Põlenud maja kõrval on varjud

Luuletusi ja kartmatute pidusaal

*
ma püüdsin 
kirjutada 
luuletusi lilledest
ja ikka tuli sinust
sa vaikne
kevadsüttimise nägu,
lumikellukene,
kes annad lootust

*
Sa peaga vastu
endaksolemise 
müüri taod.
Kas aeg siis pole ilus?
me kahekesti aeglaselt
ta sisse kao.
Sa oled natukene
liiga hea
ja mina pirts.
Sa keerad pläru
ja mina sääri
sukkadesse.
Me peatume 
ja hetk
kaob meelde.

*
Kartmatute pidusaal oli eilne reisiõhtu Mustas Laes. Nii hea oli Veronikat näha. Nii hea oli seal üle pika aja käia. Asjad viivad ikka rahunemiseni, ehk isegi rahuni, mis hõlmab mõneks ajaks terve maailma, lõikub lihast ja luust sisse - nagu mõni deemon või hea eelmise sajandi vaarema vaim, kes hoiab. Jaa-jaa - te jalutage läbi 40 000 kilomeetrit. Jaa-jaa - te sõitke bussiga läbi Aafrikasse ja Lõuna-Ameerikasse takkaotsa. Jaa-jaa - istuge mootorrattale ja võtke naine kaasa, sõitke läbi 170 000 kilomeetrit. Jaa-jaa. Ilma selleta ei saa.

Plahvatav naine ja vanaonu Vasja

PlahvAdressaat: Katrina Helstein

Teatavatel hetkedel olen hirmul ja segaduses. Painavas kinnipigistatud hetkes, kust on võimatu välja joosta.  Mõnikord saavad need hetked otsa. Mõnikord kumuleeruvad kõige enesekesksema programmiga. Mis siis ikka juhtub, kui gaas plahvatab? Või aeg taltub või elukaaslane kaob? See on imelik - ehmatav tunne ja see tunne ka, et ta ju ei kao, aeg ei taltu, mina kasvan ja sealjuures kasvatan ka endale neid imelisi inimeseks olemise vuntse. Neelan kummeliteed, loen preili küsimise-kunsti ja olen ootevalmis. Olen. Olen. Mingipäev tuli vanaonu Vassili meelde. Ma ei tea isegi miks või kuidas. Lihtsalt lobisesime niisama tatart praadides köögis. 

Tema istus toolil ja korraga ma hakkasin rääkima - vanaonust. Ma ei rääkinud talle kõik ära. Sest on asju, mis on piinlikud või jätavad minust mingi mulje. Sellise, mille eest tahaks ära joosta. Nagu ma täna jooksin ilmselt viieteist minutiga koju ja tagasi tööle, et teada saada, kas mu gaasipliidil piima-sibula-küüslauguga praadiv hakkliha on juba üle ajanud ja avanud tee gaasinirele või mitte. Ei olnud.
Ja see et ma sellest siin räägin - näitab minust nii mõndagi. Esiteks on mul inimestest kahju, kes minuga korterelamut jagavad. Teiseks on mul endast kahju, kui ma pean kahjukulusid katma. Kolmandaks - on mul oma raamatutest kahju. Ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. See muide ongi elu. Pidev hirm, et sured ära. Pidev hirm, et kuskil seisab mingi plahvatav element. Ja muide kogu aeg seisab ja ootab.
Aga mis puudutab plahvatavaid elemente, siis igaks juhuks tellisin Inglismaalt araabia keele õpiku. Läheb ilmselt samasse kollektsiooni, kus on ladina, hispaania, prantsuse, itaalia ja soome keele õpik. Läheb. Läheb. Egas muidu ei saa. Plahvatavate elementidega tuleb antiplahvatuslikult toime tulla. Integreerida need Euroopasse, kui oled sisse lasknud, siis õpi ka suhtlema. Kui minusugusele muidugi üldse antakse järgnevatel hetkedel suhelda plahvatavate ja vähemplahvatavate elementidega. Ses mõttes - ma olen ju ikkagi naine.
Aga jah - kuhu me jäime vanaonu Vassili. Ma leidsin üles kodus vähemalt kolm albumit, mille sees on päris palju Katrina-sugulaste-pilte. Mu kulla istus alumisel korral pildistas fotod sisse. Isegi vanatädi Leontine leidsin, rääkimata kahekümneviieaastasest vanaisa Karlast - uhkelt poseerimas kahe sama ilusa ja sama noore mehe vahel. Selgete hallide silmadega. 

Aga vanaonu Vassilist pole mul hetkel pilte ollagi. Sest ta puutus ka elus vähemalt korra ühe plahvatava naisega kokku. Ma ka ju vahel plahvatan. Aga tema esimene plahvatav naine ei olnud enesetaputerrorist, oli lihtsalt reetur. Marija, Manja - elukaaslane, kes ei tahtnud enda juurde võtta Vassili ema, minu vaarema Jevdokiiat, kes kolis lõpeks ikka vanaema juurde Obinitsasse. Sinnsamma tallu, mida papi mulle aegajalt näitab, kui me Obinitsa kandis ringi sõidame. Ja nii nad siis elasid Vasja ja Manja, kuni ühel hetkel oli onu nõnda haige, et otsustas kirjutada oma talu oma naise nimele. Kirjutaski. 

Ega see tegelikult tema talu olnudki, mida kirjutada või mida nimetada, see oli vanaema Jevdokiia oma. Aga see selleks - vanaonu jäi haigeks, tema kaasa aga sahkerdas talu suvalistele maha, lootuses, et nood ta enda juurde võtavad, kui ta piisavalt vanaks jääb. Ja ega nood võtsid ka. Sinnasamma tallu. Vanaonu oli haiglas, aga haiglast polnud tal enam võimalik kuhugi tagasi tulla. Koduuksed olid lõplikult kinni lükatud, sest kodu ei olnud enam tema oma. Ja tema naise oma ka mitte.
Vasja toodi meile - seekord Võrru, Raudtee tänavale, sinnasamma, kus mina lapsena magasin, lahtikäivasse diivanisse. Vanaema pidi ikka oma venna eest hoolitsema. Ta lihtsalt oli selline. Omadele (mis seal salata päris tihti ka võõrastele) selga keerata ei tohi, mine tea, millal sul nende abi võib vaja minna. Ja abi võib alati vaja minna. Vasja surigi seal - diivanil. Matusedki peeti minu sünnikodus. Mõne aasta pärast - kui ma olin juba piisavalt suur, et vanaema voodist diivanisse kolida. Läksin Vasja asemele.
Ja veel mõne aja pärast - läks vist viis või kuus aastat. Manja oli tegelikult Vasjast üsna mitu aastat noorem. Kutsuti meid Manja matustele. Ta oli ennast sealsamas - nende mahaparseldatud talu kapis üles poonud. Nii see käib - nende plahvatavate naistega. Varem või hiljem plahvatavad nad lõplikult. 

Onu Aare, Joanna Kalmi "Igaüks tantsib omaenda tantsu", poolitatud aeg

Mõtlen, et mismoodi mina kirjutaks oma suguvõsa luuserist, kui mu ema-isa on eesti kuulsaimad nukuteatri näitlejad, kui ma isegi olen, kui mu lapsed on. Mõtlen, mõtlen, mõtlen. Kuidas kirja panna seda pidevat heitlust mittemillegi tegemise ja teiste ärakasutamise vahel? Kuidas panna kirja neid lõputuid töökohti öövalvuritena? Kuidas neist lavale jätta - tõelist karakterit või selle puudumist? Oleneb mispidi onu Aaret vaadata. Ja mispidi vaatab teda üks kuulsamaid näitlejaid? Põnev ühesõnaga on mõelda. See, mis Draamateatri laval toimus - jäi natuke segaseks. Ses mõttes karakterit ei olnud. Ei ühtpidi ega teistpidi. Oli ainult igavesti taluseinale kirjutatav romaan - elulugu. Armastav õde? Põlastav õemees? Hunnikus inimesi, kes muudkui kasvatavad, õpetavad, teevad, aga tema ise ei tee? Mina isegi meenutan onu Aaret! Aga ikkagi on midagi puudu. Nii minus, kui ka Draamateatri näidendis "Onu Aare". Mingisugune lõputu - samasuguste stseenide jada, mis tavaliselt iseloomustabki natuke luusereid. Selline pisut hüsteeriline püüd olla ühes harjumuspärases asendis. Selles on minu meelest isegi midagi nunnut - seda on võimalik isegi näha omamoodi ilusana. Aga noh. Ei tea ju.

*
Joanna Kalm "Välketendus" oli kummaliselt ilus. Ses mõttes, et miski selles meenutas päriselt maailma, mis toimib. Maailma, kus igaüks tantsib oma tantsu. Kõike seda saab kindlasti võimendada ja paremini teha, aga minule meeldis mõte sellest, kuidas igaüks tantsib oma tantsu ise.

Ja minu ema tantsis Peterburis 1970ndatel. 

*
Aeg keeras ennast öösiti kokku. Ivari ootas midagi. Elementaarset ja igavest - juba vast tollest päevast saati, kui sündis ta väike õde. Oli päevi, mis olid enne õde, ja nüüd olid päevad, mis tulid pärast õde. Need olid erilised mõlemad, aga ometi oli aeg hakitud. See väike siuts - nagu isa teda kutsus. Ema oli lihtsalt väsinud. Kogu aeg - väsinud. Mõnikord mõtles - Ivari, et kuidas ta üldse Siutsu sünnitada oli tahtnud. Viimased kümme aastat oli ilma õetagi hakkama saadud, aga näe, nüüd korraga, õde. Väike, kõikide sugulaste meelest, imeilus, siuts. 

Ivari ootas ema tagasi. Ootas juba viimased kolm aastat. Ema ja isa - sellest õemaaniast, mille sisse nad sattunud olid. Ema ütles, et ega ta enam ei oodanudki, et sünnib. Aga näe - sündis. Lapsed ikka sünnivad. Aga kus oli tema aeg. Ivari imestas, et kuidas ema andis aja õele, aga lakkas aega andmast temale. Miks? Kuidas? Kes selles süüdi oli, et õde sündis. 

Minu pontuharrastus sai alguse vanaema pontuharrastusest

Ahjaa - loomad. Ma ei saa öelda, et ma viimased viis-kuus aastat oleks nii palju koertel sabas jooksnud, aga siiski - siiski - siiski - Šarikul jooksis memmeke sabas. Siuhke oligi nende suhe, ah-ah, mis teed tsikk, mis passid, är nüüd mööda passi. Ükspäev kõndisime peikuga mööda teed ja  nägime hiigelkõrvadega lontut, kes oli just just kuuekuuseks saanud ja oi kui ähmi täis saanud meie nägemisest. Saba tolknes paremale ja vasemale ja kõrvad veel suurema hoolega mööda maad paremale ja vasemale. Hea oli vaadata. Peiku teatas, et ta tahab koera. Mina teatasin, et ahah... 

Haisvad dressikad ja araabia keel

Mõningase otsustusvõimetusega haaras see autistlike möödavaatavate silmadega, sperma ja pori järele haisvate dressidega mees kinni araabia keele õpikust. Preili teispool letti ei teadnudki, mida sellest arvata. Haaramine pole ju hull tegu, tuleb ja ehk maksab selle asja eest kassas. Mees vaatas teda metsistund silmadega nagu uhiuhket autot, mida ta osta ei raatsinud. Vaatas, et kas ta on selle auto vääriline. Ta nimelt ei olnud selles sugugi kindel, kui vääriline võis ta olla raamatumüüjapreilile. Aga lootis. Nüüd oli sammuke tehtud - araabia keele sammuke. Ta kõndis - tipatapa leti poole ja ei teadnud kust alustada. 
"Kas teil on ka inglise sõnaraamatuid?"
Preili üdini paksuklaasiliste moesolevate suureraamiliste plastikprillidega teatas talle sama õndsalt, et ikka. Ja ikkagi oli midagi selles küsimises, mis preilit häiris. Mis täpsemalt? Kuidas täpsemalt? Ega ta ise ka ei teadnud. Elu oli ta selliseks - mitmekarvaliseks teinud. Pealt prilliline, seest vimkasid täis, mida naised ikka endas kandsid. Juukseidki hoidis ta kuklas, et mitte meestele mõista anda, kui plika ta tegelikult oli. Range õpetajannalikkus - laulis temast välja. Ega ta ise ka ei teadnud, mispidi see naiselikkus käima pidi. Ja ega ta selle tüübiga mujal kui leti taga kah julenuks rääkida. Ikkagi selline oss oli. Pluss veel see õudne nikotiinihais, mis meest viie meetri raadiuses ümbritses. 
Aga preilike ronis oma mugavustsoonist otse ossikesega mööda poodi ringi jalutama. Hais ja mingi veider tunne kaasas. Äkki siiski. Mitte kunagi ei võinud ju teada, et mis või kuidas. Vaid äkki siiski - vaatab see vaene mees talle teistmoodi silma. Kuigi samas, milleks!
Oss tõmbas korraga oma taskust välja paberossi. 
"Seda on hea tõmmata, kas te ka vahel paberossi tõmbate, preili?"
Oss ei rääkindki nii nagu oss, rääkis nagu kogemata dressid jalga tõmmanud tavaline mees. Ega preili ei teadnudki, kust see mõte tal pärines, et kõik dressides mehed on ossid. Põhikooli eesti keele õpetajalt? Jah, loomulikult meeldisid talle pikakasvulised mustades kintspükstes noorukid, kes oma olemasoluga suutsid lõigata läbi kõik need piirid reaalsuse ja ideaalsuse vahel. Raamatupreili oli lihtsalt selline. Suurte unistustega raamatupoepreili, kellele meeldisid ilusad lipsustet mehed. Mõnel võiks ikkagi kikilips ka ees olla. Umbes nagu Toomas Hendrikul.  
"Ei tõmba," teatas ta naeratades. 
"Kahju! Aga araabia keelt õpetate?"
"Ei õpeta!"
"Kahju!"
Ja nõnda võttis see pisut turjakas - kõhtki ette kasvanud, mees araabia keele õpiku ja pani selle sinnasamma, kust ta selle kaasa oli haaranud. Naeratas. Ning kolksus oma veidra sapise suitsuhaisu ja dressipükstega, kus kurat. Preili kortsutas endale teadaolevalt vähemalt kakskend minutit otsmikku. Kriitikakulme pidi kasvatama ja dressides ossi pidi vaatama ja kukalt pidi kratsima, et mõista oma mannetust inimloomuse mõistmisel. Jah, päris palju eelarvamusi viisid lõpuks teatud rumalate otsusteni. Vähemasti araabia keele peaks ta nüüd selgeks õppima, et seda mõnele õpetada, kui ta jälle poodi tuleb.

Klassikokkutulek

Kui palju läheb Teile isiklikult korda, mida arvavad Teist Teie endised klassivennad ja õed? Keskkoolist? Põhikoolist? Ütleme kahekümne viie aasta pärast? Kahekümne aasta pärast? Kümne aasta pärast? Ühe aasta pärast? Kooli ajal? Ütleme nii, et ma võin kõlada ilgelt - aga maailmas on väga vähe inimesi, kellele ma pean korda minema ja kes peavad sellest aru saama, et ka nemad on mulle väga tähtsad. Jaa-jaa. Ütleme nii, et nad üldiselt tahaksid, et mul hästi läheks. Aga nad saavad sellest aru ka, kui nii hästi, kui nad lootsid, ei lähe. Ütleme nii, et mul on mu ehitusettevõtjast papi, mu imearmas vennanaine, kes on tegelikult üks tugevamaid ja julgemaid isiksusi, keda olen elu jooksul tundnud. Jaa, nende arvamus läheb mulle väga korda. Isegi siis, kui mu isa on oma vaadetelt üsna viiskend aastat tagasi mõtlemisega (ja see on muide täitsa okei, sest ta on ju ikkagi sündind 1947, nagu arvatavasti mina olen oma laste jaoks antiik 2050. aastal) ja ma mõnikord sõna otseses mõttes pean natuke õlgu kehitama, ega kogu aeg ei saa jalaga vastu maad lüüa ja teatada, et tegelikult nii ju ei ole. No kui papi jaoks on, siis ikka on-on. Põlvkonnad on siiski suhteliselt erinevad. Räägitakse siin Zidest, Yitest ja Xidest. Ja kaen ma siin oma kuus aastat nooremat naabritüdrukut, väikest õekest, Bellut ning tema kõrval tolle ema, minust neliteist aastat vanemat, siis ikka tajun, et kuulun oma õekse juurde. See omakorda ei tähenda seda, et ma temaga lõpunisti nõus olen kõiges. Aga kuulun. Ja tema arvamus on mulle kah tähtis. 
 
Ühesõnaga - ma esiteks ei ole üldse kindel, et minust ja minu klassikokkutulekust filmigi saaks tehtud - vähemasti mitte sellist nagu too seal oli. Ja ma ei tea palju ma oma hemarroide põdema hakkan või lugemisprillide järele taga igatsema kukun või püsisuhetest pagen või pornograafia passimise pärast püsisuhtest ilma jään. Noh, jah, võite siin mind välja naerda, et näeh, ma pole ju isegi meessoost, aga isegi siis kui ma oleksin. Mis see muudaks? Eestlastel ei ole kombeks - kogu seda isikliku kammaijaad keskkoolikaaslastega jagada. Ei ole! Ja isegi kui päris paljud arvavad, et oleks tore ju, siis ikkagi ei ole. Kujutagem nüüd eesti meest (või ka naist, kurat võtaks) kõvahäälselt kõnelemas oma lahutatud abikaasale kõigi ees, kuidas ta on nende suhetes jama kokku on keeranud. Ja muidugi kogu seda kampa eestlasi seda pikalevenivat juttu kuulamas. Nagu päriselt. Kas te tõesti olete midagi sellist kusagil märganud? Ma võin siin blogis siuhkest jama kokku rääkida - absoluutselt kõigest ja mis seal salata ka kõigist. Ses mõttes, et see on nagu mingi tuulamisekoht, aga päris elus pole ma mõnikord mõnele inimesele isegi seda näkku võimeline ütlema, et ta on nõme. Aga oma käitumisega suudan ma nii mõndagi öeldud saada. Eestlaste värk, eksole.
 
"Sügisball" või "Tühirand" või isegi "Free range" poleks sellised, nagu nad on, kui nad poleks eestlaste tehtud filmid. Mitte et "Klassikokkutulekut" tuleks "Sügisballi" võtmes teha. Aga seda va ekstravertsust sellisel lollakal kujul nagu see meeriklaste filmidesse on pandud, võiks küll kuidagi vähesemaks võtta, eksole. Dünaamilist eestlaseks olemist meile. Just siis kui ootad, et hra Genka (misiganes tolle tegelase nimi ka poleks seal kuldses kolmikus) saab kohe kohe teada, ja sellisel piinlikul plikat katsuval mehisel moel, et tema tütar ongi ta ära võrgutanud, kerkib tema kehastatava mehe silme ette elukaaslane. Hakkavad pihta südametunnistuspiinad Issand, isegi mina, kes ma tükk aega ei suuda positsioneerida oma suhete olukorda, et kas käime või ehk käime või oleme lihtsalt mõnda aega koos olnud, saaks aru, et tegu on minu elukaaslasega, mitte parima sõbrannaga, kui ma taga ühes voodis enamasti magan.