Silmad keskturul

Astume mööda roostetanud lauda üles. Ukse peal istub - otsekui oma viimaselt ööklubi tantsult tulnud preili, kes on unustanud endale puudri ja säravad silmalaud pähe, suits käes vaatab ta meid natuke ehmunult. Polekski nagu me koht. Oleme otsinud mööda turgu mulle sukkpükse taga. Ta pilk on küllaltki ettevaatlik ja samas hindav. Ta nagu teaks. Nad kõik nagu teaks midagi, millest minul pole aimugi. Meie vaatame teda. Letimaika on tal üll tõmmatud. Või tuleks seda letivestiks nimetada. Lühikesed blondeeritud juuksed langevad kuklale ja pisut ka otsmikule, silmad on näha, silmad on eriti tugevalt välja joonistatud musta pliiatsi ja säravroosa pärlendusega ja nii mõjub ta kohatiselt nagu neljakümneaastane teismeline tüdruk suitsuga. Äkki ta ongi. Äkki on ta natuke vanem või natuke noorem, aga tüdruk. Sinise letivestiga, mida ääristavad valged ribad.

Meie lähme sisse. Sees ootab gruusia maitseaineid lõbusalt ja joviaalselt müüv venelanna - kelle läheduses ripuvad roosad vorstid, ja õhus lõhnab segu Thibilisi kirevusest. Miskipärast tuleb mul selle kõige peale üks vene skulptor meelde, Georgi Frigulyan, kes kirjeldas gruuslaste lõbusat seltskondlikku olemist, sedagi, et nii arhitektidel kui ka skulptoritel on kohustus luua seltskondliku olemise jaoks vastavat ruumi oma teostega. Tema kõige suurem saavutus oligi ühe skulptuuri puhul selline paigutus, et see tekitas Thibilisi endisaegsete tänavate ja koosistumise-olemise tunde. Tundub, et proua, kes müüs meile gruusia maitseaineid, kandis seda tunnet kaasas. Vaadates meie poole - oma imeilusas mustrilises violetses kleidis, maitsekalt säravate silmadega, millel ei olnud pistmist eelmise õhtu peoga, vaid pigemini elurõõmuga, puistas ta meid üle lõhnadega ja naeratustega. Lõpuks uudistasime kahekesti, et aga see - vorst seal laes, mis ripub, et see, et mis see on. Tuli välja, et komm, tuli välja, et tšurtšhela. Tuli välja, et gruusia sõdalaste kaloripomm, mida nad ikka vöö vahel kandsid.

Aga jah.

Silmad on teema.

Keskturu naiste silmad.