Mõnikord

Mõnikord tundub, et asjad lähevad ise paika, kui lihtsalt istuda laua taha ja võtta lahti ükskõik, mis raamat, mis sinna pandud on, tungida järjekordsesse maailma, mis väljastab aegajalt teateid teisest tegelikkusest, kui minu tegelikkus. Mõnikord tundub, et ise muutud rahulikumaks, kui võtad nõuks õhtul hilja pärast 12tunnist tööpäeva jalutada mööda Tallinna inimkirevaid tänavaid mere poole, aga mitte mere äärde, kui Statoilis kobab minust 10 aastat noorem tüdruk endale meiki pähe teha, kui tema erutuses meenub see erutus, mis minus oli, kui mind esmakordselt kohtama kutsuti ja kui ma omast arust kõige kenama kampsuniga kohale tulles avastasin loomulikult, et poissi ei tulegi, sest ma näen liiga prillipapalik ja nohiklik välja. Mõnikord kõnnid läbi kodupargi oma pisikesse tuppa ja vaatad poisse, kes on juba kolmekümnesed, suitsetavad, joovad, räägivad juttu ja korraga tuleb meelde, kuidas kõik need asjad olid matemaatika tunni ajal keelatud, isegi ei saa aru miks, aga lihtsalt olid keelatud. Tuled ise ka meelde, et kui kohutav see on, inimesed joovad. Nüüd enam nagu ei imestagi selle üle nii palju. Kui kurbus kutsub südant kokku tõmbuma, sest ei oska inimestega toime tulla, siis jood ise ka nii palju, et laua alla tekib okseloik. Järgmised kaks päeva ei pääse voodist. Ja siis loed Yves Saint Laureni äripartneriga tehtud intervjuus, kuidas aegajalt on hea narkotsi panna ja juua, sest ainult siis saab olla vaba sellest hirmust, et sind polegi vaja. Ja nii ta on. Mõnikord.

Vahel tahaks öelda, et päris tihti.

kivisildnik

(:)
kuus
miljardit inimest

kes ei hooli
sinust põrmugi

ei saa ju
eksida