04 mai 2014

Liigesed, haigla ja kõik, mis mul on

Kirjutada? Vaikida? Oodata? Mul on vahel sõnad kurgus kinni ja ehmatus ka. Eile valutasid jalad. Kinnistusid istuma, aga seisma pidi, käima, soovitama, tervitama. Seisin ja mõtlesin, et seal ma siis olen, oma materjaliteadusega. Liigesed täis inimlikku olemist. Ahtaid aatomeid, mis kuluvad, mille pärast ma ühel hetkel ei ole enam piisavalt ilus, tark, kena, kulun, kaotan näo ja kõik muu. Näo kaotamine tundub üha valusam teema, naha kaotamine. Isegi ei saa enam aru miks. Inimene olla - tähendab näoga olla, maailma poole olla. Walter Mitty olla, tähendab unistada. Naljakas on see, et kõik meie unistused on seotud inimlikuks kasvamisega.

Kuidas me kasvame inimlikuks? Ma isegi ei oska seda öelda niimoodi, et mul piinlik ei hakka. Jah, vigu tehes. Haiget tehes. Avastades, et oleme vigu teinud, et oleme kartnud. Täna hommikul vaatasin aknast välja - väike hall rott sõi kuuri juures. Minu akna vastas kasvab maja, kuhu tulevad inimesed, kellel pole haigekassakaarti, aga on haigused. Inimlik tähendab kulumist, nõrgaks olemist, sest teisiti ma seda ei kutsuks. Tehnoloogia saab mõnda asja parandada, aga lõpptulemusena peab inimene ise olema selline, kes on katkine, alatiselt. Luuletaja ja kirjanik läheb katki kuuldavalt-nähtavalt, sest ta viibib nende vintsutuste sees, mida kutsutakse inimlikkuseks pidevalt ja teadlikult, sest ta peab ju sellest kirjutama. Peab minema, sest selles katkiminemises ennast koguda ja saada vabaks ja õnnelikuks oma inimlikus olemises. 

Imelik - loen materjaliteadust ja saan teada, et kuni 19. sajandi lõpuni polnudki midagi, mida valada valutult hambaauku, kui see tekkis. Alles plast täitis hambaid õrnalt, muidu pandi hambaauku kuum tina näiteks. Samas ega enamus inimesi käisidki oma katkiste või olematute hammastega mööda maailma ringi ja häda, noh seda oli ikka, aga see oli loomulik. Praegu on olukord nii kaugele jõudnud, et on inimesi, kes saavad endale lubada hambaarsti, arvutit, kodu, jalgu, mis ei valuta, jalgu, mida tarvitatakse ainult siis, kui on vaja tarvitada. Sealt hakkabki erinevus pihta. Töö erinevus. Ka sissetuleku erinevus. Samas - ka väga ägedaid tööde tegijaid ehk näiteks fotograafe koormab jalutamin. Kontoris istumine mõjub silmanägemisele kehvasti.

Mees ja naine püüavad armastada

Nad püüdsid pikalt rääkida omavahel - nende suhted olid alati pisut skalpeeritud. Peatud see tähendab. Naine vaatas maha ja mõtles, et ta armastab meest. Aga mitte niimoodi. Mees vaatas maha ja mõtles täpselt seda sama. Kui nad seksida üritasid, lõppes see ebamugavustundega, mõlemapoolselt. Naisele tundus, et see oligi armastus, mehele tundus, et see oligi armastus. See puhas armastus. 

Naine kohtas teist naist. Mees kohtas teist meest. Nüüd oli siis mingi must armastus? Naine ei teadnud. Mees ka ei teadnud. Sõbrad oli hea olla. Naisel oli harjumus igal palgapäeval osta palju seepe. Naine ei usaldanud teist naist. Mees ei usaldanud teist meest. Nad usaldasid ainult teineteist. Seepärast kinkis naine oma seepe oma puhtale armastusele, et see veelgi puhtam oleks. 

Kommentaare ei ole: