Kuidas ühel hommikul ärgata teades, et kõik, mis ma teen, varem või hiljem soostub mulle ütlema, et kõik on korras, sa oledki kohal, sa ajadki oma asja ja mitte halvasti, vaid väga hästi?
Kuidas armastada?
Kuidas hoolida?
Kuidas öelda mehele, kelle ebakindlushoogudes näed virvendamas iseenda nägu ja oma veidrat lausa pidulikku hirmu, et sa oled jälle kellelegi haiget tegemas, kellegi ootusi poolikuks jätmas?
Kuidas öelda mehele, et tegelikult on ta nii tubli, kui ta ei tundu tubli, tegelikult on ta oma väikses korteris, nagu mina olen oma väikses toas, ja ootab päästmist, nagu mina ootan päästmist, millest? Iseendast?
Loen Loomingut ja mulle meeldib, kuidas Kaus arutleb illusoorse ja pärisinimese üle, illusoorse ja päriselu üle. Viimased pool aastat on mul ka vist mõte sinna kiskunud. pärast müügipsühholoogia koolitust tundub igasugune majandusmaailm igapäevaselt eluga haakuvat. Kui keegi kirjutab, arvestab, noogutab selle suunas, et ajapikku hakkavad kõik inimesed omavahel koostööd tegema, sest see on märksa kasulikum kui konkurents, siis ma arvangi nii. Aga see koostöö tegemise asi tuleb ainult siis, kui kõik leiavad üles oma isikliku erinevuse, mis ei tee neid lihtsalt erinevaks (ja seetõttu eriliseks), vaid annab nende kaubale ka lisaväärtuse, mida muide on hädasti vaja. Alati ei ole mõtet kõigile meeldida.
Tegelikult on see võimatu, aga otsida inimesele, kes tahab luulet lugeda, just see luulekogu, mis talle parasjagu vajalik on või mõistetav, on minu meelest just see, mida teha tuleb. Kui klienditeenindaja unustab ennast ülikooliprofessori rolli, kes valib kellele häid hindeid panna (ja ta teeb seda muide õigusega) ehk siis räägib alati mingismõttes sulaselgelt kõikide oma üliõpilastega ühtviisi võimsalt ja keeruliselt, siis jääb kaup katki.
Muidugi tunnen teatud piinlikkust selle vanapaari ees, kellele ma Guy Debordi "Vaatemänguühiskonna" maha müüsin, sest kõik rääkisid Anti Saarest ja mina omakorda rääkisin ka, et selle mehe keelekasutus on selline, et kui ma oleks mees, siis mul läheks kõvaks, praegu läheb mul lihtsalt märjaks. Muidugi nii intiimsetesse üksikasjadesse ma oma müügiprotsessis ei laskunud, aga tõenäoliselt oli seda kõike, mida ma siia üles kirjutasin, mu hääletoonis kuulda. Ja võib-olla pani see inimesed lugema ka. Ma natuke kardan, et pelutas, sellegipoolest. Mind iseloomustab minu erinevus:
Tõenäoliselt mitte ainult müüjana vaid ka kirjutava inimesena. Minu stiil. Minu mõtted. Minu päritolu. Minu mina. Kuskil rääkisime herr Miga sel teemal, kuidas eesti luule on üleminustunud ja proosa ka. Selles mõttes on mul natuke hirm, kui ma loen kasvõi Ott Kiluski viimast arvustust herr Riismaa luulekogule. Misse sinna puutub, et R ei karda midagi, et R on äge. Muidugi ei saa mina Ri luulekogust midagi arvata, sest ma sõimaks ta ilmselt igatemoodi läbi. Isiklik värk. Teate küll. Sisu sisse minna on raske, kui isiksus seda varjutab või kui liiga tihti tekivad paralleelid sellega, mis nö sisu tekitas, lõi. Ja mind panevad need paralleelid ebamugavalt tundma.
Samas ma ei taha olla mingi sotsiaalkriitiline bitš, aga ma olen seda, sest mulle meeldivad teatud tekstid just lähtuvalt nonde sotsiaalsusest. Maarja Pärtna meeldib mulle ka. Helena Läks ka. Kuivõrd palju nois sotsiaalkriitikat on, noh teate küll, olete ise lugenud. Ja ometi peaks nentima, et ainus eelöeldud luuletajatest, kellel on väheldane minasus, on Pärtna. Vähemasti praeguseks on see nõnda kukkunud. kivisildnik (:) ja krull ja pihelgas - nemad ei ole ka enesekesksed luuletajad. Minust ei maksa rääkidagi.
Ikkagi:
Kuidas kirjutada?
Kuidas armastada?
Kuidas lugeda?
Kuidas kritiseerida?
Kuidas vähem solvuda?
Kuidas mitte olla vihane?
Kuidas?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar