27 aprill 2013

Kihelused ja naermised

Midsomeri mõrvad tekitavad kiheluse olla armastatud. Ja armastatud kuidagi nii, kummaliselt, kaevus, lootes, et ma ei ole surnud, et me keegi ei ole. Olemine pelutab. Naermine võtab lahti. 

Juuksed on täissirgetena hommiku tolmuses peeglis. Eile vaatasin silma keskikka jõudvale ilusale naisele, kes on tantsitand lapsi võistlustantsus ligi kolmkümmend aastat, sama kaua kui olen minagi olnud. Imelik tunne on vaadata sellist naist.

Hea tunne ka. 

Ja 2011. aasta oktoobrist leidsin sellise sissekande: 

Tarmo Valgepea Mäetaguse koolis
jõhkralt äge mees oli
vat selline peabki olema
mõtlesin, et pedagoog
kurat temaga
puhas kuld, eesti ettevõtja
see esimene eesti
teadküll

aga mitte tavaline
aidata tahtev
sellisele annad andeks
uhked ülikonnad
vinged laused
kõik kuidagi kergitab üles
minu ja minu hirmud
ahtahabikka teha vingeid koole
miks mitte

"raha pole probleemiks, eks ole?"
kesse mulle viimati midagi sellist
rääkis?


*
Rääkisin ma sellest, et sain kokku temaga. Ja mina andsin intervjuu talle. 
Claudia Meriküla. 

Kommentaare ei ole: