hommikud õhtud ööd
kammitsetud naeratused
väiksed tüdrukud, kes räägivad tundide kaupa iseenda vaikuses tõmblevast õnnest või veel millestki, mis neid maha rahustaks, aga kas rahustab, kasse rahustab mind maha, et mul on väga väga väga vähe raha, natuke eneseväärikust ja vahel (see on tõepoolest, väga vahel) ka oskus ennast väljendada, kasse on nüüd see, mille pärast ma olen eluaeg tundnud ennast jõlehästi ja jõletoredana, me kõik tunneme.
eile tegin jazzutiiru, no99 "plunge" mõnusa musta huumoriga tüüp saksofonil, Kulmukortsutav Professor teiselpool kätt
mul on sõbrad, kes vihkavad jazzu, ja sõbrad, kes ei tee seda mitte. ja sis olen mina. ma kohanen kõigega, mis juhtub, ja vahel tunnen, et osalen kaa kõiges, mis juhtub, vahel tundun endale peakangelane, tegelikult ikka kõrvaltseisja, isa ütles, kunagi, et ma peaksin ikka sündmuste keskel olema, või kui mitte olema, sis minema. Vahel on see kohutavalt raske, sündmused kipuvad muutma iseloomu taktitunnet või selle puudumist, oled selline tundlik tegelinski, kes mõtleb, et ega nagu ei mõtlegi, ei oskagi millestki ega kuidagi mõelda. mõtled mööda, mõtled kahasse hommikutega, mis lõpevad kuskil Lasnamäe korteris magamajääva papagoi kõrval või sõbra kõrval või sõbranna kõrval
mõte tiirutab ajus ja ajab naerma
baltijaamas ostab mu sõber hunnikus liiga rasvaseid pirukaid, ise nii rõõmus, et saab, mina libisen viimasesse bussi koos teise sõbraga, räägin innustunult millestki, mis ajab mind naerma ja nutma korraga - hetked libisevad jälle mööda teed sinna kuhugi, vana naine, noorem naine, kõik ootavad vaikiva kurbusega, millal ta suureks kasvab, mu sõber aga ei kasvagi, mina ei taha, kitarr teeb häält, mina ei tantsi, meeleoludest, saavad otsekui rasked teeolud, mida mööda käändume kõrgemale endast
jüri ojaver - kellaks kunstihoones, kuhu ma nädalat kaks tagasi ei julenud sisse astuda, või astusin ja raputasin idioodina pead
nii hea oli pead raputada ja tunda seda tunglemist enese sees
aga veel parem oli olla näitusel, kivist kasside ja kanalisatsioonikaevaudega, kelladega, milles trenažööri otsas sõitis paljas mees ja sis kui kell näitas täistundi tõusis ta üles ja vaatas aknakesest välja, paljas mees - kummalised suured mustad õlad (tegelikult nimetatakse seda sillaks, aga mulle tunduvad need õlad ilma peata), millest kasvavad välja taimed, õigemini üks taim ja korraga laksab kohale, jälle mingi veider küsimus sellest, kui õnnelik on inimene veidrate peaaegu mehaaniliste jõudude keskel, mis teda juhivad, olgu see Putin kuldses külmikus, hallid käed, mitterohelises, linnaloom igas nurgas
veidralt hea tunne on, minge kohale ja vaadake
näitust "song"
*
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar