Karistusseadustiku vääriline olukord

Mõnikord ma ehmatan ära, kui paljusid asju on võimalik teha - kurjalt, enesekeskselt, rumalalt, halvasti. Inimesed ei mõtle sellele ega endale ega oma tegudele. Nad lihtsalt sõidavad oma nõudmistega kuhugi sisse. Eks ma isegi ole seda teinud. Pärast on muidugi paha. Peaaegu alati on selliste asjade pärast pisut paha. Aga kõige selle juures on ka midagi head. On hea, kui on vähemalt mõni inimene, kes pole otseselt enesekesksuse ja rumalusega kokku puutunud. Või kui ta isegi on, siis ta teab, et sest pole hullu, et inimkond on nagunii midagi palju paremat ja enamat, kui üks õnnetu rumalusekillukesega inimene.

Miskipärast tuleb mulle viimane Elo Viidingu jutukogu ette. Seal on üks lugu ühest tüdrukust, kes pärast semestrit loomingulise kirjutamise kursust teatas Viidingule, et ta ei kirjuta tavaliselt eesti keeles, et tema publik ei asu Eestis, et ta ei loe eesti keeles. Seda oli kummaline lugeda, kuidas Viidingu tekstis oli märgata kurbust, ängistust ja solvumist. Ma tunnen ka seda mõnikord. Ma tunnen, et paha hakkab, sest inimesed tahavad midagi minult mingil täiesti muul eesmärgil, kui oleks aus eesmärk. See konkreetne tüdruk tahtis lihtsat kursust, et saada head hinnet kergesti, sest ega see eesti kirjanduse lugemine nüüd nii keeruline ka ei ole. No, ma ei tea. Egas keegi ei tea. Mõnikord on mul umbes samasugune tunne poes olles, kui inimesel on pakutud omast arust kõike kõige paremat, aga ainus, mis ta tegelikult tahtis oli veel rohkem - teha kellegi eneseväärikusele liiga, manipuleerida ja tõugelda, lihtsalt sellepärast, et nii võib, lihtsalt sellepärast, et mina ei saa minna vaimse vägivalla ühingusse või politseisse ja kaevata karjuvate klientide peale. Lihtsalt.

Mul blokib ka eestikeelne vihane klient ära. No ei ole lihtsalt sõnu, mitte midagi ei ole, seisad nagu mingi lolliks läinud kanaaju, keda stresseeritakse senikaua, kuni sa oled sõna otseses mõttes lubanud inimesele kolm tasuta audioplaati, palju raamatuid ja miljon muud asja. Lihtsalt sellepärast, et keegi teisel pool toru täiest kõrist karjub, nõuab, anub. Niimoodi ei saa ju üldse äri teha, kui inimesed sedasi nõmetsevad. Mitte midagi ei saa teha.

Ja olukord on ikkagi lõpuks karistusseadustiku vääriline:

 214. Väljapressimine

 (1) Varalise kasu üleandmise nõudmise eest, kui on ähvardatud piirata isiku vabadust, avaldada häbistavaid andmeid või hävitada või rikkuda vara, samuti kui on kasutatud vägivalda, - karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.

 (2) Sama teo eest, kui see on toime pandud:
 1) isiku poolt, kes on varem toime pannud väljapressimise, varguse, röövimise või kelmuse;
 2) suures ulatuses;
 3) raske tervisekahjustuse tekitamisega;
 4) grupi või kuritegeliku ühenduse poolt,
 5) isikult vabaduse võtmisega või
 6) vara rikkumise või hävitamisega, -
karistatakse nelja- kuni kaheteistaastase vangistusega.

Kui puudub kontroll

Asjade haldamisega on mul noh - pehmelt öeldes mõnikord totaalne kaputt. Umbes nagu Veniamini bioloogiaõpetajaga sellises imelikus filmis, mis kindlasti meeldib mu metalit kuulavale kullale, sest seal on karjuvat ja Jeesust-pilavat-paluvat muusikat, noh nii korrast ära pole minu ilm küll mitte. Ometi - täna ta tundus. Tundumine on kahsõna. Mitte just jahsõna, aga siiski. Kui ikka pool tundi pärast poe kinnipanemisaega saab asjad kokku panna ja koju rutata, jõudes koju umbes pool tundi hiljem, siis... Jah! Siis! Ega ma muud öelda oskagi. Siis... On ikka natuke nadi tunne küll.  Ja siis tahaks nagu teistesse ilmadesse ronida, aga et sellistesse nagu (M)uchinik meile pakub. Vat sellistesse poleks julenud isegi niisama heastpeast minna. Mõnikord on niimoodi, et tõuseks ja karjuks õige kellegi peale sealt filmist põhjalikult - tema rumaluse ja ükskõiksuse pärast.

Sur le sofa il y a un ours de peluche et une fille avec la robe verte

Mõningatel asjaoludel on see keeleõpe nagu hüpe järjekordsesse ilma, kus kasvavad kaisukarud ja koristamatus. Pidime õppima selliseid suurepäraseid liigutavaid ja kirjeldavaid sõnu nagu sur, sous, à adroite de, à gauche de, devant, dessus, en face de, entre. Kulla on sõitnud Rootsimaale, kõrvaltoas väntab selgeltnägijate seriaalinärakas. Meeleolu on tore. Minu toas oli tüdruk kollases kleidis diivanil, sõrmes kollane nartsiss. Istus ja mõtles. Diivani all vadistas konti närida valge lambakoer (un chien de berger), aga diivanil tüdruku kõrval istus pehme must must must kiisu (une chatte noire). Uksel aga seisis un criminel avec pistolet. Dans la porte il y a un criminel avec pistolet. Pilt tekib ainuüksi kirjeldusest - eksole. Ja siis kuskilt sealt vahelt hakkab lugu välja pröökama.

Dans ma chambre il y a un ours en peluche

Prantsuse keel - õpin üle pika aja sõnahaaval nimetama asju enda ümber. Riiul, kapp, kummut, kaisukaru, küünlad, raamatud,

Kui elu juhtub

See teatud sorti meeletu hirm, et midagi juhtub. Just nimelt juhtub. Aeg jääb seisma või inimesed moonduvad kellekski, keda ma enne ei tundnud, või elu toob katsumusi, mida ma juba ette kardan. Aga muutubki ja moonduvadki, õigemini neis tulevad esile need asjad, mis muidu ei tule esile, mis jäävad millegi varju alguses. See mingi metsik tõmme millegi või kellegi poole. Olgu see kirjandus või luule või tants või kujutav kunst selle äärmuslikus ilus.

Äärmuslik ilu ongi äärmuslik. Oma pingelisuses ja vastandlikkuses. Kunagi ei näe päris selle taha ega sisse. Midagi jääb alati lahti rääkimata, midagi teeb alati natuke rohkem haiget, kui vaja. Midagi. Alati. Kuidagi. Me kuulasime elukaaslase ema üle. Või õigemini lasime tal rääkida põnevatest lugudest, millest koosneb meie tõenäoliselt tulevaste laste iseloom ja kasvatus. Ilu. Selle kasvatamine ja selle teadvustamine - nii inimlikus kui ka mitteinimlikus tähenduses. Ma ei ole veel endale suutnud selgeks teha, mis see on, aga ma tunnetan selle õhuliikluses olemist. Isegi minu ja tema, minu ja kunsti, minu ja luule, minu ja kirjutamise vahel. Ma ei teagi. Äkki on see kõik - ma mõtlen ilu, luule, kunst, tants - minu noorusarmastus, mis põleb ja põletab mu tuhaks, et oleksin alandlikum ja vaiksem. Et ma ei nõuaks maailmalt tähelepanu. Võib-olla just sellelt maailmalt. Mäletan, et sattusin ühel hetkel vist MIMi või oli see tol hetkel Cabaret Rhizome ja rääkisin temaga. Neid võib igatemoodi nimetada - aga lõpptulemusena on nad kuskil meie alateadvuses see võrdusmärk Hea Kirjanduse või Hea Luulega. Nende tulek või puudumine - nende suhestumine või suhestumise puudumine seisnebki selles, et nad esindavad kedagi või midagi. Nad on need inimesed, kes on saanud võrdkujuks või ilmutuseks või sümboliks või kandjaks. Ja kui nad midagi ütlevad, sest räägivad nad ju minu kui väikese mutukaga harva, siis nad on kuuldud. Niimoodi pikaks ajaks - nagu tervistav mürk. Nende sõnad valguvad kuskil peas laiali ja nad ise ka. Nad ei ole päris. Vähemasti minu jaoks mitte. Ja võib-olla kirjandus kui selline polegi minu jaoks midagi reaalset, kuigi ta on. No päriselt. Ta muudab ja seletab ja õiendab ja paikab - aga ta pole päris oma ja seetõttu, pole ta ka see, kes puuksub ja peeretab ja ajab igapäevaselt närvi - ja tekitab emotsionaalse ahelreaktsiooni, et tahaks taga elu lõpuni õnnelik olla, aga kuidas. See on küsimus.

Aga mida see sümbol mulle siis ütles? Ega midagi erilist ei öelnudki - lihtsalt seda, et mõnikord ei saagi me luulega üheks või kirjandusega või kunstiga või tantsuga. Pole antud. Lihtsalt - unistame, ihaldame, leiame end ikka õnnetult aknast välja vaatamas ja lootmas, et luule tuleb ja päästab maailma. Nii nagu prints. Aga luulel on parematki teha. Printsil kah muide. Kui me selle mehega ei tegele - siis ta ei muuda maailma, siis on ta järjekordne külaline, kes naeratab kiivalt ja libiseb tagasi udusse, kust ta tuli. Luule samamoodi. Ta ei püsi meie juures, kui me ise tema juures ei püsi. Usk jumalasse samamoodi. Prantsuse keelde. Vene keelde. Ladinasse. Ja siis tuleb see imelik - asi, kas on õnne selle jumala, kirjanduse, prantsuse või vene keelega. Ja te saate üheks või ei. Ja kui kaua te see üks püsite.

Ohtlik on see üheks saamine igal juhul. Võib juhtuda, et kümne aasta pärast avastate, et te ei sobi. Nagu mina eesti filoloogiaga, mille harjutusekspert ma siin poes olen. Äkki oleks pidand ikka raamatupidamist studeerima või IT-d või majandust või sotsioloogiat. Äkki. Sellegipoolest on ta mul nüüd arvel. Kõigi neljateist käändega ja morfoloogiaga, mis mind ennast ka mõnikord jahmatab.

Silmad keskturul

Astume mööda roostetanud lauda üles. Ukse peal istub - otsekui oma viimaselt ööklubi tantsult tulnud preili, kes on unustanud endale puudri ja säravad silmalaud pähe, suits käes vaatab ta meid natuke ehmunult. Polekski nagu me koht. Oleme otsinud mööda turgu mulle sukkpükse taga. Ta pilk on küllaltki ettevaatlik ja samas hindav. Ta nagu teaks. Nad kõik nagu teaks midagi, millest minul pole aimugi. Meie vaatame teda. Letimaika on tal üll tõmmatud. Või tuleks seda letivestiks nimetada. Lühikesed blondeeritud juuksed langevad kuklale ja pisut ka otsmikule, silmad on näha, silmad on eriti tugevalt välja joonistatud musta pliiatsi ja säravroosa pärlendusega ja nii mõjub ta kohatiselt nagu neljakümneaastane teismeline tüdruk suitsuga. Äkki ta ongi. Äkki on ta natuke vanem või natuke noorem, aga tüdruk. Sinise letivestiga, mida ääristavad valged ribad.

Meie lähme sisse. Sees ootab gruusia maitseaineid lõbusalt ja joviaalselt müüv venelanna - kelle läheduses ripuvad roosad vorstid, ja õhus lõhnab segu Thibilisi kirevusest. Miskipärast tuleb mul selle kõige peale üks vene skulptor meelde, Georgi Frigulyan, kes kirjeldas gruuslaste lõbusat seltskondlikku olemist, sedagi, et nii arhitektidel kui ka skulptoritel on kohustus luua seltskondliku olemise jaoks vastavat ruumi oma teostega. Tema kõige suurem saavutus oligi ühe skulptuuri puhul selline paigutus, et see tekitas Thibilisi endisaegsete tänavate ja koosistumise-olemise tunde. Tundub, et proua, kes müüs meile gruusia maitseaineid, kandis seda tunnet kaasas. Vaadates meie poole - oma imeilusas mustrilises violetses kleidis, maitsekalt säravate silmadega, millel ei olnud pistmist eelmise õhtu peoga, vaid pigemini elurõõmuga, puistas ta meid üle lõhnadega ja naeratustega. Lõpuks uudistasime kahekesti, et aga see - vorst seal laes, mis ripub, et see, et mis see on. Tuli välja, et komm, tuli välja, et tšurtšhela. Tuli välja, et gruusia sõdalaste kaloripomm, mida nad ikka vöö vahel kandsid.

Aga jah.

Silmad on teema.

Keskturu naiste silmad.

Õ-tähe sünnipäeva luuletused

*

Mu venekeelsus võpatab vahel

nii nagu eestikeelsuski

kui keegi teab täpselt

mis õigusega mina,

mis õigused tal on

ja mina vahin vapralt varbaid

nagu kooliplika

tegemata kodutöödega

"Kui mina saan kurjaks!"

teatab proua.

Tean, tean!

Siis kõigil on

tegemata kodutöödega

kooliplika tunne

ja teil - kõik õigused.

Tean! Tean!

*

Sõsarsõnad

nagu vanade

matriarhaatelevantide

vaimud

kohtuvad kangekaelses leinas

luude kohal

üks tuletab teist

teine kolmandat

kolmas elu meelde

keegi pole

justkui päris

aga mõnikord

on nad rohkem

kui päris