rõõm - teavitan kõiki!

et sis
jaa

einoh, missaajad
eiaja sa midagi
segi ajad
mind jällegi

rõõm

totaalne ja täiuslik


Neniakile
ema rariteetsed
noh tegelt täitsa
tavaline tehasetoodang
millest nüüd saab
juua

säälsamas kohvikus
mis teeb retrot

lahtipekstud esialgsest
välimusest
iseenda puberteedis

hävitada
et luua uuesti
hävineda
et luua uuesti

iseend

valgustuslik

on seista

kasvõi jala ees,
mis kõrgub välja
ruumi teatud punktidest

(jaa selline karvane mehejalg
kantseldatud toredasse kinga ja
jaaa, ainult pisut poolik)

selline valgustusmoment või nii

kukub korraga silmesse

Kasvamine
(või kahandus)

pisemalt
või võikamalt
löö, tapa,
taba!!!

tahaks karjuda
nagu oleks mõni
gladiaator
kes teist
tapma peab

aga tegelikult
jah

Kellelt paluda abi kui

keegi annab ikka
võimaluse

saada

liblikaks
kui

aga kui mina tahan
elevandiks
näiteks

järgmises

*
aga meil on
pooletunnine paus
ja hunnitult palju
raamatuid

(ja armastus leti all
täiesti saamatu)

onküll
kastead

Gianluca Foli stiilipuhas vesivärvine Naine

On olemas stiilipuhtalt ilusaid naisi

jaa,

ja stiilipuhtalt ideaalseid naisi

minu meelest on neil mingi vahe

onju?

ilus ei tähenda alati ideaalset, noh näiteks ei oska riietuda, ei oska üldse huvitavaid asju teha. eile sain üle pika aja kokku ärimehega, juut, oligi juut, oli hirmus õnnelik, et ma ei lasknud tükikestki pastat niisama taldrikul ära viia, nimetas mind kenaks inimeseks selle pärast. mina tundsin, et see ei olnud minu jaoks oluline, aga ma tõepoolest ei söögi, ei oskagi süüa, ei tahagi süüa seda süüa, mida ei anna süüa ja kui söön, siis põhjalikult või siis põhjapanevalt. rebin oma pisikeste hammastega reietükke kondilt, kust pole enam miskit rebida. temal polnud minust ju midagi rebida. olen selline olematu rinnapartii ja ülipeenike tüdruk, juba pikemat aega.

Stiilipuhaste ilusate ja ideaalsete naistega on see lugu, et nad asuvad minu jaoks vist Nigeerias. Eestis käib ka mõni minu poes Katrin Sangla näiteks ja Piret Järve - nende stiilsus võidab alati minu südame, nii kui nad letti satuvad, tahaks kohe öelda, näiteks Sanglale, et tal on vapustavalt suursugune riietusmaneer (mille üle ei tasu imestada) ja Piret Järvele, et ta on mu lemmikprintsess elu lõpuni. Stiil on selline asi, et ta ei pruugi meeldida, noh, vaatan siin poognast ja loen niisama ka eesti luulet või ilukirjandust, vaatan ka häid pilte mõnest mõnusast kunstiraamatust, just neid kaasaegseid ja sis, noh mõni maailm hakkab tööle, mõni karakter hakkab mängima, minuga isiklikult ja mina lähen mänguga kaasa, aga teine ei hakka, sest mingid punktid ei ole minuga seotud. See on umbes nagu armusuhe või suhted üldse, mõne inimesega tunned kohe kontakti, nii kui samale tegevusväljale satud, tahad puutuda ja hoida ja puudatatud olla. Mäletan Linnahalli katust koos Kga, kes iga mõne aja tagant lonksas õlut. Ja seda pilku, kui ma peale Musta laega esinemist tormasin oma kanepihaisuse näokesega trepist alla ja nägin neid silmi, õõvastavalt omad tundusid. Et kunstiteosega on umbes sama lugu.

Karisma - muud midagi.

Aga kõige rohkem karisma naine asus ühes mõnusas nigeeria galeriis, tal olid kaunid ja täiuslikud vormid ja pärisjuuksed, mida kõik kohalikud naised üritasid võltsjuusteks teha, ja mingisugune võimatult vaba ja vahe hoiak, nii kui tuppa astusid, see must kleit, mis oli kerge halli läikega, see pilk, see vormikus, mida ma ei suuda siinkohal eriti lahti rääkida, see kõik andis nii suurepärase lihvitud maneeride buketiga edasi - võimu, mida on ülimalt raske sõnadesse panna, mis lebab erinevate assotsiatsioone vahepeal. Reegel oli mõjuda. Ja see naine oskas. Oleks ma mees olnud, oleks mu jalad värisenud.

Ilmselgelt mõjuvad umbes samamoodi ka teatud kunstiteosed. Nende reeglid hakkavad häirivalt pähe, nad ise hakkavad häirivalt pähe.

Karisma.

ja vahel on nad nii kuradi poolikud, et küsiks, kesse nii tegi. Ja küsin ka.

Ämblikuvõrk
Raha ei ole.

Tundus, et piisavalt hea vabandus.

Ei olnud, jah.

Joonas kõrvetas taldadesse viimase suitsukoni ja vaatas Liinat. Siin oli linna odavaim õlu ja näitlejahakatised ja dramaturgid guugeldasid end järjekordsete kaunitaridega kohale. Nagu alati. Seisid siin.

Tantsiti, jällegi tantsiti öösiti klubides, päeval selle jubeda armiga õppejõu tunnis.

"Liigu!! Liiguta!" karjus kõhn naine näos ämblikuvõrgutaoline arm. Otse keset otsmikku. See peaaegu et karmistas teda. Joonas ehmatas kui õpetajannale silma vaatas - korraks, kohmetult.

"Mida sa minust vaatad?" kuulis ta kui etteheidet endale.

Praegu siin õlut juues, oli kõik korras. Poisid ajasid plikadele ligi ja rääkisid eurohindadest, et nagu võileibagi ei jaksa viimasel ajal osta. Ja Joonas ka. Raha oli ikkagi oluline. Tehke, mis tahate, kuidagi pidi ühika eest maksma ja sööma ja aukudega pükse lappima või siis uued ostma.

Joonas seisis vaikselt Liina kõrval.

"Ahah... Jaa... Selge... Ma siis tulen..." Liina oli enda kõrva vastu telefoni surunud. Suured sinised silmad.

"Ma pean minema..." ütles ta korraga ja enne minekut kallistas Joonast. Poiss tundis, kuidas kramp temast läbi jooksis. Ta seisis ehmunult Liina ees ega teadnud, miks ta otse juhmilt korraga tüdrukule silmi jäi vaatama.

"Joonas!! Joonas! Joonas!"

"Ma tulen kaasa!"

"Ei saa... Marttiga saan kokku."

"Ahah..."

Liina paremale põsele tekkis ämblikuvõrk ja Joonasele tundus, et nüüd tuleb liigutada, liigutada, liigutada, et see kõik kaob sealt ära, nagu tantsuõpetajannalt, kui tollele silma vaadata.

Marttil oli raha.

Liiguta palju tahad, Liina ikka läheb Marttiga. Nagu see teine ilus tüdruk selle dramaturgiga.

Gianluca Foli (1978)

umbes nii täiuslik võib naine olla.

soovipuuluuletused Jason Raish

Ada Ruule

see on naljakas
et inimesed
arvestavad pidevalt
sellega et
ainult teised on

nemad

noh, nemad ei ole
aga siis
keegi pole ju midagi
olgu või Mahatma Gandhigi
kui sina pole otsustanud
et ta on

muidugi peab ta
sinu otsuse vääriline olema

*

üks poiss kirjutas sõnumi

naeratusest

mina ehmatasin ära

kust mu numbri said

*

nagu Võssotski

pruunid silmad

poolavat suu

vaatab

nagu tahaks

kuulda

kõrvus mp3

aga mind

mitte muusikat

*

ta ütleb

et on venelane

ja nemad

ei peaks teda

tööle võtma

kuidas nii

et ta ei räägi

mina ka mitte

kõikide inimeste

hingekeeli

vahel lõikan

veenidest läbi

et oleks kergem

parematele

jahimaadele

minna

*

last tahaks saada

ja tööd teedel

pöial püsti

läbi Euroopa

ja Aasia

ja Aafrika

vii mind

kus mustad mehed

räägivad keeli

mustad naised

peksavad lapsi

ja hoiavad hoiavad

hoiavad hoiavad

tööd tahaks

ja sind

va poeet

kes sa ei pea

end piisavalt meheks

mõtled

luuletustest piisab

aga mind hoida

ei julge

mine siis

punajuukselise juurde

andeks sulle

ei anna

seni

kui leian töö

sünnitan lapse

kellest?

günekoloogile

"te elate ikka?"

jah, elu elan

mis vahet

kas seksuaalset

või banaalset

kõik elavad

jah - niimoodi

fakt
no muidugi oli ta aju täiesti tuuri pannud
ja veel midagi
ta ei saanud enam mitte millestki, mitte midagi aru
lihtsalt - istus õhtuti naril ja kuulutas endale abielu
popstaariga, ise pold seda päriselt näinudki, noh abielu ega staari ega midagi
ja ometi
nii kaljukindlalt uskus
et lausa
jah
uskus

muud tal ju üle jäänud
midagi muud tal ei olnud ka
vastik oli
kurb oli
nahaalselt ja valusalt

armasta mind tahtis ta öelda
aga ta ei teadnud enam kellele
seda öelda
mismoodi?

ja siis korraga, korraga oli tal ükskõik - võttis kätte Morbidaariumi ja luges ja luges ja tahtis nutta ja kaasa tunda, noh, noh, noh, noh

karjus miski tema sees seda hirmutavat kaastunnet
teda ju armastati
aga tema?
tema
ta
t











mida tema tegi, lisaks söömisele, joomisele ja ilmselgele, tema tundis kaasa tuvidele ja kurbadele inimestele, kes polnud isegi tema sugulased

ja sis ta lootis
et kui ta piisavalt tunneb
kaasa
ja armastust
ja

siis



jaaaaaaaaaaaaaa

siis nad hoiavad teda korras
et ta ei pea elama seda elu, mida kõik korralikud inimesed elavad
ja ometi tahtis ta lapsi sünnitada
ehhh


ära
jah
ära mässa nii palju ütles vend
ju tal oli õigus

ei tea

mina räägin lugusid endast, neid on liiga palju ja samas, kui kahvatud need on. ma aleksandra tšobale kaasa ei tundnud, kui too kirjeldas ema enda kõrval, no lihtsalt ei tundnud, aga kui loed siin rohelendu, noh, siis saad alles aru, kui mõttetud on lapsevanemad või inimesed, kui mõttetu ma isegi vahel ja kui tobe, et me kogu aeg süüdistame neid milleski

milles?
MIKS?

on nad süüdi selles, et nad on inimesed?

Kas meie lapsed ka?

ohjeesus.
valus on.
Kusjuures mulle meeldisid just need valusad tekstid, mis meenutasid pisut elo viidingut noorena ja isiklikud tekstid - mitte need teised.

kommenteerin asju:

purakale
mina ei harrasta juba
tükimat aega

imelik
eks ole
ei keksu
ega seksi

tead, see teeb kurjaks
aga sinu luuletus

teeb rõõmu

Kristel Mägedile

noh
natuke kummaline
kuidas inimesed järjepidevalt
peatuvad
et

just nimelt et
midagi ette võtta
enda ettekujutusega minevikust
vahel

kui ma satun vanaaegseid fotoalbumeid nägema
või üldse
filme
retrokaid

hakkan ma kohe mõtlema
et

kõik ju ei kandnud NEID riideid
paljudel polnud rahagi
et kanda

kõik ju ei öelnud JÕUDU TÖÖLE
ma ütlen seda siiani
ja TARVIS öeldakse vahel ka
vahel vene aktsendiga

KÕIK pole kunagi
alati on vahepeatusi
vahesõlmlemisi
mis teevad inimolemise
vapustavalt imeliseks

me lihtsalt ise
põeme kogu aeg
et me ei piisavalt

ahteadküll
rikkadilusadkuulsad

(no mina põen, tunnistan kohe üles!!!)

hullumaja keedetud riisiga oikuihea ja rahakas hommikusöök

kuna ma sisuliselt olen poognasse kolinud
sest seda on võimalik terve tööpäev täiendada
ja kliente loomulikult mitte tähele panna
aga ohkui äge eile oli
kui minu kõrval tripsutas hra dj, jah, ma arvan, ma nimetan ta ümber, veiks on ta muidu, aga siis - härra dj ja rääkis vaimustusega härra viiulimängijast New Yorgi metroos, kes viiuldas kolm miljonit dollarit maksva kääksuga inimeste ees ike täitsa põrgulikult kuus tundi kõige tippteosemat Bachi (ma armastan viiuldajaid, peaks ühe ära sebima, kohe ja praegu, nüüd!!!!) aga mitte keegi ei peatund ja kokku teenis muidu ikka sadu tuhandeid teeniv kunstnik kolgend kaks dollarit kuue tunni peale, oh, see on vist isegi väiksem tunnipalk kui mina saan, kurb? jah. aga dj oli vaimustuses.

niih. et sis kommentaariumid siia panduna:

Kristel Mägedile mängurõõmust

mängida tasub ikka
mängida mängimise enda pärast
ihast hullununa
küsida
kes see oli
see, kelle sa äsja endas
avastasid
suurte silmadega
ilus tüdruk

ei, ei ole printsess
ei, ei ole printsess

vaid sina ise
see hetk
kui hing sai lahti aetud
mängusegaduses avas prao
teise inimese juurest
sinu enda juurde

aga see on hirmus
armastus ma mõtlen
seepärast ongi et
peegeldud
teistest endasse
karjuma paneb

Mirellale kaitsmisest


mis sest kaitsmisest ikka
kaitsetud oleme
enese ees
vaatame
iseenda sisse ja
tundub et kõik
aga tegelikult
täiesti üksinda
kasvame lahku enese seest
teistest ka

koherentsele

ahjummel külh
kui armas
ma väisan alati
vanu fotoalbumeid
ja sis
sis saan teada
keda kes taga ajas
kellel oli neli poega
majas
aga ei ühtki meest
nii kõva naine oli
jaa

Aleksandra Tšobale

vahel mul on tunne
ja see on selline kummaline
kõikjaleulatuv
minul on selline isa
selline alatiarmastav
ta ei saa sinna essugi parata
on raske, on talumatu
vahel hoolida oma lastest
aga ikka hoolib
hoolib, sest teisiti ei oska

aga ma ise usun,
et armastus muutub
nagu sina kasvatad endale
tiibu, jalgu, rindu
karvu kaenlasse
või sis pügad viimaseid
nii muutub emaarmastus
pisut teistsuguseks
nõudlikumaks
nii enda kui sinu suhtes
imeks jääd sa alati
minu meelest

sellel onulvõitädil on võimatult pikk nimi
aga temale

peab

minu meelest ikka
täitsa sellepärast
et oled noor ja uhke
ja veri keeb ja pea käib ringi
oma füüsilisest kui ka emotsionaalsest
jõust


mis seal sees nii tugev, nii võimas
et õudne lausa
et just seetõttu
vanureid

(vahel on nad isegi
kergelt neljakümnendates,
väga noored inimesed
sisuliselt)

neab

sest peab, sest peab
et kuidas ei saa
peaks ju
aga vat jõuad sinna
pragunevasse vanusesse
sis proovi pidada
raske

Katariinale

kõik majad ongi su kõrval
nad ei lahku su juurest
nagu surnud sugulased
lihtsalt neid on nii raske
näha päriselt enda kõrval
mõtled, et ei ole, sis ei ole
aga ikka on, kogu see kupatus

kõik need majade majad
ja tubade toad
ja lõhnade lõhnad

kui ei unusta
ei kao need ka

Keelekoobastajale

ilus ju
et see on nii järjekindel
see armastuse värk
mul kaa
ma ootan juba uut
kurat juba sügisest saadik
ikka veel ei tule, roe
esimesed on katsutud
edasi, Kentuki poisid
ja tüdrukud

kodust koju tagasi

kodu - norskav isa
täiesti abitu katrina - no proovi veel lotte kuukivi vaadata
kukub nagu kiirluubis jooksma ja
aga hästi tore oli muidu

prrr
ja terve päev olen luuletusi kommenteerinud
jeesus
JÄLLE

aga tore on
kuigi ülemus on vist natuke puudutatud
ja surma and ja...

ohjah, vennanaiselt võtsin pisikuid kah kaasa

Lugusid loomadest ehk ma ei meeldi neile

Ühesõnaga
ma olen vist
poogna peale solvund
jaa
olen küll

Vakantsed sekundid

Vakantsed sekundid, mille kestel inimesed kasvavad suureks, muutuvad vägevaks. Võbelevate heliredelite vahepeal istus Marii toa tagumises otsas. Mitu korda Juhani seda harjutama pidi - ei, seda ei teadnud enam keegi, kui mitu korda. Juhani ise ka mitte. Noodid rabisesid kramplikkuseks poisi tuigerdavatel peaaegu paindumatutel sõrmedel.

"Ära mind valesti mõista, aga see poiss, see poiss muudab maailma," ütles ämm kunagi.

Marii sopsatas koristada ja ostis seitsmendal raseduskuul tuju ajel klaveri - niimoodi võiks poeg maailma muuta ja kui poeg ei muuda, siis vähemalt ta ise.

Selle jutu või mõtte peale hakkas tal nüüd muidugi paha. Marii kujutles end oksendamas, aga ei tulnud välja, okse. Tulid tuvid raekoja platsi kellegi okset kokku korjama, aga okse tema kurgust ei tulnud.

Kõike sai osta, nii nagu ostetu kaotas ühel hetkel oma sisulise tähenduse, klaver ei mänginud enam, sest Juhani raibe ei osand seda mängida ja Marii oleks karjuda tahtnud. Hääl kärises peaaegu jõuetult ja labaselt tema sees - klaveri hääl, poja vastikus klimberdamisele ja ta enese suutmatus rookida elu vähemaks asjadest.

"Ema, kas ma pean veel?"

Ema siis ohkas. Tuba hiilgas koristamisrõõmust jaja muutus kummaliselt õnnelikuks ja avatuks inimeste suhtes, keda Marii ei tundnud, aga oleks tahtnud tunda. Räägiti, et naabermajas elas kuulus kirjanik, kelle raamatuid Marii ei lugenud, sest need olid liiga keerulised, aga mees oli kuulus, mees oli tähtis, sellest sai Marii aru, kui luges kultuurilehekülgi.

Kõik muudkui tahtsid midagi. Marii mees ja Juhani isa oli juba ammu ära kolinud, sest Mariiga polnud tõesti millestki rääkida, kui siis vaikida või küsida Juhani järele, aga igakuist palukest suutis mees ometi saata neile mõlemale.

Miks Marii ei joonud?

Ta mõtles selle peale väga tihti, ta ei olnud paks ja ta ei olnud ilus, noh et iga nädal pediküür ja maniküür ja juuksur. Pigem. Ta ei teadnud, miks ta peaks selliste asjadega tegelema, et las kõik teised, nagunii.

Ja see tuli talle suure üllatusena, kui tema tulevane mees tookord peale majandusbakalaureuse ühist kättesaamist naiseks palus. See mõjus toniseerivalt, nagu näovesi, et tõstis natuke Marii väärtust ehkki sisuliselt oli tal mehest ükskõik. Mees täitis tema elu, sest ilma meheta olnuks see tühi, nagu Juhani täidab tema elu, praegu.

"Elusolemise tunne," kordas Marii, tema jaoks tähendas see olla valitud, hoitud, kantseldatud elusolemine. Ta vahel oletas, et Juhani oli tema valinud ja klaver ja see õbluke korter kolme toaga otsustas ta ära ärida, too viisteist aastat tagasi. Mitte vastupidi.

Ja nüüd. Nüüd ta lihtsalt seisis ja ei lubanud Juhanil valida jalgpalli, ehkki poisi musklid ja kere nõudsid viimast. Niimoodi nende vakantsete sekundite jooksul muutus Marii palju vägevamaks ja valivamaks naiseks kui kunagi varem. Ja tal oli ühteaegu häbi kui ka kummaline õnnetunne.

Jõhker ja ilus

Üleüldiselt ei ole ma suuteline piisavalt kompetentselt sellest rääkima – jaapani kirjandusest, ma mõtlen. See järelsõna, mis Margit Juurikas Akutagawa raamatule on kirjutanud, annab meile küll pildi närtsinud-närtsivast kirjanikust, kes ei tegele uue loomisega, vaid euroopa ja aasia kirjanduse uussõnastamisega kahekümnenda sajandi alguskümnenditel, sellele ma tahaks järjepidevalt vastu vaielda. Ryunosuke Akutagawa sündis aastal 1892 ja tappis ennast ära 1927. Tema lood ei leia aga aset mitte ainult kahekümnenda sajandi alguskümnenditel, vaid ka pikalt enne seda.

Ma ei tea, kas on see nüüd postmodernism, mille all mina kannatan, või on see minu ilmselge vaimustusvajadus, mille all ma ka aegajalt kannatan, igal juhul hämmastas mind Akutagawa novellikogu „Mandariinid tihnikus” ennekõike oma psühholoogilisusega, kus korraga otse tugeva joonena on välja joonistunud inimese kõige jõhkramad ja samas peenimad eksistentsikriisid, mis tulevadki inimlikult haaramatust kohalolemise oskusest. Kohal olla – siin ja praegu, nagu see viimasel ajal erinevatel inimestel erineval moel kombeks on – ongi kõige keerulisem ja naljakam ja ehk isegi totram, aga Akutagawa tegelased ei saa ju omalt kohalt niisama lihtsalt minema jalutada nagu meie, arvuti taha või raamatusse või kinno või veel kuhugi – ehk siis ainult unistustesse, kus pole nende suurt ja punast nina („Nina”), elektriarvet („Porrulauk”), ülemingitud plikasid („Mandariinid”). Ja igasugune minemajalutamine võib varem või hiljem kaasa tuua palju keerulisi ja omanäolisi sekeldusi.

Akutagawa tekitab kummalise äratundmise ja küsimise meeleolu. Just seetõttu pean lugude psühholoogilist ülesehitust erakordselt manipuleerimisvõimeliseks. Siin tuleb välja kõige paremini inimlik suutmatus toime tulla käesoleva hetkega, käesoleva probleemiga või isegi sellega, mis juhtub pärast seda, kui probleem on lahendatud. Esimese loo („Mandariinid”) algus tekitab vastikustunde nii minajutustaja kui ka tema kirjeldatud tüdruku vastu, aga mida enam tekst areneb, seda enam on näha, kuidas aeglaselt langevad silmilt minajutustaja klapid – seda enam tiheneb tema oskus tunnetada inimest enda kõrval. Kui tüdruk, kes on ilmselgelt eksinud kõrgema klassi kupeesse, hakkab mandariine aknast välja pilduma oma noorematele vendadele, jõuab midagi justkui minajutustajani ja korraga ehmatab temagi end oma rollist välja.

Unistuste täitumine või täideviimine teeb haiget ja lõhub piire, muudab inimest, kes oma väiksuses kardab unistuste täideminemist, sest kuhu edasi minna, mida edasi teha, kui korraga ei olegi punast nina või jamsiputru või hoopistükkis paradiisi. Sageli ongi Akutagawa peakangelased nõrgad, lootusetud romantikud, kes loo kestel unistavadki selleks jääda, aga muutus toimub ikkagi. Nagu loos „Mandariinid”, kus minajutustaja taipab korraga, mitte küll oma eksimust, aga mingisugust kummalist kurbust, mis tekib siis, kui pole sõpra või sõpru. Või novellis „Sügis”, kus Nobuko saab korraga aru, et oma armastuse eest oleks pidanud võitlema. Või kui Bisei oma armsamat oodates upub.

Ja siis muidugi kõik need tugevad kangelased, kelle karakter lööb kui tuli otse raamatust välja. Olgu siis O-Kimi, keda kirjeldatakse eriliselt ilusa kohvikuettekandjana, kellel on väga väike teenistus, aga kõva lööki meesklientuuri seas. O-Kimi hämmastab kõiki oma erilise oskusega mõjuda – ja ta mõjubki. Eriti hästi mõjub ta pärast seda, kui on läinud välja oma uue kavaleriga jalutama ja ainus, millele ta suudab mõelda, on see, kui palju maksab riis ja kui vähe on tal raha, et järgmine kuu üle elada. See panebki keset kohtamist odavat porrulauku ostma. Omaette huvitava tegelasena mõjub ka preili Rokunomiya, kes igal juhul peaks nii mõnelegi printsessiloole silmad ette andma oma igavese valge printsi ootusega. See tüdruk hämmastab lihtsalt oma kindla sooviga teha neid asju, milleks ta kohane on, ja niimoodi lõpuni välja. Karakter tegelikult ei muutu, võib-olla muutub see, kuidas paistab kõrvalt aeglane närtsimine. Sisuliselt on ta aga ikka veel samasugune, nagu enne või pärast seda lugu ehk siis ka pärast oma surma.

Kõige võimsam tekst aga, mille tõttu ma üldse pean Akutagawa novellikogu mõtestamisväärseks, on „Põrgusirm”. Keegi ei või ju kunagi täpselt teada, mismoodi Faust oleks käitunud tänapäeva Eestiski, olles maha müünud oma hinge kuradile või inglile, kellele tal oleks aga tulnud tahtmine müüa. Mismoodi aitab see jumal või kurat tal luua – just neid tekstilisi või ka pildilisi reaalsusi? Mine tea, kellele müüs oma hinge Tracy Emin (1963) või kellele oli ennast andnud Andy Warhol (1928–1987) või veel mõni kuulus ja kummaline kunstnik, kellelt sai oma luuletuste tule Arthur Rimbaud (1854–1891), mida pidid või peavad nad siiamaani maksma oma kunsti eest eetika altaril. Lihtsalt see, kuidas Akutagawa jätab võimalikuks mõlemad variandid, nii kiituse kui laituse konkreetselt ühe looja suhtes, see on hämmastav. See, kuidas ilu loomine osutub olulisemaks kui omaenda lihase tütre elu, on hirmuäratav ja tegelikult, mis seal salata, kummastav ja intrigeeriv oma julmuses. Selles tekstis on korraga sees see midagi, mida ei tahaks mitte kuidagi inimesest teada, ja see midagi, mida tahaks kindlasti teada. Ja kõik see vahepealne ka.