Nii, nüüd siis juba mai tea kui kaua, kui kogu see maailm justkui seisab. Minul muidugi mitte ja mida pikemalt see niimoodi on, et ei tea, millal saab liikuma ja tegutsema, seda asjalikumaks ja kiiremaks kõik läheb. Imelik lausa. Hirmus lausa. Valus? Jah, isegi valus. Ei suuda kuidagi aru saada, kuidas inimesed räägivad kappide korrastamisest ja veel mingitest aiamaatöödest. No ei ole mul siin mingisuguseid paganama kappe ega aiamaad, kogu aeg on mingid raamatud kuhugi viia või kuskilt tuua. Mingid saatelehed, mingid õiendamised, seletamised, asjatamised. Ja nõnda edasi. Muudkui. Koguni nii palju on vaja ringi liikuda ja tegelda erinevate asjadega, et vahepeal läheb see eriolukord meelestki. Lihtsalt bussiga enam ei sõida tööle ja jala liigun ringi. Tädid võivad helistada nüüd suvalisel hetkel telefonile, umbes keskeltläbi kell 8.30 hommikul võib selline asi juhtuda ja umbes sellest hetkest võib alata tööpäev. Tuleb olla valmis. Inimesed on väga laisad kasutama arvutit ja tellima meie armsast e-poest. Sest pole aga hullu.
Igal juhul mingipäev vaatasin Lucy Worsley dokumentaali Versailles`st. Henryk mühatas kõrvalt, et mis kole mees see Päikesekuningas oli (sama võib öelda ju ka Peeter I kohta ja Sankt Peterburi kohta), et kui palju rahvast ikkagi pidi oma elu andma, et ta saaks oma võimu ja väge läbi arhitektuuri teistelegi näidata. Kui sul on tuju hea, siis käsi kokku löö... Eks ole? Ilus lauluke! Vägevad kuningad ehitavad selle peale katedraale, paleesid, linnu - aga mitte tuju pärast! Ikka sellepärast, et näidata, kui võimsad ja rikkad nad on, ikka sellepärast, et teised sama näitaks, ikka sellepärast, et nad korralikult oma ilupüüdlustele ja väele allutada. Ja siis 72 aastat valitseda, keda see huvitab, et Versailles`d ehitades suri ilmselt sadu ja sadu talupoegi. Vähemasti said nad koledast jahilossist võimsa võimu kantsi ja tunnistuse valmis ehitatud. See on lõpuks see, mis loeb. Ja loomulikult pealik, ehk inimelude kaotusest otsekui puutumatuks jäänud hra Päikesekuningas Louis XIV.
Mitte miski pole muutunud. Praeguseks ajaks on lihtsalt kõik see alam-ülem rafineeritumal kujul ikka alles. Kas kedagi huvitab, kas Rimi töötajad saavad Covid-19 või Maxima töötajad? Ikka need kassaliini omad. Või see 34aastane hiina arst, kes lubas, et see haigus muutub ainult hullemaks. Ma kardan, et sageli ei huvita see ka töötajaid. Muidugi ei taha keegi haigeks jääda ega surra. Keegi ei lähe tööle teadmisega, et ohkuitore nüüd võib haigeks jääda. Pigem minnakse tööle sellepärast, et seda tööd osatakse teha, et see töö on toonud leiva lauale, et see töö meeldib inimestele. Kuidagi imelik on, kui muidu alamaks kui mistahes muud ametit pidavaid klienditeenindajaid nimetatakse kangelasteks. Neid kangelasteks või ohvriteks nimetada on kuritegu. Nad teevad oma tööd ja iga töö juures, ka kõige lihtsama kojamehe ameti juures, on olemas töötaja väärikus, see ei tule alati palgast, see ei tule alati sellest, kuidas turundajad või personaliinimesed inimese tööd nimetavad. See on sügavam, keerulisem ja mitmeski plaanis sõltuv ka ühiskonna üleüldisest tähelepanemise oskusest.
Keegi annab meile töö, kui oleme töötajad. Minul on selleks minu otsene ülemus, kes otsib meile projekte, suhtleb erinevate inimestega, paneb silmad särama toredatel ja põnevatel kirjanikel andes neile inspiratsiooniallika. Pean tunnistama, et ma mõnikord ei saa alati oma ülemusest aru. Aga ma saan aru, et kui meil ei oleks häid raamatuid, siis meil ei oleks midagi müüa ega midagi teha. Ja see on kõige olulisem igasuguse töö puhul, et oleks midagi teha. Selles mõttes, et oleks sisend. Selliseid inimesi, kes suudavad luua kontseptsioone või uusi ideesid. Jah, Päiksekuningaid, Peeter Esimesi, isegi minu isasuguseid keskmiselt suure ehitusfirmajuhte, kes lähevad magama kell 12 öösel ja näevad und uutest ägedatest ehitistest ja võidavad konkursse, mis toovad tema ehitajatele raha lauale, selliseid on vähe. Ja peab tunnistama, et ega neid ei saa kunagi liiga palju olema, sest muidu ei oleks inimesi, kes töö ära teeks. Keegi peab ju projekti ellu viima. Selleks on ehitajad, kirjanikud, toimetajad, projektijuhid. Aga seal muide asi ei lõpe!
Vähemasti raamatute puhul ei lõpe asi kunagi tänapäevases kapitalistlikus maailmas, kus paljud kirjutavad, ei saa lõppeda töö kirjutise avaldamisega. Siit hüppavad sisse turundajad ja muidugi, nagu ma eelnevalt mitmeid kordi olen rääkinud, Eesti Rahvusringhääling, Eesti Päevaleht, Õhtuleht, Postimees jne jne. Kui me raamatut või autorit kuhugi sellistesse kohtadesse ei saa, siis võib raamat väga vaevaliselt tekitada järgmise raamatu. Ses mõttes kirjanikud võivad uskuda küll, et ainuüksi sellest piisab, et neist räägib ERR, et neil on palju häid sõpru, aga ei piisa. Kunagi ei piisa. Nii Tõnu Õnnepalu kui ka Andrus Kivirähk on ilmselt viimased sellised kirjanikud, kes ei vaja turundust kui sellist. Nad lihtsalt on jõudnud oma tegevusega nii kaugele, et kui ilmub nende raamat, siis me saame sellest varem või hiljem kuskilt teada.
Eelmisel aastal tekkis mul muide hra Õnnepalu puhul tunne, et ta ongi nüüd endale palganud raamatute kirjutamiseks päkapikud. No kuidas on võimalik ilmutada ühe aasta jooksul kolm raamatut. Mõnus on muidugi, et kõik need raamatud on targa inimese raamatud. Mõtisklused tekitavad hubase meeleolu ja koha tunde. Aga siiski! Paljuvõitu? Vähevõitu?
Kahjuks ei saa enamus kirjanikke sellest aru, sest nad on elanud suurema osa teadmises, et ainuüksi nende hunnitust isiksusest piisab, et kõik nende raamatuid ostaks ja nõnda see kopikas peakski tulema nende juurde. Ei tule. Ei ole ilmselt kunagi tulnud. Lihtsalt nõukaaeg andis valelootuse selles osas. Nagu ta andis valelootuse ka selle osas, et tööinimese töö on tähtis. On küll tähtis, aga kui valikuid on palju, siis ainsaks indikaatoriks lõpliku otsuse tegemisel on turundustegevus. Mängud hindadega, saated, põhjalikud artiklid jah, mõnikord isegi artikkel Eesti Naises. Siiani on meeles, kuidas kõik käisid pool aastat Kristiina Ehini luuletusi ostmas, kui temast oli ilmunud portreelugu sealsamas. Enne seda ei kippu ega kõppu.
Kui te arvate, et teistmoodi oleks toidutööstuses või toidukaupluste osas, siis te eksite. Maximasse tullakse, sest keegi on kuhugi sildi üles pannud või telesse reklaami tellinud. See keegi on tavaliselt turundusinimene, minul ka minu hea kolleeg ja kohati ka ülemuse funktsioone täitev tegelane. Ilma temata poleks mõndasid meie müüke kindlasti mitte. Olukorras, kus igast poest võib osta korraga 100 erinevat uut raamatut või leiba või jogurtit või hoopistükkis lõhnaseepi, on igal inimesel metsikult raske orienteeruda või mõnes piirkonnas asub kõrvuti Prisma, Rimi, Selver, Comarket, Deli, Grossi pood, leida endale oma lemmikkett või millestki alustada... Noh, kui klient läheb poodi, siis juba on võimalus, et ta jääb selle poe kliendiks, juba on võimalus, et meie tehtud valikud on õiged. Juba! Meie all mõtlen ma turundajaid. Ehk loomulikult tuleb maksta klienditeenindajatele väärikat palka, aga eelkõige tuleb hoolitseda selle eest, et te saaksite klienditeenindajatele väärikat palka maksta ehk turundajad peavad suutma inimesi enda juurde meelitada, aga see on raske tegevus.
Olles nüüd otseselt seotud ka turundustegevusega, uudiskirjadega, kampaaniatega, tean ma väga hästi, kui oluline on ka iga poeketti enda turundustegevus. Nii kui turundajad ei viitsi, oska ega taha tegelda raamatutega ja nende esiletõstmisega, nii need jäävadki laoruumi kopitama. Seda ei või aga endale kohe kuidagi lubada. Mitte keegi meist. Olgu tegu siis raamatutega, jogurtitega, ükskõik millega. Kõige olulisem on nii-öelda energiavahetus. Annan kümpsi saan miskit head vastu. Aga miks ma peaks selle kümpsi andma, kui mu vastas on minule tundmatu asi (raamat, jogurt, leib). Ahjaa seoses leivaga tuli vanatädi Nadja meelde, issand, kuidas ma sain sõimata, kui ma talle vale leiva poest tõin. Vat selline lugu.
Turundus pole niisiis tegelikult midagi muud, kui üks propagandaviise. Ja eks selle meistrid ongi olnud pisut autokraatlikud või türanlikud tüübid. Päikesekuningas pani ikkagi jala maha, tegi Prantsusmaast just sellise, nagu talle oli vaja, kasutades kavalusi ja nippe, mida meiegi kasutame, et oma asja ajada edasi, veel paremini.
