06 mai 2015

Metafüüsikast

Leo Luks kirjutas põneva kokkuvõtte Riismaa-Ahi luulekogudest viimsesseVikerkaarde. Mida täpsemalt lugegem ise. Kõik teame, et mismoodi Eda-Kaur kirjutavad. Kes ei tea, noh lugegem Vikrit. Aga pärast Luksi lugemist tekkis täitsa selline tunne, et kirjutaks metafüüsikat. Aga mitte armastusest sinu ja minu vahel, vaid miskisest muust armastusest.
Sveta kirjeldas sessamas kaares, kuidas ta ei tunne end mugavalt Tasuja viimast luulekogu ehk metafüüsikat lugedes. Ma ka ei tundnud. Sellega ongi raske. Seda ongi natuke keerulisem kirja panna, kui realismusega põimitud tekste, ilma et ei tekiks imalavõitu tekstike. Ja mitte ainult annet pole seks puhuks tarvis, et hää keel võidule pääseks ja sõna tekitaks tunnet, et asudki säälsamas riigis või peaaegu samas riigis, kus luuletaja. Kui keele taga pole traditsiooni, siis on asi tühine. Mäletan neid naljakaid hetki, kus ma sain tigedaks oma luuletajast sõbra peale, et miks ta kirjutab nagu mõni August Sang, aga just sellepärast kirjutaski, teate küll, et keel kätte saada ja siis sellest enda keel teha.
Aga jah. Sellised lood. Taustaks minu keskkooli päevikunurgast välja otsitud pildike. Surma, Jumalat ja Armastust (või oil see vastupidi) otsivast neitsist, ikka selja tagant. Ikka selja tagant.

Metafüüsikat

tõelised sõnad
Armastus
kustuvad asjade taga
sinu sees ja sinu loos
Jumal
nagu ootaksid
järjekordset
lihaks saamist
Surm
sinu lihas.

nutta kell kaks öösel
lagunevas kodumajas
Surm
surnud ema
jumalakadumist taga
Jumal
nagu oleks ta elus
nagu vajaks ta
Armastus
lohutust.


Kommentaare ei ole: