Ahjaa - loomad. Ma ei saa öelda, et ma viimased viis-kuus aastat oleks nii palju koertel sabas jooksnud, aga siiski - siiski - siiski - Šarikul jooksis memmeke sabas. Siuhke oligi nende suhe, ah-ah, mis teed tsikk, mis passid, är nüüd mööda passi. Ükspäev kõndisime peikuga mööda teed ja nägime hiigelkõrvadega lontut, kes oli just just kuuekuuseks saanud ja oi kui ähmi täis saanud meie nägemisest. Saba tolknes paremale ja vasemale ja kõrvad veel suurema hoolega mööda maad paremale ja vasemale. Hea oli vaadata. Peiku teatas, et ta tahab koera. Mina teatasin, et ahah...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar