Uni sellest, kuidas ma kunagi tööle ei jõua, hirm selle ees. Kohv. Vaikus ja töö käsikäes. Mõte ja selle puudumine. Teatav ootusärevus. Teatav spliin. Teatav tunnetusepuudus. Teatav segadus. Teatav rahu. Ahjaa unes nägin vihast ülemust ka.
*
Kui ma päev otsa olen mõelnud, kust ma küll seda südant olen katsunud. Seda väikest ja rauast ja üsna nigelat ja sellist, mis tõuseb otsekui õhku mu käe all, siis korraga kirgastub mu meeles letialune kohv. Nii oluline päevakaaslane, nii tähtis mees või naine või energialooja. Ja see väike rauasüda, mis tõuseb ja langeb mu käepuudutusest. Tõenäoliselt kuulub see mõnele kaotatud märkmikule, mida lukustati ja mis lukustas endagi minu käepuudutusse. Ja kummaline tunne on olla elusa metafooriga leti taga, leti all, tööl. Teades ise, et minugi sees on rauast süda, mida tuleb lahti muukida ja mis seal edasi tuleb? Ma ei tea. Keegi pole sinna veel läinud. Vahel on tunne, et ainult mina püüan, ja alati püüan täiesti valesti. Täiesti valel põhjuselgi inimestele meeldida. Imelik lausa. Pealetükkivuse õppetunnid. Kurbuse naeratused.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar