Klassikokkutulek

Kui palju läheb Teile isiklikult korda, mida arvavad Teist Teie endised klassivennad ja õed? Keskkoolist? Põhikoolist? Ütleme kahekümne viie aasta pärast? Kahekümne aasta pärast? Kümne aasta pärast? Ühe aasta pärast? Kooli ajal? Ütleme nii, et ma võin kõlada ilgelt - aga maailmas on väga vähe inimesi, kellele ma pean korda minema ja kes peavad sellest aru saama, et ka nemad on mulle väga tähtsad. Jaa-jaa. Ütleme nii, et nad üldiselt tahaksid, et mul hästi läheks. Aga nad saavad sellest aru ka, kui nii hästi, kui nad lootsid, ei lähe. Ütleme nii, et mul on mu ehitusettevõtjast papi, mu imearmas vennanaine, kes on tegelikult üks tugevamaid ja julgemaid isiksusi, keda olen elu jooksul tundnud. Jaa, nende arvamus läheb mulle väga korda. Isegi siis, kui mu isa on oma vaadetelt üsna viiskend aastat tagasi mõtlemisega (ja see on muide täitsa okei, sest ta on ju ikkagi sündind 1947, nagu arvatavasti mina olen oma laste jaoks antiik 2050. aastal) ja ma mõnikord sõna otseses mõttes pean natuke õlgu kehitama, ega kogu aeg ei saa jalaga vastu maad lüüa ja teatada, et tegelikult nii ju ei ole. No kui papi jaoks on, siis ikka on-on. Põlvkonnad on siiski suhteliselt erinevad. Räägitakse siin Zidest, Yitest ja Xidest. Ja kaen ma siin oma kuus aastat nooremat naabritüdrukut, väikest õekest, Bellut ning tema kõrval tolle ema, minust neliteist aastat vanemat, siis ikka tajun, et kuulun oma õekse juurde. See omakorda ei tähenda seda, et ma temaga lõpunisti nõus olen kõiges. Aga kuulun. Ja tema arvamus on mulle kah tähtis. 
 
Ühesõnaga - ma esiteks ei ole üldse kindel, et minust ja minu klassikokkutulekust filmigi saaks tehtud - vähemasti mitte sellist nagu too seal oli. Ja ma ei tea palju ma oma hemarroide põdema hakkan või lugemisprillide järele taga igatsema kukun või püsisuhetest pagen või pornograafia passimise pärast püsisuhtest ilma jään. Noh, jah, võite siin mind välja naerda, et näeh, ma pole ju isegi meessoost, aga isegi siis kui ma oleksin. Mis see muudaks? Eestlastel ei ole kombeks - kogu seda isikliku kammaijaad keskkoolikaaslastega jagada. Ei ole! Ja isegi kui päris paljud arvavad, et oleks tore ju, siis ikkagi ei ole. Kujutagem nüüd eesti meest (või ka naist, kurat võtaks) kõvahäälselt kõnelemas oma lahutatud abikaasale kõigi ees, kuidas ta on nende suhetes jama kokku on keeranud. Ja muidugi kogu seda kampa eestlasi seda pikalevenivat juttu kuulamas. Nagu päriselt. Kas te tõesti olete midagi sellist kusagil märganud? Ma võin siin blogis siuhkest jama kokku rääkida - absoluutselt kõigest ja mis seal salata ka kõigist. Ses mõttes, et see on nagu mingi tuulamisekoht, aga päris elus pole ma mõnikord mõnele inimesele isegi seda näkku võimeline ütlema, et ta on nõme. Aga oma käitumisega suudan ma nii mõndagi öeldud saada. Eestlaste värk, eksole.
 
"Sügisball" või "Tühirand" või isegi "Free range" poleks sellised, nagu nad on, kui nad poleks eestlaste tehtud filmid. Mitte et "Klassikokkutulekut" tuleks "Sügisballi" võtmes teha. Aga seda va ekstravertsust sellisel lollakal kujul nagu see meeriklaste filmidesse on pandud, võiks küll kuidagi vähesemaks võtta, eksole. Dünaamilist eestlaseks olemist meile. Just siis kui ootad, et hra Genka (misiganes tolle tegelase nimi ka poleks seal kuldses kolmikus) saab kohe kohe teada, ja sellisel piinlikul plikat katsuval mehisel moel, et tema tütar ongi ta ära võrgutanud, kerkib tema kehastatava mehe silme ette elukaaslane. Hakkavad pihta südametunnistuspiinad Issand, isegi mina, kes ma tükk aega ei suuda positsioneerida oma suhete olukorda, et kas käime või ehk käime või oleme lihtsalt mõnda aega koos olnud, saaks aru, et tegu on minu elukaaslasega, mitte parima sõbrannaga, kui ma taga ühes voodis enamasti magan.