Mõned hullumeelsed mõtted, millesse langemine tekitab depressiivsushoo. Mõned vähem hullumeelsed. Täna oli kuidagi nii positiivne olla, et tundsin, et kõik minu poodi tulijad, olid nagu mulle külla tulnud. Hea tunne kohe. Oleks otsida ja hoida ja kantseldada tahtnud. Oleks.
See va JR käis ka. Teda oli kummaliselt hea näha. Jutustasime ja jutustasime. Ostis vene ulmet, seda uuemat. Aga muidugi polnud see väga palju uuem. Ikkagi oli tore, et ta ostis vene ulmet, seda uuemat. Missis, et tõenäoliselt oli see 1990ndatel kirjutatud 2000ndatel tõlgitud ja lõpuks tema käes. Imelik, kuidas asjad juhtuvad. Ja oma kõrva, mille augu oli talle tekitand ei keegi muu kui üks tema headest sõpradest joomingu ajal, oli ta jonksu saanud ja nägigi välja nagu ehtne mereröövel. Tore oli.
Veel käis vanaema lapselapsega. Ostis enda hingele soojakstegeva Savisaare tõe nr kaks. Oli tore ost. Või noh, ma ei oska seda ostu otseselt kommenteerida. Mõtlesin, et mis nüüd lapsest saab, et lapsele polegi midagi ostetud, poiss ajas oma käe üle leti nii uhkelt, kui uhkelt üldse ajada sai. Esimene käekell, no vaadake sadat imet. Esimene ajaplaneerija. Esimene kohustuste meelde tuletaja, esimene isiklik aksessuaar, esimene ja kallim kui vanaema raamat, järelikult oli poiss vanaemale kallim kui ta ise. Vanaema vaatas minu poole ja vastas: "Kuidas te küll oskate küsida nii õigeid küsimusi?" Ega ma ei oskagi. Te tulete poodi, te olete õnnelik, mis ma siis tegema pean. Kartma te õnne?
Ei mu sõbrad. Ei.
'Koju sõitsin bussiga. Veidralt hää oli sõita. Minust natuke eespool sõitis see kummaline kallistav punkar lumivalgeks blondeeritud juustega. Istus. Jõi Melniku õlut ja tundus selline noh, nagu ta eelmine kordki tundus, kallistav, veidralt kallistav. Vaatasin teda ja mõtlesin, et huvitav, miks ta kallistab. Kõndisime kahekesti kodu poole, tema oma tanksaabastes, mina oma mustadeks pitsketsides. Tema suitsetas, nii et suitsu lõhn segunes sireli lõhnaga. Imeline oli. Kummaline ja imeline korraga. Siis jõudis ta meie koduni. Tema läks teisest uksest sisse, aga minu majja. Ilmselt teisele korrale. Imeline kallistav punkar blondide juustega.
Ahjaa - töökaaslane värvis juuksed erkroosaks. Meie väike isiklik Hello Kitty.
Sõber Malist teatas, et sisemine rikkus on tähtsam kui väline. Kas ma olen kunagi vastupidist väitnud?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar