Sa lased ennast jällegi ajal pügada. Hing kripeldab pisut. Maailm maalib end silme ees lahti. Vaikus teravdub. Sõbrad räägivad vaikselt juttu. Hirmud sukelduvad hingepeeglitesse, et naeratust tagasi anda. Mu väike kallis räägib lõpmatult ja pikalt juttu sellest, kuidas elus on kõik hästi, kõik kõik kõik. Ja vahel tuleb poodi põskhabemega mees elegantne, terane. Heidab salvava ja tähtsa pilgu, mitte isegi minule, vaid kogu maailmale, kõikidele inimestele, kes kunagi on armastanud, kes kunagi on hoolinud, kes kunagi on endast parima andnud, aga nüüd enam ei suuda. Iga hommik tõusen ma etteaimamatus rahutuses püsti, teades täpselt, et täna tuleb päev. Võib-olla eriline, võib-olla eriti kummaline, eriti valus, eriti ebaõiglane.
Ma tean, et ma ei oska inimestega suhelda.
Mis teha?
Mis teha?
Mina vist sellesse maailma ei sobi, mis asub seal. Samas sobin. Iga päev saan üha rohkem aru, et sobin. Nende inimeste juurde, kes unistavad, ma tean, et kui ma piisavalt hästi kirjutan, nad lakkavad unistamast, et midagi läheks paremaks, nad hakkavad tegutsema kõige kallal. Võib-olla ei hakka. Võib-olla ei ole võimalik niimoodi kirjutada, et inimene astub ukselävelt õue ja hakkab looma, iga jumala hetk, suheldes teise inimesega, pakkudes talle tükikese oma ainulaadsest olemasolust. Tükikese inimlikkusest, mis teda iseloomustab paremini, kui ei kedagi teist. Mina pean. Ma saan sellest iga hetk üha rohkem aru. Mina pean inimestele looma maailma. Muidugi pean ma teadma ka, kuidas seda teha, millistest struktuuridest lähtudes. Vat, Anija vald, Anija vald, Anija vald. See kummaline vahemoment minuks olemisest minuks olemiseni, see, kui ma mõistan korraga, kui paljust oleneb, et inimestel oleks hea, kui paljust oleneb, et me ei eeldaks automaatselt, et kõik meie ümber toimub niisama. Ei toimu. Me peame selle nimel tohutult pingutama.
Mõtlen kogu aeg Ibrusele ja tema artiklitele. Mind täidab kahepoolne tunne. Ühelt poolt jah, valitsus-omavalitsus on süüdi selles, et on nii palju peresid, kellel pole, aga teiselt poolt me ise oleme ka. Ahned ja rõvedad inimesed, kes pole harjunud muul moel rikkaks saama, kui teiste arvelt. Kui paljudel viisidel on võimalik tänapäeval suvalisel inimesel vara käest ära võtta? Varastate idkaardi, nopite selle pealt SMSlaenu, ei maksa ära allahankeehitusfirmale raha, ei maksa käibemaksu, sest ostsite endale tšekiga lauamängu, peale lasite kirjutada kontoritarbed, kahmulkontoritarbed. Kes teevad seadusi? Igasugused teevad seadusi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar