Visvaldis Ziediņš

Kui nad kokku said, siis oli see ikka ubi panem, ibi patria.Visvaldis Ziediņš

Paralleelreaalsus

Mõnikord piisab vaikusest, mida on liiga palju, siis jällegi sõnadest, mida on liiga vähe, et mõista, kui naljakas on olemas olla.

Mõtlesingi siin selle üle, et kui ebasõbralik ja külm ma olen. Täiesti võimalik, et olengi. Igal juhul need olukorrad, kus ma seda olen, noh ma ei tea, mis paralleelreaalsuses need toimuvad. Aga ilmselt nad ikka toimuvad.

Räägi veel, et ma ei flirdi või ei sega inimesi ostu sooritamisel. 

Täna oli naljakas, kui ma tulin letti ja teises kassas oli mees. Selline ilus mees. Minust maksimum kümme aastat vanem. Ta vaatas mulle silma ja mina vaatasin talle ja ütlesin korraga, nii nagu ma seda alati teen: "Tervist!" ja tema vastas, et jah, et seda on vaja küll. Mina parareerisin selle kõige peale, et muidugi on vaja. Tervis on väga vajalik. Mehe järgmine lause kõlas hoopistükkis nii: "Ma ei teadnudki, et ma nii haige näoga olen." Vot selle peale ei osand kohe midagi kosta.Ta oli hetkeks ära unustanud kaardi paroolitagumise. Vaatas võhiklikult aparaati ja hakkas asjalikuks, sest mu töökaaslane ikka nõudis seda temalt.

Segadus

Hetked, kus ma mõtlen, et mille kuradi pärast ma ikka veel ei ole otsinud endale uut tööd. Tõenäoliselt võib mind kohutavaks inimeseks pidada. Tõenäoliselt ma olen ka. Aga ikkagi. Veider on lausa. 

 I hindaja: teenindus oli külm ja ma ei tundnud, et minuga tegeletakse; II hindaja: ei saa öelda, et Katrina poleks olnud abivalmis, kuid sõbralikkust oleks võinud olla enam.

Ilus poiss, minust 12 aastat noorem, tuleb minu juurde. Olen ta naeratades ja tantsisklevalt enda kassasse kutsunud. Korraga kerkib ette küsimus, et kas ta on püsiklient, siis tuleb välja et ei. Toksin ta sisse, õigemini ta soostub hakkama püsikliendiks. Küsin telefoninumbrit. 

"Kas te hakkate mulle helistama?"

"Jah, igal õhtul kindlal kellaajal helistame. Kontrollime, et kas lugesite raamatu läbi või mitte?"

Poiss vaatab mind muigega, naerab. Naerab. Korraga on tal hea olla. 

"Ei, ainult siis helistame, kui olete pangakaardi maha unustanud."

*
Vaatan. Vaatan. Ilus, kiire, tähelepanelik tüdruk. Vaatan. Ma tean, et kui ma piisavalt kaua vaatan, siis inimestel tekib hirm. 

"Miks te mind niimoodi vaatate?"

Noh, teate küll seda punamütsikese-hundi suhet, alati võib vastata, et tuleb ju. Siis aga tuleb midagi muud: "Teil on nii lusad kõrvarõngad."

Tüdruk naeratab selle peale. 

"Ahsoo. Sellepärast mind vaadatigi täna niimoodi igal pool. Imelik lausa. Nii et kõiges on süüdi minu kõrvarõngad."

Ajaplaneerimatus - nõnda lendab katus

Jahp. Leidsin siuhkse asja: https://class.coursera.org/historyofec-001

Ja proovisin seda täna kuulata. Mitte mõhkugi ei saand aru. Lihtsalt. Mitu tegevust korraga ja sees see imelik tunne, noh teate küll, täna ei taha midagi mõistlikku teha. Aja planeerimise katus lendas. Ma ei oska sulle isegi täpselt öelda, kuhu suunas. Ja kõik need seiklused. Need eilsed. Ja see tänane hommik, mis sisaldas venekeelset Lupido multikat, kus kõht kukub kõverasse naerma. Entusiastlik idioot on ikka tore olla.

Ufostaatus

Kui kolm tundi järjest üritatakse sind sõbrale maha parseldada, siis on ikka päris lõbus küll. Aga tundub, et ma vist pean ikka endale ruttu ruttu mingi meestuttava leidma, sest ufostaatus ajab päris närvi küll. Unidentified female object.

Triikrauahirm

Üle pika aja koukisin toanurgast oma kaheksateistkümnendaks sünnipäevaks kingitud triikraua ja rautasin tööpluusi. Ausalt ma sisuliselt ei kasuta triikrauda, aga korraga tuli vanaema meelde ja triikrauatamine kodus üheksakümnendatel. Kartsin natuke, kui pildistati, kartsin, et jätsin triikraua pistikusse ja kogu mu väike tuba on maha põlenud. Nondel kummalistel põlemishetkedel, kui mõtled, et mis kõik võib juhtuda, sest kõik võibki juhtuda, tuleb sisse ja välja hingata, tuleb ja siis hakkab see kõik mängima. Hakkab. Inimlik ja surelik olemine. Et pikemas plaanis, kasse on väga hull, kui ma kirjutan või loen või teen midagi. Ma ei tea. Tirisin selga musta tööpluusi ja mõtlesin, nii nagu inimesed ikka mõtlevad, et mis siis. Et kõik saab lõpuks ikka korda. Jõudsin koju ja ohsaimet ei olegi maha põlenud.

Töö juures lugesin ühele ilusale tüdrukule Marko Mägi luuletust Chanel nr viiest. Talle väga meeldis. Mulle ka väga meeldis. Ostis kohe luulekogu ära.

Tööl

Mõned hullumeelsed mõtted, millesse langemine tekitab depressiivsushoo. Mõned vähem hullumeelsed. Täna oli kuidagi nii positiivne olla, et tundsin, et kõik minu poodi tulijad, olid nagu mulle külla tulnud. Hea tunne kohe. Oleks otsida ja hoida ja kantseldada tahtnud. Oleks.

See va JR käis ka. Teda oli kummaliselt hea näha. Jutustasime ja jutustasime. Ostis vene ulmet, seda uuemat. Aga muidugi polnud see väga palju uuem. Ikkagi oli tore, et ta ostis vene ulmet, seda uuemat. Missis, et tõenäoliselt oli see 1990ndatel kirjutatud 2000ndatel tõlgitud ja lõpuks tema käes. Imelik, kuidas asjad juhtuvad. Ja oma kõrva, mille augu oli talle tekitand ei keegi muu kui üks tema headest sõpradest joomingu ajal, oli ta jonksu saanud ja nägigi välja nagu ehtne mereröövel. Tore oli.

Veel käis vanaema lapselapsega. Ostis enda hingele soojakstegeva Savisaare tõe nr kaks. Oli tore ost. Või noh, ma ei oska seda ostu otseselt kommenteerida. Mõtlesin, et mis nüüd lapsest saab, et lapsele polegi midagi ostetud, poiss ajas oma käe üle leti nii uhkelt, kui uhkelt üldse ajada sai. Esimene käekell, no vaadake sadat imet. Esimene ajaplaneerija. Esimene kohustuste meelde tuletaja, esimene isiklik aksessuaar, esimene ja kallim kui vanaema raamat, järelikult oli poiss vanaemale kallim kui ta ise. Vanaema vaatas minu poole ja vastas: "Kuidas te küll oskate küsida nii õigeid küsimusi?" Ega ma ei oskagi. Te tulete poodi, te olete õnnelik, mis ma siis tegema pean. Kartma te õnne?

Ei mu sõbrad. Ei.

'Koju sõitsin bussiga. Veidralt hää oli sõita. Minust natuke eespool sõitis see kummaline kallistav punkar lumivalgeks blondeeritud juustega. Istus. Jõi Melniku õlut ja tundus selline noh, nagu ta eelmine kordki tundus, kallistav, veidralt kallistav. Vaatasin teda ja mõtlesin, et huvitav, miks ta kallistab. Kõndisime kahekesti kodu poole, tema oma tanksaabastes, mina oma mustadeks pitsketsides. Tema suitsetas, nii et suitsu lõhn segunes sireli lõhnaga. Imeline oli. Kummaline ja imeline korraga. Siis jõudis ta meie koduni. Tema läks teisest uksest sisse, aga minu majja. Ilmselt teisele korrale. Imeline kallistav punkar blondide juustega.

Ahjaa - töökaaslane värvis juuksed erkroosaks. Meie väike isiklik Hello Kitty.

Sõber Malist teatas, et sisemine rikkus on tähtsam kui väline. Kas ma olen kunagi vastupidist väitnud?