Ülikooli ajal oli mul lemmikaeg - pühapäeva hommik, siis ma ärkasin oma tühja ühikatuppa, istusin laua taha ja hakkasin uurima eesti keele morfoloogiat, eesti kirjandust või veel midagi. Rahulik aeg oli. Vist teine-kolmas kursus. Meel tõmbus kah rahulikuks ja keskendunuks. Töötasin mõnuga kuskil pärastlõunani välja. Jõin kohvi. Toanaabrid olid tavaliselt Narvas või Paldiskis, peikade juures. Mina olin omas elemendis.
Hiljem tuli üha vähem ette rahulikke mõtte-kirjutamis-uurimispühapäevi. Miskipärast hakkasid mulle kuskil kahekümnendate alguses hirmsasti korda minema mingid meesisendid, kelles ma pidevalt kahtlesin, sest jah, nad võisid ju käia minuga samas koolis või mõnikord baaris, aga nad ei olnud ju omad. Tundsin äärmist rahutust ja tahtsin nendega põhjani minna, aga ainus põhi, mis tavaliselt vastu tuli, oli õlle- või veiniklaasi põhi. Nad muutsid mu rahutuks ja mõnikord rahulolevaks ka, aga siis natuke teistsugustel, natuke egostlikel põhjustel. Imelik on, et see pühapäevahommikute aeg tuleb vist tagasi. See, kus ma olen üksi, aga ei tunne, et oleks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar