Luuletisi

*
igasse sõnasse
kannab mind
surnute kurblik hääl

ema neab päeva
mil enam ei kandnud
ta mind
tugev sa ütled
olgu iga naine
oma lapsi ja armastust
kandma

kas sina, mees, oled
iial kandnud mind
niisama lootusetult
kui minu surev ema

tugev sa ütled
sus pole meest
et seista naise eest
rääkimata tolle
kandmisest


Ka mina olen
kristlane

(missest, et mulle
vahel
naisena ka naised
meeldivad)

Ära küsi kuidas
ma tulen
tummadest lugudest
lihaks ja luuks

võiksin tulla
ka hoopistükkis
millekski paremaks
millekski muuks

aga endasse lõikan
veriseid sõnapätse
nagu kunagi ammu
1918. aastal
sündinu memmega

tegime Jumalaema saatel
jõuludeks verikäkke
ikka verest
millest siis muust
memm oli tehtud
tugevast
talunaise puust

mullast oled sa võetud
söögem minu liha
ja joogem minu verd
nõnda ta ütleb

ja mina ei peida
tema eest end
temale olen
kord õde, kord vend

surma maitse
elu maitsega
kahasse suus.