Mõni päev tekib küsimusi

Kuidas endale omaenda elustiili maha müüa, nii et see ei kõlaks tobeda müügikõnena, vaid see olekski see, mida sa oled tahtnud?
Kuidas ühel hommikul ärgata teades, et kõik, mis ma teen, varem või hiljem soostub mulle ütlema, et kõik on korras, sa oledki kohal, sa ajadki oma asja ja mitte halvasti, vaid väga hästi?
Kuidas armastada?
Kuidas hoolida?

Kuidas öelda mehele, kelle ebakindlushoogudes näed virvendamas iseenda nägu ja oma veidrat lausa pidulikku hirmu, et sa oled jälle kellelegi haiget tegemas, kellegi ootusi poolikuks jätmas?
Kuidas öelda mehele, et tegelikult on ta nii tubli, kui ta ei tundu tubli, tegelikult on ta oma väikses korteris, nagu mina olen oma väikses toas, ja ootab päästmist, nagu mina ootan päästmist, millest? Iseendast?

Loen Loomingut ja mulle meeldib, kuidas Kaus arutleb illusoorse ja pärisinimese üle, illusoorse ja päriselu üle. Viimased pool aastat on mul ka vist mõte sinna kiskunud. pärast müügipsühholoogia koolitust tundub igasugune majandusmaailm igapäevaselt eluga haakuvat. Kui keegi kirjutab, arvestab, noogutab selle suunas, et ajapikku hakkavad kõik inimesed omavahel koostööd tegema, sest see on märksa kasulikum kui konkurents, siis ma arvangi nii. Aga see koostöö tegemise asi tuleb ainult siis, kui kõik leiavad üles oma isikliku erinevuse, mis ei tee neid lihtsalt erinevaks (ja seetõttu eriliseks), vaid annab nende kaubale ka lisaväärtuse, mida muide on hädasti vaja. Alati ei ole mõtet kõigile meeldida.

Tegelikult on see võimatu, aga otsida inimesele, kes tahab luulet lugeda, just see luulekogu, mis talle parasjagu vajalik on või mõistetav, on minu meelest just see, mida teha tuleb. Kui klienditeenindaja unustab ennast ülikooliprofessori rolli, kes valib kellele häid hindeid panna (ja ta teeb seda muide õigusega) ehk siis räägib alati mingismõttes sulaselgelt kõikide oma üliõpilastega ühtviisi võimsalt ja keeruliselt, siis jääb kaup katki.

Muidugi tunnen teatud piinlikkust selle vanapaari ees, kellele ma Guy Debordi "Vaatemänguühiskonna" maha müüsin, sest kõik rääkisid Anti Saarest ja mina omakorda rääkisin ka, et selle mehe keelekasutus on selline, et kui ma oleks mees, siis mul läheks kõvaks, praegu läheb mul lihtsalt märjaks. Muidugi nii intiimsetesse üksikasjadesse ma oma müügiprotsessis ei laskunud, aga tõenäoliselt oli seda kõike, mida ma siia üles kirjutasin, mu hääletoonis kuulda. Ja võib-olla pani see inimesed lugema ka. Ma natuke kardan, et pelutas, sellegipoolest. Mind iseloomustab minu erinevus:

Tõenäoliselt mitte ainult müüjana vaid ka kirjutava inimesena. Minu stiil. Minu mõtted. Minu päritolu. Minu mina. Kuskil rääkisime herr Miga sel teemal, kuidas eesti luule on üleminustunud ja proosa ka. Selles mõttes on mul natuke hirm, kui ma loen kasvõi Ott Kiluski viimast arvustust herr Riismaa luulekogule. Misse sinna puutub, et R ei karda midagi, et R on äge. Muidugi ei saa mina Ri luulekogust midagi arvata, sest ma sõimaks ta ilmselt igatemoodi läbi. Isiklik värk. Teate küll. Sisu sisse minna on raske, kui isiksus seda varjutab või kui liiga tihti tekivad paralleelid sellega, mis nö sisu tekitas, lõi. Ja mind panevad need paralleelid ebamugavalt tundma. 

Samas ma ei taha olla mingi sotsiaalkriitiline bitš, aga ma olen seda, sest mulle meeldivad teatud tekstid just lähtuvalt nonde sotsiaalsusest. Maarja Pärtna meeldib mulle ka. Helena Läks ka. Kuivõrd palju nois sotsiaalkriitikat on, noh teate küll, olete ise lugenud. Ja ometi peaks nentima, et ainus eelöeldud luuletajatest, kellel on väheldane minasus, on Pärtna. Vähemasti praeguseks on see nõnda kukkunud. kivisildnik (:) ja krull ja pihelgas - nemad ei ole ka enesekesksed luuletajad. Minust ei maksa rääkidagi. 

Ikkagi: 

Kuidas kirjutada? 

Kuidas armastada? 

Kuidas lugeda? 

Kuidas kritiseerida? 

Kuidas vähem solvuda? 

Kuidas mitte olla vihane? 

Kuidas?

Mõnikord

Mõnikord tundub, et asjad lähevad ise paika, kui lihtsalt istuda laua taha ja võtta lahti ükskõik, mis raamat, mis sinna pandud on, tungida järjekordsesse maailma, mis väljastab aegajalt teateid teisest tegelikkusest, kui minu tegelikkus. Mõnikord tundub, et ise muutud rahulikumaks, kui võtad nõuks õhtul hilja pärast 12tunnist tööpäeva jalutada mööda Tallinna inimkirevaid tänavaid mere poole, aga mitte mere äärde, kui Statoilis kobab minust 10 aastat noorem tüdruk endale meiki pähe teha, kui tema erutuses meenub see erutus, mis minus oli, kui mind esmakordselt kohtama kutsuti ja kui ma omast arust kõige kenama kampsuniga kohale tulles avastasin loomulikult, et poissi ei tulegi, sest ma näen liiga prillipapalik ja nohiklik välja. Mõnikord kõnnid läbi kodupargi oma pisikesse tuppa ja vaatad poisse, kes on juba kolmekümnesed, suitsetavad, joovad, räägivad juttu ja korraga tuleb meelde, kuidas kõik need asjad olid matemaatika tunni ajal keelatud, isegi ei saa aru miks, aga lihtsalt olid keelatud. Tuled ise ka meelde, et kui kohutav see on, inimesed joovad. Nüüd enam nagu ei imestagi selle üle nii palju. Kui kurbus kutsub südant kokku tõmbuma, sest ei oska inimestega toime tulla, siis jood ise ka nii palju, et laua alla tekib okseloik. Järgmised kaks päeva ei pääse voodist. Ja siis loed Yves Saint Laureni äripartneriga tehtud intervjuus, kuidas aegajalt on hea narkotsi panna ja juua, sest ainult siis saab olla vaba sellest hirmust, et sind polegi vaja. Ja nii ta on. Mõnikord.

Vahel tahaks öelda, et päris tihti.

kivisildnik

(:)
kuus
miljardit inimest

kes ei hooli
sinust põrmugi

ei saa ju
eksida

Mees ja naine räägivad kohvikus

Nad said vahel kokku kohvikus, mis lõhnas pirukate ja hubasuse järele. Ta oli pikka kasvu õlgkollaste juuste ja ilusa naeratusega, mida ei saanud mitte millegi taha peita, selle soojus voolas temast läbi põselohkude välja. Mees. Ta oli kõhn imeilusate käte ja suurte silmadega naine, kelle hingestatud olekus tõmbas kõik ligi. Mehel olid hallid silmad, tüdrukul valged käed. Mees ütles kolm sõna, naine vadistas terved read kokku, käed tõusid ja langesid. Umbes nagu see vaikne muusika, mis neid ümbritses. Endasse peitis. Naine rääkis armastusest hobusõidu vastu. Mees noogutas.
"Ratsuta minuga ka," mõtles ta, aga loomulikult jättis ütlemata.
Naine rääkis lastest. Mitte enda omadest.
"Saame meie ka," mõtles mees, aga loomulikult jättis ütlemata.
Naine rääkis jalutuskäikudest mere äärde ja tagasi.
"Jalutame meie ka," mõtles mees.
Naine rääkis heast raamatust. Mees tahtis ka rääkida, aga ei tulnud välja.
"Saame veel kokku, sinuga on nii hea rääkida," ütles naine. Ja nad said ja mees mõtles alati neidsamu mõtteid omaette.

Kaevikutunne

Võtsin kätte üle pika aja Jon Steele raamatu. Mul on tegelikult päris palju tekste, mida lugeda. Tuleb välja, et isegi "Muinsuskaitse 2013" polnud vajalik, aga sellegipoolest. Vahel on tunne, et kõik see, mida ma teha tahan, ei ole võimalik. Muidugi ei ole see võimalik, sest enamus ajast on mul üsna ükskõik sellest, missugune ma välja näen. Jutt olgu tark, aga välimus mitte. Noh, nii olen ma ikka uskunud. Ausalt öeldes vormita on üsna raske sisu sisse saada. Aja planeerimiseta ja oskuseta endale eesmärke panna on üsna raske raamatukogus töödki teha. Kodus töö tegemisest rääkimata. Olgu siis need minu Midsomeri mõrvad. Olgu nad nii, nagu nad on. Ometi olen kogu aeg tahtnud teha selliseid asju:

1) romaani kirjutada
2) mõne ägeda artikli kirjutada
3) mõne väga huvitava inimesega päriselt ka koos olla
4) mõnele väga huvitavale töökohale kandideerida - mitte sellisele, kus eeldatakse, et ma kogu aeg suhtleks inimestega

Loen Jon Steele romaani ja põgenen, jooksen, surun oma põlved vastu rinda ja tunnen, kuidas taevas läheb üha rohkem endaks ja mina ka. Kui ma Rimis käisin, nägin oma majanaabrit. See pisut veider poiss, kes terve eelmise suve mulle külje alla pugeda üritas. Alati kõige hirmsamates dressipükstes. Alati alkoholi järele haisedes. Alati uhke, et tal on auto. Alati kindel, et kõik naised teda ainuüksi sellepärast ihaldama peaks. Alati. Siis tuli üks mees, kes oli purupurjus, aga jumal tänatud lipsu ja kihlasõrmusega. Ja ma sain sellest alukates ringitudisevast pealetükkivast kamraadist lahti. Jumal tänatud. Ja tema leidis endale imearmsa ja hoolitseva naisukese siitsamast, mitte kaugelt. Sellise emaliku, kes viitsis tegelda tema söömisvajadustega ja jumal veel rohkem olgu tänatud suhtlemisvajadusega. Aga jah. Vahel on tunne, nagu elaksin täpselt samamoodi mingisuguses kaevikus, kust on võimatu välja pääseda. Ja muutuks üha rohkem selle dressipükste-mehe võimalikuks. Ta ükskord kaotas üldse oma piirid ära. Tuli mulle peaaegu kallale. Aga jah, selliste vastu aitab kihlasõrmus. Nii et mu kallid head sõbrad, kihluge minuga võimalikult tihti.

Õhupuuduse tunne

tekib vaikuses
tekib enese sees
tekib ooteärevuses
hirmus

ahastuses
tekib

õhupuuduse tunne

LIIVALOSSIDE EHITAMINE MOODI

millal sa viimati joonistasid
linnu, lossi, lõvi
või oma linna
liivast

liivakühvel ja ämber
on suvel eluks vajalikud
et leida endas laps ja õud

et olla see
kes tahad
ja kui ei taha
võta ämber
ja viska vett peale

joonista end
liivalossiks
liivalõviks
liivalinnuks

liivaga kaasneb
mitu head asja

saad teada
mis head
su sees toimub
su kätes ja seega
sinu peas

liivalosside meditatsioon
kõigile

võta sõber kaasa
ja saa teada
milline loss
on sõbra peas

liivakühvel ja ämber
liivalosside tegemine
moodi.

Hooti

Hooti tundub kõik okei. Mina ka. Ja siis tuleb see veider massiline mõttekonstruktsioonide langemine endasse või endaks. Loomad, inimesed, hingamine, tunne, mis irdub läbi naha minust väljapoole. Ära karda. Kõik inimeseks tegev mõjub lõpuks üsna ennastsalgavalt ja kõikjalolevalt. Ära karda. Hunnitu naeratus suul tabab kõige hullemaidki olendeid, tabab, et nad suudaks maailma paremaks mõelda. Nädal aega vaikust  - sellist elevat ja endasselangevat võib-olla ebanormaalsetki. Enese leidmine. Murekastis üks kabel ja veel mõned ristid, mida ei oleks oodata osanud. Ammu see oli kui ma pidasin ennast olulisemaks, kui minu surnuid. Väga ammu. Tõenäoliselt pole mul praegu enam asja selle tüdrukuga tollest ajast. Tollest hirmsast ja ilusast ja valusast ajast, kui ma kasvatasin endale tiivad ja lõikasin need niisama suure kõrinaga lahti oma õlgadest. Verd tuli. Ei saa öelda, et vähe. Ei saa öelda, et palju. Seda jubedat verd, mis tuleb, kui sa ei saa lennata ja kui valge värv kohtub sinuga, sinu verega, sinu lõhnaga. Verd tuli. Verd, valu ja ahastust.

Hooti tundub kõik korras. Hooti lõikub kõik nähtavaks. Ka see, mis ei olnud plaanis nähtavaks tulema, tuleb. Tuleb nagu see vana koll sealt kodu tualetist, rooja seest või surnud ema toast, hõljub kohale ja ei jäta minu magavat memme rahule. Hõljub kohale ja ei anna mulle und. Hõljub kohale ja sunnib mind lõikama oma tiivad seljast, et temal oleks kohta ja aega ja ruumi. Kõik need toredad inimlikkused, millele tahaks nime ja otsustavust anda. Ei anna. Vaikid. Ei oota. Vaikid. Vaatad ainult seda va psühholoogilist testi ja näed oma probleemide nurgas kalmistut. Ema, vanaema, kabelit. Surnuid, kes annavad hetkeks vabaduse, olla täiesti täiesti täiesti üksi.

Toimub

Midagi minu peas toimub. Midsomeri mõrvad? Ebakindlushood? Jõuetus? Ilmselt. Samasugune tunne valdas mind pärast vanaema surma.