Mõnikord piisab vaikusest, mida on liiga palju, siis jällegi sõnadest, mida on liiga vähe, et mõista, kui naljakas on olemas olla.
Mõtlesingi siin selle üle, et kui ebasõbralik ja külm ma olen. Täiesti võimalik, et olengi. Igal juhul need olukorrad, kus ma seda olen, noh ma ei tea, mis paralleelreaalsuses need toimuvad. Aga ilmselt nad ikka toimuvad.
Räägi veel, et ma ei flirdi või ei sega inimesi ostu sooritamisel.
Täna oli naljakas, kui ma tulin letti ja teises kassas oli mees. Selline ilus mees. Minust maksimum kümme aastat vanem. Ta vaatas mulle silma ja mina vaatasin talle ja ütlesin korraga, nii nagu ma seda alati teen: "Tervist!" ja tema vastas, et jah, et seda on vaja küll. Mina parareerisin selle kõige peale, et muidugi on vaja. Tervis on väga vajalik. Mehe järgmine lause kõlas hoopistükkis nii: "Ma ei teadnudki, et ma nii haige näoga olen." Vot selle peale ei osand kohe midagi kosta.Ta oli hetkeks ära unustanud kaardi paroolitagumise. Vaatas võhiklikult aparaati ja hakkas asjalikuks, sest mu töökaaslane ikka nõudis seda temalt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar