Luuletisi

*
igasse sõnasse
kannab mind
surnute kurblik hääl

ema neab päeva
mil enam ei kandnud
ta mind
tugev sa ütled
olgu iga naine
oma lapsi ja armastust
kandma

kas sina, mees, oled
iial kandnud mind
niisama lootusetult
kui minu surev ema

tugev sa ütled
sus pole meest
et seista naise eest
rääkimata tolle
kandmisest


Ka mina olen
kristlane

(missest, et mulle
vahel
naisena ka naised
meeldivad)

Ära küsi kuidas
ma tulen
tummadest lugudest
lihaks ja luuks

võiksin tulla
ka hoopistükkis
millekski paremaks
millekski muuks

aga endasse lõikan
veriseid sõnapätse
nagu kunagi ammu
1918. aastal
sündinu memmega

tegime Jumalaema saatel
jõuludeks verikäkke
ikka verest
millest siis muust
memm oli tehtud
tugevast
talunaise puust

mullast oled sa võetud
söögem minu liha
ja joogem minu verd
nõnda ta ütleb

ja mina ei peida
tema eest end
temale olen
kord õde, kord vend

surma maitse
elu maitsega
kahasse suus.

*

Üldiselt pole ma tükk aega tundnud, et mul pole ei oma keha meelte ega isegi muu eksistentsil nii kaua aega kontrolli. Pea valutab, käed on külmunud, munasarjad laulavad mingit nõmedat ja õudset jura, nagu oleks ma neile liiga teinud. Tõenäoliselt olengi. Ikkagi liiga õhukeste taldadega kingad ja betoon ei käi kohe mitte kuidagi töö juures kokku.

Igal juhul Tartu. Ja mingi hästi hea olen Tartus tunne.

*

kui hommikud kiirgavad vaikust või sooja
või lõpmatuseni ärkamist oma ärkamatusest
mis keerdub kuskilt külgedest kuuma joana välja
siis tuleb tunnistada oma inimlikku

olenemist
teisest inimesest

(noh, ei ole kena tööle hiljaks jääda)

*
Mõned minu uued sõltuvused.

Luuletusi vabalt

Vaba päeva vabalangemise luuletusi.

*
kui sinusse kaduda
saavad mu sõnad teoks
mis mind surmaga seob
mu pahe, mu valu,
mu rõõm, mu ootamatus,
mu viha, mu minema
lennanud katus

paku mulle silmi,
millesse ma kukuks
looja
kui maailmas
ma tunnen kevadeti
vaikselt valusalt
vaid surma sooja.

*
kuldsetes kingades
mees
istub enda sees
vaikus
rihib ta selja taga
printsessi ei ole
printsi ka mitte
I-padi
hiilgav valgus
sadestub näkku
silmad lähevad
suuremaks
ja ära

kuldsete silmadega
mees
joonistab Himaalaja
tiigrimustriga
märkmikku

kuldsete kätega
mees
kallistab vaikselt
ja tasa
ütleb, et keegi
võiks mind samuti
niimoodi armastada
nagu tema
mu ema kunagi

kuldse südamega
meest
ei ole veel leidnud
muidu
elaks ta sees

Liigesed, haigla ja kõik, mis mul on

Kirjutada? Vaikida? Oodata? Mul on vahel sõnad kurgus kinni ja ehmatus ka. Eile valutasid jalad. Kinnistusid istuma, aga seisma pidi, käima, soovitama, tervitama. Seisin ja mõtlesin, et seal ma siis olen, oma materjaliteadusega. Liigesed täis inimlikku olemist. Ahtaid aatomeid, mis kuluvad, mille pärast ma ühel hetkel ei ole enam piisavalt ilus, tark, kena, kulun, kaotan näo ja kõik muu. Näo kaotamine tundub üha valusam teema, naha kaotamine. Isegi ei saa enam aru miks. Inimene olla - tähendab näoga olla, maailma poole olla. Walter Mitty olla, tähendab unistada. Naljakas on see, et kõik meie unistused on seotud inimlikuks kasvamisega.

Kuidas me kasvame inimlikuks? Ma isegi ei oska seda öelda niimoodi, et mul piinlik ei hakka. Jah, vigu tehes. Haiget tehes. Avastades, et oleme vigu teinud, et oleme kartnud. Täna hommikul vaatasin aknast välja - väike hall rott sõi kuuri juures. Minu akna vastas kasvab maja, kuhu tulevad inimesed, kellel pole haigekassakaarti, aga on haigused. Inimlik tähendab kulumist, nõrgaks olemist, sest teisiti ma seda ei kutsuks. Tehnoloogia saab mõnda asja parandada, aga lõpptulemusena peab inimene ise olema selline, kes on katkine, alatiselt. Luuletaja ja kirjanik läheb katki kuuldavalt-nähtavalt, sest ta viibib nende vintsutuste sees, mida kutsutakse inimlikkuseks pidevalt ja teadlikult, sest ta peab ju sellest kirjutama. Peab minema, sest selles katkiminemises ennast koguda ja saada vabaks ja õnnelikuks oma inimlikus olemises. 

Imelik - loen materjaliteadust ja saan teada, et kuni 19. sajandi lõpuni polnudki midagi, mida valada valutult hambaauku, kui see tekkis. Alles plast täitis hambaid õrnalt, muidu pandi hambaauku kuum tina näiteks. Samas ega enamus inimesi käisidki oma katkiste või olematute hammastega mööda maailma ringi ja häda, noh seda oli ikka, aga see oli loomulik. Praegu on olukord nii kaugele jõudnud, et on inimesi, kes saavad endale lubada hambaarsti, arvutit, kodu, jalgu, mis ei valuta, jalgu, mida tarvitatakse ainult siis, kui on vaja tarvitada. Sealt hakkabki erinevus pihta. Töö erinevus. Ka sissetuleku erinevus. Samas - ka väga ägedaid tööde tegijaid ehk näiteks fotograafe koormab jalutamin. Kontoris istumine mõjub silmanägemisele kehvasti.

Mees ja naine püüavad armastada

Nad püüdsid pikalt rääkida omavahel - nende suhted olid alati pisut skalpeeritud. Peatud see tähendab. Naine vaatas maha ja mõtles, et ta armastab meest. Aga mitte niimoodi. Mees vaatas maha ja mõtles täpselt seda sama. Kui nad seksida üritasid, lõppes see ebamugavustundega, mõlemapoolselt. Naisele tundus, et see oligi armastus, mehele tundus, et see oligi armastus. See puhas armastus. 

Naine kohtas teist naist. Mees kohtas teist meest. Nüüd oli siis mingi must armastus? Naine ei teadnud. Mees ka ei teadnud. Sõbrad oli hea olla. Naisel oli harjumus igal palgapäeval osta palju seepe. Naine ei usaldanud teist naist. Mees ei usaldanud teist meest. Nad usaldasid ainult teineteist. Seepärast kinkis naine oma seepe oma puhtale armastusele, et see veelgi puhtam oleks. 

Romantikavastasus

Kuidas teha oma inglise sõbrale selgeks, et ei mulle ei meeldi vihm ja romantika? Tähendab koos on nad eriti katastroofilised. Romantika iseenesest pole kõige hullem asi, mis juhtuda saab. Ja tavaliselt võib minu elus kohe täitsa palju romantikat olla, kuigi viimased kaks kuud olen mõelnud romantika vajalikkuse üle. See ei ole vajalik, sest enamasti ei taha keegi mulle lapsi teha või minuga midagi teha. See tekitab masendust, masendus omakorda tekitab tunde, et äkki mu eksistentsil polegi eriti suurt põhjust ja see omakorda paneb tahtma välja joosta - igalt poolt, enda seest ka. Kui inimestele on antud munarakud, aga nende kasutuskõlblikkus muudkui läheb aina hullemaks ja hullemaks. Nagu eelmisel kuul olin täpimammi, sest mingil iks-põhjusel (olgu see kevadõied või pulberkohv) olin ma korraga otsmikust täpidaam, ja mis ma sellest järeldan, järelikult sünnivad mul täpipoisid ja täpitüdrukud. Ikkagi geneetika ja värki. Romantika on tore. Ma ei ole üldse kindel, kas seks ka tore on. Üldiselt on mul natuke meestest kõri maani. Ma tahaks neid kaugelt vaadata või siis imetleda nende ilu. Päriselt pole vaja.

Kurt Vonnegut teatas Ajavärinas, et kirjanikel on tavaliselt väga kenad naised. Noh, mina ei ole kena, järelikult ma ei ole ka kirjanikunaine. 

Positiivselt maiustusi täis Põhjalas

Täna käis herr Kivirähk meite poes. Muud midagi ei juhtunud. Hommikul üritasin materjaliteadust lugeda. Hästi huvitav raamat on. Peas hakkab prõmmima aatomid-aatomid-aatomid. Umbes nagu veebruaris prõmmis imelikud arusaamatud hullumeelsed kurjad tegelased. Ahjaa, mõned inimesed tulevad veel poodi: tulid Vainolad, tuli jällegi see va naljakas poeet, tulid need poeet-ja-tema-kaasa. Need kaks Kd, kelle mitmemõttelisus ühe luulekogu pühenduses ikka veel tagasi kajab, maailma kajab, meisse kajab.

"Kas sa kirjutad midagi?"

"Ei."

"Kas sa armastad midagi?"

"Ei. Ainult shokolaadi, sest üks mees kirjeldas selle sulamisoskust suus. See on parim  viis, kuidas olla positiivne siin Põhjalas."