Muru - selline peaaegu maadligi ja lõikmata. Hästi trimmerdatud. Hästi ooteärevil. Isa. Hämmastavalt pühapäevahommikuvarane. Meie - jalutamas mööda linna. Linn jalutamas meis. Võru. Kass - tähelepanu vajav, aga küünistav. Kallis - soe. Uni - kell neli hommikul läinud. Meie - vaiksed.
Lagunev. Kaduv. Läinud. Kodu. Maa-ala. Kõik räägivad, et mul pole sellega enam mingit pistmist. Aga mul on. Ema - surnud. Laul - temale ja vanaemale. Nemad on surnud - ometi on mul nendega pistmist. Nagu ka 15 aastat tagasi kartulimaaks kasutatava saunamaaga. Isa saab kurjaks, kui ütlen, et aitasin muru kokku korjata koos kalliga. Seljad higised. Meeleolud ka. Sellest peab saama meie suvekodu. See on juba nagunii meie suvekodu.
Rahulikult.
Piret Bristoli "Paralleelmeri" tuletab miskisel põhjusel meelde Maia Tammjärve 2009. aasta Lätetel. Imelik, et aeg läheb nii kiiresti. Aeg - mille teiseks nimetuseks on seitse aastat. Ja mina olen ajaga kahasse pisut teiseks saanud.
Oeh.
*
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar