* * *
sinu silmadesse
palub ta punuda
sooja pesa
oma olemasolust
olgu ta väike või suur
inimene
*
me ei suudle muul moel
kui mäluniitides
ebalevalt
kujutlen sind
tahtmatult keset
Narva maanteed
Jaan Krossi kombel
nõutult asjalikku Ellenit
kaemas, kes parandab
autot ja elu
nii nagu naised
sinu kujutluses
alati on teinud
need traktoristidest
vanaemad
enne mind
Raamatupoes
õhkõrna pidulikkusse
kaduvad lood maamajast
sügavas metsas
tohutute põldude vahel
vana naine
kelle õuele õnn
tuli naeratama
ja nägu läks grimassi
nagu ameerika filmis
ma ei tohi valetada
ma pean uskuma
vaikima lõhkuma
teatavat tõde
ja vahel ka õiglust
kinnisilmi avama teed
sellesse maailma
kus Milton ja Dante
vaikivad vastu enese tahtmist
*
päevad lähevad
hing keerab
lehekülge
ja meeled
lihtsalt külge
juua kohvi
järgmises
elus või kohvikus
on sama hea
kui surra
praeguses elus
ja kohvikus
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar