08 veebruar 2012

Gianluca Foli stiilipuhas vesivärvine Naine

On olemas stiilipuhtalt ilusaid naisi

jaa,
ja stiilipuhtalt ideaalseid naisi
minu meelest on neil mingi vahe
onju?



ilus ei tähenda alati ideaalset, noh näiteks ei oska riietuda, ei oska üldse huvitavaid asju teha. eile sain üle pika aja kokku ärimehega, juut, oligi juut, oli hirmus õnnelik, et ma ei lasknud tükikestki pastat niisama taldrikul ära viia, nimetas mind kenaks inimeseks selle pärast. mina tundsin, et see ei olnud minu jaoks oluline, aga ma tõepoolest ei söögi, ei oskagi süüa, ei tahagi süüa seda süüa, mida ei anna süüa ja kui söön, siis põhjalikult või siis põhjapanevalt. rebin oma pisikeste hammastega reietükke kondilt, kust pole enam miskit rebida. temal polnud minust ju midagi rebida. olen selline olematu rinnapartii ja ülipeenike tüdruk, juba pikemat aega.

Stiilipuhaste ilusate ja ideaalsete naistega on see lugu, et nad asuvad minu jaoks vist Nigeerias. Eestis käib ka mõni minu poes Katrin Sangla näiteks ja Piret Järve - nende stiilsus võidab alati minu südame, nii kui nad letti satuvad, tahaks kohe öelda, näiteks Sanglale, et tal on vapustavalt suursugune riietusmaneer (mille üle ei tasu imestada) ja Piret Järvele, et ta on mu lemmikprintsess elu lõpuni. Stiil on selline asi, et ta ei pruugi meeldida, noh, vaatan siin poognast ja loen niisama ka eesti luulet või ilukirjandust, vaatan ka häid pilte mõnest mõnusast kunstiraamatust, just neid kaasaegseid ja sis, noh mõni maailm hakkab tööle, mõni karakter hakkab mängima, minuga isiklikult ja mina lähen mänguga kaasa, aga teine ei hakka, sest mingid punktid ei ole minuga seotud. See on umbes nagu armusuhe või suhted üldse, mõne inimesega tunned kohe kontakti, nii kui samale tegevusväljale satud, tahad puutuda ja hoida ja puudatatud olla. Mäletan Linnahalli katust koos Kga, kes iga mõne aja tagant lonksas õlut. Ja seda pilku, kui ma peale Musta laega esinemist tormasin oma kanepihaisuse näokesega trepist alla ja nägin neid silmi, õõvastavalt omad tundusid. Et kunstiteosega on umbes sama lugu.

Karisma - muud midagi.

Aga kõige rohkem karisma naine asus ühes mõnusas nigeeria galeriis, tal olid kaunid ja täiuslikud vormid ja pärisjuuksed, mida kõik kohalikud naised üritasid võltsjuusteks teha, ja mingisugune võimatult vaba ja vahe hoiak, nii kui tuppa astusid, see must kleit, mis oli kerge halli läikega, see pilk, see vormikus, mida ma ei suuda siinkohal eriti lahti rääkida, see kõik andis nii suurepärase lihvitud maneeride buketiga edasi - võimu, mida on ülimalt raske sõnadesse panna, mis lebab erinevate assotsiatsioone vahepeal. Reegel oli mõjuda. Ja see naine oskas. Oleks ma mees olnud, oleks mu jalad värisenud.

Ilmselgelt mõjuvad umbes samamoodi ka teatud kunstiteosed. Nende reeglid hakkavad häirivalt pähe, nad ise hakkavad häirivalt pähe.

Karisma.

ja vahel on nad nii kuradi poolikud, et küsiks, kesse nii tegi. Ja küsin ka.

Ämblikuvõrk
Raha ei ole.

Tundus, et piisavalt hea vabandus.

Ei olnud, jah.

Joonas kõrvetas taldadesse viimase suitsukoni ja vaatas Liinat. Siin oli linna odavaim õlu ja näitlejahakatised ja dramaturgid guugeldasid end järjekordsete kaunitaridega kohale. Nagu alati. Seisid siin.

Tantsiti, jällegi tantsiti öösiti klubides, päeval selle jubeda armiga õppejõu tunnis.

"Liigu!! Liiguta!" karjus kõhn naine näos ämblikuvõrgutaoline arm. Otse keset otsmikku. See peaaegu et karmistas teda. Joonas ehmatas kui õpetajannale silma vaatas - korraks, kohmetult.

"Mida sa minust vaatad?" kuulis ta kui etteheidet endale.

Praegu siin õlut juues, oli kõik korras. Poisid ajasid plikadele ligi ja rääkisid eurohindadest, et nagu võileibagi ei jaksa viimasel ajal osta. Ja Joonas ka. Raha oli ikkagi oluline. Tehke, mis tahate, kuidagi pidi ühika eest maksma ja sööma ja aukudega pükse lappima või siis uued ostma.

Joonas seisis vaikselt Liina kõrval.

"Ahah... Jaa... Selge... Ma siis tulen..." Liina oli enda kõrva vastu telefoni surunud. Suured sinised silmad.

"Ma pean minema..." ütles ta korraga ja enne minekut kallistas Joonast. Poiss tundis, kuidas kramp temast läbi jooksis. Ta seisis ehmunult Liina ees ega teadnud, miks ta otse juhmilt korraga tüdrukule silmi jäi vaatama.

"Joonas!! Joonas! Joonas!"

"Ma tulen kaasa!"

"Ei saa... Marttiga saan kokku."

"Ahah..."

Liina paremale põsele tekkis ämblikuvõrk ja Joonasele tundus, et nüüd tuleb liigutada, liigutada, liigutada, et see kõik kaob sealt ära, nagu tantsuõpetajannalt, kui tollele silma vaadata.

Marttil oli raha.

Liiguta palju tahad, Liina ikka läheb Marttiga. Nagu see teine ilus tüdruk selle dramaturgiga.


Gianluca Foli (1978)

umbes nii täiuslik võib naine olla.
















Kommentaare ei ole: