ainult ära küsi minu käest arvamust. Palun.
Palun. Palun.“ Veera teadis, et ta ütlebki nii nagu ta arvab, et
ta ei valeta. Miks? Seda ta ei teadnud. Ta oskas hoida inimesi nende
enese vigade tunnistamise eest, hoida nagu ema, aga kui inimene küsis
ausat vastust, siis ta pidi selle ka andma. Muud tal üle ei jäänud.
„Noh...“ küsis
Taavet, kui ta kolmas romaan Veera juurde jõudis ja kui ta oli
näinud naist seda kulmu kortsutades lugemas. Veera tegi pisut
kohmaka imestunud näo. Mis noh... Mis ta nüüd selle asja peale
vastab? Kuidas ta vastab nii, et mees sellest aru saaks, et nende
toa, kunagise Veera toa klaasist esemed terveks jääks, et ta saaks
kenasti magama jääda, et nad võiks vahelduseks kõvale
kirjutamisele, mis toimus enne romaani ilmumist, kenasti seksida. Mis
noh... On alles plinder. Mõtles Veera. Ta tahab ühte, aga siis peab
ta valetama.
„Tahad sa päris
ausat vastust või?“ Jaa, loomulikult tahtis ta päris ausat
vastust. Veera vaikis, sest mingi osa temast tahtis lahti ütelda
sellest totakast aususenõudest, mis ta oli enesele kunagi aastaid
tagasi peale pannud ja millest ta ei saanud ikka veel, isegi sellises
kohutavalt intiimses olukorras lahti. Ta teadis, et Taavet ongi
selline, nagu Taavet parasjagu on. Taavet ei muutu. Ta on talle truu
paaž, kes kantseldab nende sündimata tütart ja hoiab teda, isegi
siis kui ta ei kirjutagi maailma kõige geniaalsemaid tekste. Taavet
on hea mees. Sellest peaks ju Veerale piisama. Taavet on keskpärane,
kuid sellest hoolimata, sarnaselt Karlile hea südamega inimene.
