Loen Brodskit ja olen jõudnud faasi, kus mõtlen, et kas selleks, et hästi kirjutada, peab meeletult õnnetu olema? Ja kas kõik kreeka mütoloogia tegelased on alati seotud Sinu õnnetusega, luuletaja? Joseph? Igatahes vahel tundub nõnda.
Ahjaa, eile oli papa ikka päris šokis, et kui kurjaks ma võin saada ekrelaste peale. Oli, oli. Ja siis ta vaeseke tundis, et tema on süüdi. Kurat. Ma pean olema samamoodi kuri nagu Joseph Brodski, kirjutama, kirjutama, kirjutama, selmet papit infarkti äärele viima. Muidugi võib juhtuda, et mu kirjutamine viib ta veel hullema infarktini. Ohjah.
No see on vist natuke õdusam, kui olla õnnetu lendur, kes sõidab inimesed endaga surnuks. Luuletaja teeb midagi muud, on kurbuse hääl, mida usaldades kandud endale lähemale ja lähemale, kuni lõpuks, võib-olla mõistad seda veidrat isendit, kellel on nägu ja naeratus ja võib-olla ka mõned kadumaläind sõnad. Apoteoos kurbusele, vat, mis see Brodski luule on. Apoteoos reetmisele. Kuidagi tuleks see nüüd eesti keelde kah panna. Mitte ei tea.
Lethetagune vägi - teate, mis see on. See on unustusejõetagune, unustusetagune, unustuse vägi. Ära mõtle valgest jõehobust, Katrina, ära mõtle, valgest jõehobust, Katrina.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar