Bukowski maailmas

Mõnikord on tunne, nagu elakski ma Bukowski eelmainitud maailmas. Eel, mitte järel või veel kuidagi. Vaid eel. Ses mõttes - nagu oleks valus ja ei oleks ka. Eile käisime seksikomöödiat vaatamas. Seksi oli vähem kui tragöödiat-komöödiat kokku. Ja ometi on selles midagi veidralt traagilist, kui naine peab lapse saamiseks mehe nutma ajama, kui mees peab naise armastamiseks veel ühe naise juurde võtma, kui mees kallistamise saamiseks peab naise magama panema, kui armastust otsiv kuulmishäirega tüdruk tunneb, et tema iguaanist lemmikloom on põhjus, miks teda ükski mees ei ihalda.

Elu ühesõnaga.

Mitte et mina ei oleks arvanud tükk aega, et ju ma siis olen mingi igiliikur emotsioonitu ja prentsioonitu, mis puudutab isiklikke suhteid. Naljakas on see, et kui need lõpuks tekivad, siis - tundub kõik muu kuidagi mittemidagiütlev. Tegelikult ei peaks ju. Kirjutamist või lugemist või mõtlemist lõpetama, aga nii tahaks. Lihtsalt. Mugav on nii. Samas keerdub kuskilt seest välja see sabaga olend, kes kõrvutab mu üksindust enda juuresoleku ja narratiivsusega printsessidest, kes leiavad printsid. Keegi pole kirjutanud seda, kuidas printsessid koristavad ja süüa teevad. Mina teen. Mina olen. Aga mitte üksi. Ikka kaksi. Täiesti kõikvõimalikul haaraval moel.

Selgineval moel, seletaval moel.

Samas, mida rohkem ma köögis ringi jooksen, seda rohkem tuleb seletamist ja õiendamist ja vastutamist - kõvade avokaadode ja karrise salati pärast. Elu on. Ühesõnaga. Tore on ka see, et mida vanemaks ma muutun seda vähemsolvuvamaks, aga ikka mingi irrutava üksindustundega - lõhun ennast uuesti oma kunagisest minast lahti. Mõtlen, et kas tõesti see tüdruk seal raamatupoes olen mina, et kas see oligi see, mida ma tahtsin kümme aastat, viisteist aastat, kakskümmend aastat tagasi. Ja see küsimus püsib endiselt mu meeltes kinni.

Kohtusin ühe huvitava mehega, kes vaatas mu sünnikuupäeva veidra tundega, et mul on mingisugused omadused. Ma ausalt öeldes ei oska arvatagi, et mul neid on. Julgus, vaprus, otsekohesus, meeskonnatööoskus, hoolivus. Nad on kõik nagu natuke väljaarenemata oskused kohtuda millegagi, millel on suutlikkus muuta ümbritsevat. Seda ei saa bukowskilikuks maailmaks nimetada. See pole seda kohe mitte. See on julgete ja hoolivate inimeste maailm, kes sattudes selle vana ja koristamatu mehe juurde ehmatavad ära. Võib-olla ehmatan ka mina? Ehmatavad koristama, ummistustest lahti saama, nõusid pesema. Ainult, et nad unustavad ära. See on Bukowski loomulik keskkond. Ta tunneb end ebamugavalt, kui see temalt ära irrutada.

Mis on minu loomulik keskkond?

Mis on minu pügamata muru, kuhu võivad jooksma tulla sisalikud ja siilid? Kasvama hakata sellised ilueedid, kes mujal kasvada ei julge? Mis on minu metsikus, lisaks sellele muule, millest rääkida ei passi. Tjah. Olen ma siis tõesti printsess, kes leidis endale printsi, ja tegelikult muud ta ei tahtnudki. Oeh. 

Hea on olla inimene, ilmselgelt, aga veel parem on olla eesmärgikindel inimene

Mõningatel asjaoludel tulevad ilmsiks iseäralikkused, millest polnud varem otsekui teadlikki, ei saanudki muide teadlik olla. Elu lahendab küsimusi ja tekitab neid juurde. Paneb olukorda ja lükkab olukordadest välja. Sügisel ootab mind venekeelne prantsuse keele õpe - natuke kardan, natuke noh, peab, mis teha, peab. Ses mõttes, et ma olen püüdnud seda keelt õppida viimased 6 aastat. Nigeeria ja Aafrika, eksole. Ma tahan sinna tagasi minna. Tahan sulaselget prantsust osata, pluss veel araabiat. Ma ei tea, kuidas ma sellega toime tulen või üldse. Peab tulema. Peab. Peab.

*

"ISTU"

"Istu!" karjub noor ema juba kolmandat korda entusiastlikule sabaliputajale kollakale koerale, kes ei saa ikka veel aru. Ei ta istu. Paremal pool naist istub tütar, selline kolm kuni neli aastat vana, teab juba natuke vähem kui aasta üsna teadlikult, et kui ema ütleb, siis tuleb, muidu tuleb ema häälde teatud hüsteeriline kontrollimatus, millega laps toime ei tule. Aga koer oma entusiastlikkuses ei oska teisiti, kui et proovib veel mõnda aega mitteistuda ja kipub perenaist ohjeldamatult lakkuma.

"Miks sa nii kaugel oled?" küsib mees. Aga naine on nii lähedal, et ta tunneb, kuidas ta mehega samas rütmis hingab, et nende kopsud on saamas üheks, et need on teineteises kinni. 

"Miks sa nii lähedal oled?" küsib naine. Õhtuti räägivad nad tööst ja seksist - unistused on kuidagiviisi niimoodi nende jaoks täitunud. 

Pühapäevahommikute aeg

Ülikooli ajal oli mul lemmikaeg - pühapäeva hommik, siis ma ärkasin oma tühja ühikatuppa, istusin laua taha ja hakkasin uurima eesti keele morfoloogiat, eesti kirjandust või veel midagi. Rahulik aeg oli. Vist teine-kolmas kursus. Meel tõmbus kah rahulikuks ja keskendunuks. Töötasin mõnuga kuskil pärastlõunani välja. Jõin kohvi. Toanaabrid olid tavaliselt Narvas või Paldiskis, peikade juures. Mina olin omas elemendis. 
Hiljem tuli üha vähem ette rahulikke mõtte-kirjutamis-uurimispühapäevi. Miskipärast hakkasid mulle kuskil kahekümnendate alguses hirmsasti korda minema mingid meesisendid, kelles ma pidevalt kahtlesin, sest jah, nad võisid ju käia minuga samas koolis või mõnikord baaris, aga nad ei olnud ju omad. Tundsin äärmist rahutust ja tahtsin nendega põhjani minna, aga ainus põhi, mis tavaliselt vastu tuli, oli õlle- või veiniklaasi põhi. Nad muutsid mu rahutuks ja mõnikord rahulolevaks ka, aga siis natuke teistsugustel, natuke egostlikel põhjustel. Imelik on, et see pühapäevahommikute aeg tuleb vist tagasi. See, kus ma olen üksi, aga ei tunne, et oleks.

Muru paralleelmeres

Muru - selline peaaegu maadligi ja lõikmata. Hästi trimmerdatud. Hästi ooteärevil. Isa. Hämmastavalt pühapäevahommikuvarane. Meie - jalutamas mööda linna. Linn jalutamas meis. Võru. Kass - tähelepanu vajav, aga küünistav. Kallis - soe. Uni - kell neli hommikul läinud. Meie - vaiksed.

Lagunev. Kaduv. Läinud. Kodu. Maa-ala. Kõik räägivad, et mul pole sellega enam mingit pistmist. Aga mul on. Ema - surnud. Laul - temale ja vanaemale. Nemad on surnud - ometi on mul nendega pistmist. Nagu ka 15 aastat tagasi kartulimaaks kasutatava saunamaaga. Isa saab kurjaks, kui ütlen, et aitasin muru kokku korjata koos kalliga. Seljad higised. Meeleolud ka. Sellest peab saama meie suvekodu. See on juba nagunii meie suvekodu.

Rahulikult.

Piret Bristoli "Paralleelmeri" tuletab miskisel põhjusel meelde Maia Tammjärve 2009. aasta Lätetel. Imelik, et aeg läheb nii kiiresti. Aeg - mille teiseks nimetuseks on seitse aastat. Ja mina olen ajaga kahasse pisut teiseks saanud.

Oeh.


*

Nurruv kass ja rahutus

Mõningane rahutus ja rahu - võivad sulanduda üheks. Minu maailm ei ole lihtne. Keeruline ka mitte. Mõnikord on ta mõlemat korraga. Vajadused. Soovid. Nõudmised. Äraandmised. Juurdekogumised. Elu. Ma ei ole just suuremasi mõtleja või väljamõtleja. Viimased kaks aastat on läinud asjadele mõtlemisele, mille olemasolu on minu jaoks tähtis. Või siis nende väljamõtlemisele - väga kaugele pole ma jõudnud. Elukaaslus. Kodu. Inimesed, kellega on hea. Inimesed, kellega võiks hea olla. Ma ei suuda kodus istuda ja mõelda - samas iga päev liikuda ja otsida ka ei jõua. Aga liikuda tuleb ometi. Kasvõi oma peas. Ühest mõttest teise mõttesse. Ühe inimese juurest teise juurde. Aga natuke teistmoodi, kui vanasti. Problemaatiline. Vajadused. Tahtmised. Mõnikord on nad teineteisele täiesti vastandlikud. Tahad ühte, saad teist ja just seda teist ongi vaja. Mõnikord. Unenägu sellest, kuidas me neljakesti restos istume Professor, Preili, Maret ja mina, minu sülle on ennast kerra tõmmanud Poeet. Jäigad blondid juuksed kahisevad läbi mu sõrmede ja mul on tunne, et ta nurrub nagu kass, mõjudes sedasi nagu meeldetuletus, et midagi on vaja teha oma unistuste ja lootustega. Mõned inimesed on sellised. Nad meenutavad mind ennast. Meenutavad natuke minu unistusi või vähemalt minu sõnastusi unistustest. Asjad lähevad keerulisemaks - lihtsamaks, aga mina jään mõnikord millestki ilma, mis on mu teinud. See on muutumine, kehastumine, olemine, vaikimine. 

Poeet meenutab mulle järjekindlust ja julgust, mis mõnes mõttes hetkel vähemasti kirjanduslikus ja kirjandusteaduslikus mõttes minus puudub. See oli. Isegi seitse aastat tagasi oli see täiesti olemas. Nüüd on see muutunud millekski muuks. Ma ei ole veel arugi saanud täpselt milleks ja ma tahaks teada. Ma ei tahaks alla anda ega muutuda millekski muuks - aga imelik on see, et ma juba olen muutunud, lihtsalt ma ei saa veel täpselt aru kelleks. Kas ise hoopis selleks nurruvaks kassiks või? 

Vang, tingimisi

Kui elule jääb ette liiga palju sõnu või lubadusi või vandeid, siis tunned ennast vangistatuna? Hoituna? Turvaliselt? Ma tegelikult ei tea. Ma olen sealsamas - selles peenikeses ja tabavas hetkes, kus maailm teeb mu natuke rohkem lahti mu enese hirmudele ja ihadele. Ta paneb mind mõtlema. Mõtlema paratamatusele ja üksindusele. Mõnikord me sünnime - ja ometi sünnime isegi kaksikutena päris üksi. Hingame esimest korda esimese või teise lapsena õhku. Aeg libiseb meisse - ja jääb. Inimesed meie ümber on nagu turmtuled. Hääd ja halvad - ühendustega ja ilma. Mõjuvad vabandustena ja vabadustena - oleneb mispidi me neid nägema õpime. Jah, ta võib vabalt olla nõme. Tal võib vabalt olla õnne. Jah, tal oli seekord õnne, see vabandab ta õnnestumisi.  Jah, aga tavaliselt ta pole nii nõme. Jah, aga ta pole tegelikult halb inimene, missiis et rassist, ikkagi mu isa, mu vanaisa, mu õnnetu või õnnelik vend.  Me õpime elama, nii nagu elatakse häädes filmides, vaikides ja ilusates kaadrites, kus õhulised roosad pilved räägivad teismelise plika hirmudest ja ahastustest vahuse mere taustal. Jah, aga me tegelikult ei tea, kust tuleb see tung olla kellegagi lõpuni või lõputult või lõpuga koos. Või kellegagi lihtsalt nii, lihtsalt natuke, lihtsalt selleks, et vaigistada oma kurbust või üksindust või metsikut iha, mis kasvab välja kord niuetst, kord mingitest veidratest olukordadest, kuhu inimesed satuvad. Koos. Olgu see mingi reis või mingi töö või veel midagi. Olgu see nüüd või olgu see homme. Olgu see nii või olgu see naa. Miks me ikkagi leiame, et meil on vaja vabadust olla kellegi/millegi vangis või kellegi oma? Teisiti lihtsalt ei saa. Rahu tuleb kellegi soojast ihust. Tal on tavaliselt silmad ja suu ja mingi pöörane oskus olla üksainus siin ilma pääl, kellega võib, kellele võib, keda võib, kellest võib, kes on. Ja ega need teised sealjuures olemata saa - nad ei muutu kivideks ega seinaks, vaid nad on seal. Neid võib ka, lihtsalt sellepärast, et nad on samasugused põnevad ja ilusad inimesed. Lihtsalt vähem minu inimesed, aga minu inimesteks saadakse ju aegamisi ja tundlemisi ja hingamisi ja käimisi ja filmi vahtimisi ja koosolemisi - me lihtsalt mõnikord ei saa aru, et kõik on äärmiselt primitiivne. Et minu inimesed või meie inimesed pole nahavärv ega ka mitte eesti keel (see perfektne), vaid tavaliselt on see koosolemisi tekkiv maailm. Ehk isegi väljaspool ekraani, ehk isegi väljaspool karjet, et mina tean inimesi.
Ei tea.
Kui pole päriselt julgenud.
Siis ausõna - ei tea.
Tingimisi ka mitte.