Mõtlen ikka veel selle peale, et Endspielis

käib Psühholoog fotika ja raske kirjutusmasinaga ringi, tänapäeval on see suur ime, kui inimene ei käi nende asjadega ringi. 

Näiteks mina ei saaks ilma Mašata mitte kuidagi: 

Asjad

Luuletus

Kirjutamisahastus. Teadküll. Millal luuletus tuleb? Ega ta ei tulegi. Katsud teda endale külla kutsuda, vaatab sind ehmunult eemalt. Mis asja tal sinuga ikka on. Ei keskit, eimiskit. Ja ometi olite kunagi sõbrad. Ta liigutas hälli, kui kedagi polnud, sest emal oli rinnavähk ja isal oli pärisnaine ja vanaemal tuli kanu karjatada, vahest lehmagi, taat haige oli hirmus õnnetu, kui sa jooksma said õpitud, ei istunud purgiski paigal, aga luuletus liigutas kahetsevalt sinu hällikest. Teades su ees ja perekonnanime. Sedagi, et õpid pääsukesi lemmikõunapuu alla matma ja taga nutma, nii nagu sinu vanaema sinu ema. Õpid teda lohutama, kui ta köögis pärast söögi tegemist oma ainsat last taga nutab. See ei ole ju loomulik. Aga luuletus on sinuga. Vaikselt sosistab ta sulle oma nõudmisi ja sina neid omakorda oma vanale memmele. Ja hoopis teises keeles ja hoopis teistmoodi. Luuletus peab vastu, isegi su kõige hullemad kinnismõtted elab üle. Need ei lähe talle korda. Tahtsid saada õpetajaks, ei saanud. Tahtsid saada luuletajaks, ei saa, selleks tuleb luuletusega iga päev rääkida, aga sinule ei meeldi temaga rääkida, sest ta on sinuga liiga palju asju koos läbi teinud. Liiga palju valutanud südant kõige pärast, mis on sulle tähtis olnud, vajalik olnud, aga mis on vahel täiesti rumal ja iseenesest mõtteta olnud, aga näe, sulle läks tol hetkel korda ja sinu luuletusele ka. Kui vanaema oli voodis, siis oli luuletus kõrvaltoas sinuga koos ja kuulas tema vähist puretud keha aeglast lahkumist, ta ahastas samamoodi kui sina ja oli veelgi jõuetum, kui sina, sest temal olid ainult sõnad. Ja sinul polnud tema sõnu vaja. Ja ometi ta jäi. Seisab siiani ja ootab, millal sa lõpuks temaga rääkima hakkad, päris tõsiselt. Mis see poiss, kellega sa seal Nigeerias käisid? See poiss, kes sind oma emale tutvustas? See poiss, kellega sa kolme last tahtsid saada? Nad kõik on erinevad poisid, luuletus ei noomi, luuletus ütleb, et ta on neist kõigist tähtsam, sest ta on näinud sind kasvamas. Ja nüüd oleks aeg, et sa temaga räägiks, ainult temaga.

PIMESIKUMÄNG LÜHINÄGELIKULE

Võttes silmilt klaasid,
liigun ainult endast läbi,
vaatan ette, vaatan taha,
nägemata sind või teda.

Ammu ära joodud liigud,
mis mind suureks lubasid.
Ammu ära söödud soolaleib
kodule, mis justkui oma.

Võttes silmilt klaasid,
kardan ainult teid,
Ohtlik nägematuna
hirmus kogetuna.

Kaugel paastust, aga siiski

Prado sai läbi. Kaks kinnimõttelist tegelast ja kirjanik. Ühel kinnismõtteks naine - ilus, teisel lugu - ilus. Mõlemad on valmis ilusate asjade nimel tapma. Imelikult naljakas oli lugeda ja valus. sellisel ebatavalisel moel valus. Teadküll, oled nõrk ja ohtlik, siis kui armud kinnismõttelise jõuga ilusse. Ükskõik, missugune see ka ei oleks - see halvab su ratsionaalse ajupoolkera täielikult. Ja ometi tahaks, et see jääks, et see kestaks, et see võtaks endasse kogu maailma ja muudaks selle nähtavaks, mis on inimene. Kas see on üldse võimalik? Ilu, mis teeb nähtavaks inimlikkuse, tegelikult ka selle, mis on kohutav, mis on inetu, mis on häiriv. Ma ei tea.

Kirjutan igapäevasel asju lahti. Uurin oma raamaturiiulit. Ma olen õppinud mõtestama oma tööd, aga mitte kirjutamist. See on kaootiline ja hullumeelne. See langeb kõikvõimalikesse kiustatustesse. Täna ei viitsi, homme ei taha, ülehomme oleks palju põnevam midagi muud teha, aga ei saa. Kirjutama peab. Eriti nüüd, kui mind ootab mingisugune vaikus. Täiuslik ja omaette olev vaikus. Eks ma kuulasin toda - eile, kõndisin termosega Kadrioru parki ja tundsin, et olen kohutavalt nõrk, enne seda proovisin linnas prillideta ringi jalutada, kah imelik asi, ma ei ole tükk aega tundnud, et olen poolpime, aga eile tajusin seda tugevalt. Vaatad prillideta ringi ja näed - kolm inimest tuleb sinu poole, siis kõnnid edasi ja märkad, et nad liiguvad edasi, tõenäoliselt oli neid tegelikult kaks ja nad liikusid sinnapoole, kus sinagi, ainult aknad - oma kummalises raamistuses tunduvad kuidagi üheselt mõistetavad, kogu muu maailm on midagi muud.

5 aastat on möödas sellest energilisest ja ekstravertsest tüdrukust, olukord on teine, olukord on muutunud. Ma tean, et mul on palju võimalusi ja võimalikkusi, ometi olen alati valinud raamatud ja kunstinäitused, jalutuskäigud ja poeedid, alati olen ma nendega suhtes, olgu siis või sellises tobedas, kus nad lõpuks teatavad, et mis ma siin endast ette kujutan, et nemad ja minuga ja mismoodi ja siis ma vaatan maha, nii nagu mõnikord ikka inimesed vaatavad, vaatan maha ja küsin endalt, et miks mitte. Kui olla piisavalt kaua koos inimesega, kes sinust lugu ei pea, siis juhtub midagi, sa ise lakkad endasse uskumast. Õigel ajal tuleb lahkuda, samamoodi on vist nende teiste kohtade ja asjadegagi, kui sul on tunne, et sa ei tule toime või ei hakka kunagi toime tulema, siis tule tulema enne kui see sul hinge välja sööb, enne kui see ütleb sulle, et sa oled täiesti mõttetu inimene. Sa ei ole.

Homme on vaja viia taarapunkti kümme pudelit, et saada 1 euro ja siis olen ma nädala aega üle elanud inimeseks olemist või surma või muud ahastuse moodi asja. Kaugel paastust. Ausalt. Aga siiski.

Suhtes

Lugemisest ja sõnadest, mis kasvatavad lisasilmad kuklasse

Hommikul kirjutasin kõik sõnad, mida ma ei tea, hra Brodski luulekogust eraldi vihikusse. Kolisidki vene keele vihikusse. Ja siis hakkasin neid lugema. Nii naljakas on. See on nagu oleks endale kogemata saba kasvatanud lisasilma kuklasse või lisakäe või midagi. Nüüd loen teisi raamatuid ja mõtlen, et ahah, see kõlaks vene keeles kui saatuse võõraslaps ja see omakorda dosug. Igal juhul on tal palju taimi, pinnamoodustisi, linde ja kalu. Maailm on kohe teistsugune ja keelekam. Ahjaa... Benjamin Pradot loen ka.

Parim lause: "Tal tuli raha hankida ja osta maja, sest ükssarvikut ju talli ei pane." (lk 40, "Lumes on tühjus")

Õnnetu, järelikult luuletaja

Loen Brodskit ja olen jõudnud faasi, kus mõtlen, et kas selleks, et hästi kirjutada, peab meeletult õnnetu olema? Ja kas kõik kreeka mütoloogia tegelased on alati seotud Sinu õnnetusega, luuletaja? Joseph? Igatahes vahel tundub nõnda.

Ahjaa, eile oli papa ikka päris šokis, et kui kurjaks ma võin saada ekrelaste peale. Oli, oli. Ja siis ta vaeseke tundis, et tema on süüdi. Kurat. Ma pean olema samamoodi kuri nagu Joseph Brodski, kirjutama, kirjutama, kirjutama, selmet papit infarkti äärele viima. Muidugi võib juhtuda, et mu kirjutamine viib ta veel hullema infarktini. Ohjah.

No see on vist natuke õdusam, kui olla õnnetu lendur, kes sõidab inimesed endaga surnuks. Luuletaja teeb midagi muud, on kurbuse hääl, mida usaldades kandud endale lähemale ja lähemale, kuni lõpuks, võib-olla mõistad seda veidrat isendit, kellel on nägu ja naeratus ja võib-olla ka mõned kadumaläind sõnad. Apoteoos kurbusele, vat, mis see Brodski luule on. Apoteoos reetmisele. Kuidagi tuleks see nüüd eesti keelde kah panna. Mitte ei tea.

Lethetagune vägi - teate, mis see on. See on unustusejõetagune, unustusetagune, unustuse vägi. Ära mõtle valgest jõehobust, Katrina, ära mõtle, valgest jõehobust, Katrina.