tango

hetkede eheduses
kasvatan end maha
nagu mõni kasvatab tiivad
ja teine paremat jalga v
või vasakut

et oleks huvitavam käia
mitte mõlemaid korraga

ja sis saab teada
enda kohta mõndagi
või sis mitte midagi
eile filmiõhtu
täna töö
homme


roosad pärlid, uus kaasüürnik teele, ilus tüdruk, naeratab, sis on ta veel eriti ilus tüdruk

*
ahjaa ja mihkel maripuul on tõeliselt nunnu näitus draakonis
et kui kellelgi tekib tunne
et kuhu maailma ta kuulub
sis jah - sellesse värvilisse veidrasse mulli
andy warholi - kuldsusse

a see alumine on ojaver
ja tema putini kuldsed külmkapid taamal taamal taamal

ooojaa

toimimas mäng

hommikud õhtud ööd
kammitsetud naeratused
väiksed tüdrukud, kes räägivad tundide kaupa iseenda vaikuses tõmblevast õnnest või veel millestki, mis neid maha rahustaks, aga kas rahustab, kasse rahustab mind maha, et mul on väga väga väga vähe raha, natuke eneseväärikust ja vahel (see on tõepoolest, väga vahel) ka oskus ennast väljendada, kasse on nüüd see, mille pärast ma olen eluaeg tundnud ennast jõlehästi ja jõletoredana, me kõik tunneme.

eile tegin jazzutiiru, no99 "plunge" mõnusa musta huumoriga tüüp saksofonil, Kulmukortsutav Professor teiselpool kätt

mul on sõbrad, kes vihkavad jazzu, ja sõbrad, kes ei tee seda mitte. ja sis olen mina. ma kohanen kõigega, mis juhtub, ja vahel tunnen, et osalen kaa kõiges, mis juhtub, vahel tundun endale peakangelane, tegelikult ikka kõrvaltseisja, isa ütles, kunagi, et ma peaksin ikka sündmuste keskel olema, või kui mitte olema, sis minema. Vahel on see kohutavalt raske, sündmused kipuvad muutma iseloomu taktitunnet või selle puudumist, oled selline tundlik tegelinski, kes mõtleb, et ega nagu ei mõtlegi, ei oskagi millestki ega kuidagi mõelda. mõtled mööda, mõtled kahasse hommikutega, mis lõpevad kuskil Lasnamäe korteris magamajääva papagoi kõrval või sõbra kõrval või sõbranna kõrval

mõte tiirutab ajus ja ajab naerma

baltijaamas ostab mu sõber hunnikus liiga rasvaseid pirukaid, ise nii rõõmus, et saab, mina libisen viimasesse bussi koos teise sõbraga, räägin innustunult millestki, mis ajab mind naerma ja nutma korraga - hetked libisevad jälle mööda teed sinna kuhugi, vana naine, noorem naine, kõik ootavad vaikiva kurbusega, millal ta suureks kasvab, mu sõber aga ei kasvagi, mina ei taha, kitarr teeb häält, mina ei tantsi, meeleoludest, saavad otsekui rasked teeolud, mida mööda käändume kõrgemale endast

jüri ojaver - kellaks kunstihoones, kuhu ma nädalat kaks tagasi ei julenud sisse astuda, või astusin ja raputasin idioodina pead

nii hea oli pead raputada ja tunda seda tunglemist enese sees

aga veel parem oli olla näitusel, kivist kasside ja kanalisatsioonikaevaudega, kelladega, milles trenažööri otsas sõitis paljas mees ja sis kui kell näitas täistundi tõusis ta üles ja vaatas aknakesest välja, paljas mees - kummalised suured mustad õlad (tegelikult nimetatakse seda sillaks, aga mulle tunduvad need õlad ilma peata), millest kasvavad välja taimed, õigemini üks taim ja korraga laksab kohale, jälle mingi veider küsimus sellest, kui õnnelik on inimene veidrate peaaegu mehaaniliste jõudude keskel, mis teda juhivad, olgu see Putin kuldses külmikus, hallid käed, mitterohelises, linnaloom igas nurgas

veidralt hea tunne on, minge kohale ja vaadake

näitust "song"

*

film

inimene ootab
mida?

palka
ja palgapäeva

eile ivar põllu "vanemuise biitlid" - veider ja ilus korraga. Kolleeg jaa... ma vist hakkan teda niimoodi nimetama, sest see meeldib mulle, väike prints ja kitarr, kitarr on kõige ilusam asi maailmas, kui ma seda ainult mängida oskaks, a vist ei oska, öö läbi uurisime nigeeria asju ja veel midagi, midagi, mis tulenes kuskilt mujalt, huvitav on vaadata, kuidas fotikaga tehtud "film" või "video" võngub, nagu vaateväli tavaliselt, prints ei taha veel midagi selle võnkuva materjaliga teha, ega ta tee kaa eriti ja mina kaa ei tee, aga sellegipoolest

jaa

midagi selles maailmahoomamises muutub kohe teistsuguseks, kui küsida väikselt, et mis siis juhtub, kui sa päriselt teed filmi, ega midagi ei juhtugi, film kooleb kokku, jookseb kokku, tantsib kokku, film teeb asju, mida ta muidu ei teeks

kui ta ei ole kunstitehniliselt ette planeeritud, mõjub ta veidralt ja naljakalt
mõjub inimesi kohale kutsuvalt

jaa

*

Harju sellega ära mu kallis
et ma ei räägi
juba pikemat aega
muud keelt
kui seda

mis juba ammu kaldunud kaduvusse
igavesti

alati

*
eile oli vist üks veidramaid ja lõppematumaid õhtuid üldse
aga lõpuks sai tantsu vihtuda ja see oli tore

tõesti oli

*
ega elu ei annagi midagi
andeks

ega võta kaa, vahel on tunne
et kõik mis on olnud

tuleb jälle kuidagi kasuks
või kasutuseks

nagu oleks ise taaskasutatavast
materjalist või need inimesed

keda oled armastanud
hoolimata selle armastuse lõpust
 
*
vahel on ainult ekraan
ei midagi muud
mulksuv vibratsioon taskus
vihane vaikne hommik

ekraan
millel sätendavad sõnumid minevikust
tulevikust
olevikust

jasisseekesloeb
iseloedki kirju
sina loed

juured tulevad
siia

kus inimesed sust aru saavad
sõna tabab sõna
hing teist hinge

ja oledki kohal

*
mis abikaasa
jah abikaasa abi - kaasa,
kesse ütleb, et oled loll
kui pole kedagi,
keda lõpuni austad
kelle ees julged aegajalt
lolliks ka jääda
kelle juurde viid teised
et ta mõistaks õigust
ja tema kohtuotsus
on rohkem oma
kui teiste oma

ja kui ühel päeval kohtad
selliseid paarikesi
jääd korraga tummaks

nagu kaks väikest Pingviini
kes peavad oma jalge
vahel elusaks kasvatama
kolmanda

hoolimata külmast

*

---

mis siis saab?

kui ma jällegi ei saa aru
kust poolt tuul
või elu pühib

või puhub lilled õitsele
sis mis must saab
sind ei huvita

ei ei peagi
mind ei pea ka
sinu saatus huvitama

aga siiski
kui nii paljudel on
ja nii paljudel pole

siiski siiski
mis siis saab kui
paljudel paljudel

pole ei süüa
ei varjualust
ei armastust

mis siis saab?

noodid enesest

küsimus, mida ma endale vahel esitan
ei ole tegelikult esitamist väärt

see peaks olema vaikus
vaikus, vaikus, vaikus

totaalne, täiuslik, kõikehaarav
no mis küsimus see on

et miks ta ei ole ainult minuga
just nimelt see AINULT

häirib mind minu küsimuses
kui võigas noot

see enesessehaaramise noot
inimene olla on kohutav

eriti armunud inimene
eriti minusugune armunud

React Feminism

inspireerivad lood
inspireerivad inimesed

midagi mul nende naistega on, kes põevad meeste pärast ja isegi mitte romantiliselt, vaid vihaselt, solvunult, nii nagu oleks keegi neilt õiguse olla ära võtnud, kuigi tegelikult, vahel, vahel võtavad need naised kaa, see on domineerimine, mis ei tulene alati soost, tuleb kuskilt mujalt,

inimesi on tegelikult kahesuguseid, neid kes alluvad ja need kes allutavad, ja vahel ei tule kumbki eriti oma rollidega toime ja sis hakatakse süüdistama, et mees, missa teed, ega mees midagi ei teegi, inimesed teevad, naised ise ka, on ju mugavam olla pliidi taga ja lapsi kantseldamas, kui kümne harguga raha kokku kraamimas või vastupidi

kuigi selle koha pealt olen ma nõus, et võib-olla alles nüüd, kui ma olen Tallinnas üksi oma korteris või õigemini kapptoas, tajun seda, kui oluline on minu teine emme, kes mõtleb selle peale, et mul ei ole jalanõusid, et mul ei ole süüa, et mul ei ole seda teist ja kolmandat, te ei kujuta ette kui tänulik ma talle selliste mõtete eest olen, kui saamatu ma aegajalt olen, pea tuleb muidugist sirgeks ajada ja julgelt oma asja ajada, küll ma saan saavamaks, julgemaks, saavutavamaks - eesmärk tuleb paika nihutada, nagu mõne loo konflikt, mida inimesed raamatust taga otsivad jaa

naised tikivad mustreid kuskil kaugel maal ehitusklotside otsas, meeste kõrval, perfo

naine lõigub endale jalga noaga sõna "lits" ja loeb samal ajal vihast luuletust sellest, kuidas teda koheldakse

naine
naine
naine

mitte kunagi ära vaata liiga kaua selja taha
sul on ees alati midagi paremat

eile istusin vabaduse platsis ja muudku uurisin maailmu
just neid maailmu, kus korraga jõuab kohale, kui veidrad ja ilmetud on inimeste elud, kui neisse ei süveneta, kui neist ei viitsita rääkida, kui neid pole näha

perfokad on selle koha pealt kolekasulikud, või kasulikkoledad, oleneb, mis pidi nad lõpuks välja kukuvad

ilus naine

tõepoolest väga ilus naine, see, keda nähes pööradki pead kolm korda paremale või vasemale või igale poole

selja taga, ees

hing kestendab

ise ka kestendad

seisab su selja taga

ilus naine ei seisa su selja taga, seisab kaupluse vaateaknal ja litsub punaseks värvit huuli klaasile, seest läheb imelikuks, inimesed tulevad kokku, et teda vaadata, seisavad ja kehitavad õlgu.

kaks naist lugemas ette S.C.U.M. i

karjumas, tantsimas, laulmas

üks neist selline naine

Anat Ben-David väljalaskeaasta 1970

midagi nii jõulist, et seest läheb jällegi soojaks ja kummastavaks

Tekst, mida nad ette lugesid, noh see oli Valerie Solanase "S.C.U.M.". Valerie tahtis tappa 1968. aastal Andy Warholit, sest too ei viitsind lugeda tema feministliku mõttega löögiliseks tõmbunud filmistsenaariumit. Too oli antiseksuaalne või sis aseksuaalne. Kas oli? Kes oli? Mismoodi see tegelikult oli? Kunagi ei või teada. Selliseid lugusid kuuldes mõtlen alati, et mine ära sealt, kus sind ei taheta, otsi üles need, kes sind tahavad. Alati.

Leiad need. Sis need esimesed tahavad sind veel enam.

Aga ei saa.
Kuradile, kui ei saa.

*
eile jean-luc godardi film naisest, kes hakkas prostituudiks
imelik
mul on varsti tunne, et hoolimata haridusest
tuleb mul ka kunagi see leib ära proovida
miks?

et teada
ja sis ma panen jürka sellest dokumentaali väntama
oi see oleks huvitav
ja õudne