Liinid tekstides - kas ma viitsin lõpuks nad kõik kokku kirjutada - tahaks

Miskisel põhjusel tundub mulle, Ahi "Julgeolek", Žakirovi "Vahimadrus kaugel merest", Viirlaiu "Hulkuri evangeelium", Martti Kalda "Pereväärtused", Kadri Noormetsa ja Diego Agullo "formlessly yours", Vladimir Loginovi "Sipelgapesa" - kõik räägivad natuke nomaadidest, natuke ksenofoobidest, natuke meie hullumeelsest ajastust. Natuke meist endast.

Muide Sabolotny romaan paneb koristama ja minu ummistunud köögivalamu ei olegi ummistunud, vaid toimis täna täitsa normaalselt

Mida tähendab enesekesksus?

Loen Salobolotny viimast raamatut ja seal on natuke minu artiklikest mainitud. Kui naljakalt enesekeskselt võib tekste lugeda.

*

Pööripäev - pöörab selgemaks mu sees

Filosoofiakonverents. Jaanika Tammaru näidend, mis viis mind otsekui normaalsesse teatrisse, normaalset ja lausa kronoloogilist lugu vaatama. Georgi lindid. Punased nelgid. Tanja Muravskaja näitus Hobuse peaga galeriis. Lili-Krõõt Repnau näitus Draakoni galeriis. Raivo Kelomeesi näitus Vabaduse platsi galeriis, sealsamas Arne Maasiku näitus.

Tammaru käitus nagu tammarulased.

Metafüüsikast

Leo Luks kirjutas põneva kokkuvõtte Riismaa-Ahi luulekogudest viimsesseVikerkaarde. Mida täpsemalt lugegem ise. Kõik teame, et mismoodi Eda-Kaur kirjutavad. Kes ei tea, noh lugegem Vikrit. Aga pärast Luksi lugemist tekkis täitsa selline tunne, et kirjutaks metafüüsikat. Aga mitte armastusest sinu ja minu vahel, vaid miskisest muust armastusest.

Sveta kirjeldas sessamas kaares, kuidas ta ei tunne end mugavalt Tasuja viimast luulekogu ehk metafüüsikat lugedes. Ma ka ei tundnud. Sellega ongi raske. Seda ongi natuke keerulisem kirja panna, kui realismusega põimitud tekste, ilma et ei tekiks imalavõitu tekstike. Ja mitte ainult annet pole seks puhuks tarvis, et hää keel võidule pääseks ja sõna tekitaks tunnet, et asudki säälsamas riigis või peaaegu samas riigis, kus luuletaja. Kui keele taga pole traditsiooni, siis on asi tühine. Mäletan neid naljakaid hetki, kus ma sain tigedaks oma luuletajast sõbra peale, et miks ta kirjutab nagu mõni August Sang, aga just sellepärast kirjutaski, teate küll, et keel kätte saada ja siis sellest enda keel teha.

Aga jah. Sellised lood. Taustaks minu keskkooli päevikunurgast välja otsitud pildike. Surma, Jumalat ja Armastust (või oil see vastupidi) otsivast neitsist, ikka selja tagant. Ikka selja tagant.

Metafüüsikat

tõelised sõnad
Armastus
kustuvad asjade taga
sinu sees ja sinu loos
Jumal
nagu ootaksid
järjekordset
lihaks saamist
Surm
sinu lihas.

nutta kell kaks öösel
lagunevas kodumajas
Surm
surnud ema
jumalakadumist taga
Jumal
nagu oleks ta elus
nagu vajaks ta
Armastus
lohutust.

Mõnikord tahaks elada aastal 1928, et rätsepmeistrilt üliriideid osta

Kevad on...

Võru pildiilm. Oli küll ilus.

Kodust

Kodu - minu oma - on alati olnud üks kummaline koht. Selline, kuhu ma tulen ja kust ma jõudu ammutan. Siin pole midagi peale laguneva maja ja Tamula ja väikeste siniste kellukate maja ees. Ja tunde, et ma olen kohutavalt tänulik, et ma olen olemas. Lihtsalt. Ja palju vanu pilte ja palju vanu raamatuid - ja mingi naljakas tunne, et mind on need värvist koordunud seinad ja vammist üsna söödud põrandad ja tolmune peegel ja soojaks tegemist ootav ahi - juba viimased viis kuud oodanud, võib-olla isegi kauem. Ema viimane kiri. Vanaema ikoonid. Keskkooli lõpuks kingitud kikerpuu, mis kasvab üha suuremaks vana kaevu juures, kuhu kass on uppunud. Naljakalt sirge asfalt, kui me vanasti poistega Mädamuna mängisime, siis oli see nagu lapitekk, igal pool isemustriline, nüüd kõik ühtemoodi. Naabrionu õunapuu hääde õuntega ja onuga on kadunud. Ainult nurmenukud kikitavad ennast muru seest välja, nii nagu 20 aastat tagasi, kui me Jaanusega ringi tolknesime pärast kooli. Aed, mis on tõenäoliselt selle maja ees rohkem kui nelikümmend aastat seisnud ja mille lipid lagunevad. Ebaeküdoonia, millest vanaema armastas teha magusaid konserve. Arooniad, pärast mille söömist olin nagu hiigellind musta nokaga. Kanala, millest on järele jäänud vaid ruum, mitte vadistavad ja edvistavad kanad-kuked ega ka mitte mu üliõnnelik vanaema, kes igal kevadel ootas piinlikult hoogsalt lumivalge graatsilise minu poolt Elisabethiks ristitud kana tibupoegi, kes sirgusid tavaliselt paksudeks ja suurteks broileriteks, palju suuremaks, kui neid välja haudunud ülihoolitsev lumivalge Elisabeth. Antovka - see minu esimese luuletuse oma. Pööning. Raamaturiiulid. Ema palus kirjas, et ma ei tema ega vanaisa raamatuid ära ei viskaks. Kui naljakas, kui vähe võib oma kolmeaastasest lapsest oodata või teada, muidugi ei ole ma raamatuid ära visanud. Kuidas ma saakski, ma ostsin neid aina juurde ja juurde viimase viieteistkümne aasta jooksul. Vaatan ta pilti - oli jah ilus naine. Kiri on vene keeles. Ema oli venekeelne eestlane, kes kuulas Apelsini ja armastas igaaastaselt remonti teha ja kasvatas roose. Hoopis teistsugune kui mina. Natuke hirmus on. Vahel ma mõtlen, et mis ta minust mõtleks. Et kas ta viitsiks olla niisama kannatlik, nagu mu isa tavaliselt minuga on või minu vennanaine. Päris hirmus hakkab.

(vot selline uussiiras lugu)