Hullud luuletused

*  *  *
Nendel inimestel on kalduvus
kanda kangeid parfüüme
ja värvida silmi
ja sõnu õigeks
isegi prügikasti juurde
ei tohi prügikotiga
ja blondide kulmudega
jõuda
neid inimesi
iseloomustavad sõnad:
pidi, peab, olen, tean
kohtun tihti ja harva
endaga kes
pidi, peab, on, teab
ja kui
siis see ehmatab

30aastase naise autoportree:
"Mees, kes näeb välja
nagu mu sündimata
väikeveli,
teatab, et olen kehv
selles voodis
selles elus

nojah

kellelgi võiks olla õigus
olla kehv
tema voodis
tema elus

muidu oleks see ehk
liigtäiuslik"

Mida ma eesti kirjandusest ootan?

Ma ootaks radikaalsust. Ja mitte kenderlikku radikaalsust – vaid teistsugust. Isegi mitte kõomägilikku. Vaid ikka veel kord teistsugust. Sellist, mida ma veel näinud ei ole. Sellist, mis rabab inimesed lugema. Ja mitte sellepärast, et autor paljastaks oma isiklikku elu (mis sellel Evelin Ilvesel ikka selle elu kohta öelda on, eikeskit, tegelikult, olgem ausad), vaid midagi üliteravat ja tähelepanelikku, midagi meid ümbritseva ja meie sees oleva kohta, midagi, mis teeks haiget ja paitaks korraga. Midagi – sellist tükki ootan. Ja sellist ei ole. Sellist, mis ei teeks nalja, aga teeks ka. Ja selles mõttes – laada kirirähka, laada vadi, kurikenderit, isegi iluriismaad, võib-olla kirjutab mõni äge naine niimoodi? Kaldmaa? Kangro? Ma ei tea. Niimoodi, et lugejal on kananahk ihul ja ta on vihane, et kuidas temast nii hästi kirjutatakse. Just nimelt temast, ja siis ta saab aru, et võib-olla mitte ainult temast. Ja veel milliseid asju! Ja siis ta saab aru, et mitte eriti häid asju. See oleks tore. Seda veel ei ole. Noh – vihaseks ajavat proosat.  

Karakteriharjutused

NÕUD 

Teatavatel hetkedel võis juba kahekskümneaastane proua Niinemets ehk kenagi olla. Ta võis vallutada terve toa oma  hullumeelse energiaga, mis volksus temast välja paremale ja vasemale. Ta lihtsalt rääkis ja tegi süüa ja tegi kohvi ja ennustas kohvipaksu pealt. Ta olid noorena punased juuksed - nüüdseks olid need lumivalged ja nii hõredad, et kohati tundus, et neid enam polnudki - seepärast kandis ta peaaegu alati pisikest mütsikest oma peas. 
Tal oli alati kõige kohta arvamus. Selle kohta, millist seelikut pidi tema noor sugulane kandma, millal abielluma, millist ametit pidama. Näiteks pidi tema kirjandusteadlasest tädi tütretütar saama, omades samal ajal täiuslikku põlgust pediküüri ja maniküüri vastu, küünetehnikuks.  
Kleenuke postikõhn plika, ehkki passi järgi juba täisjõus naine, mõnel selles eas oli juba kolm-neli järglastki, seisis proua Niinemetsa kodus otsekui viieaastane laps ja haistis kassikusehaisu. 
"No sa peaksid ikka abielluma ja lapse saama ja siis lahutama ja alimente saama," oli proua Niinemetsa nõu. Neid nõusid oli terve tema korter ja olemus täis. Tõenõoliselt juba algusest peale. Ja ega see tema sugulane ei osanud selle kõige peale miskit kosta. 
"Ahah..."
(karakteriharjutus)

ALATI
 
Selle väikese, enesekindla, kaks aastat pärast ilmasõda sündinud mehe nimi oli Olaf. Ta oli parajalt paks ja alati, ka siis kui ta sai 75, parajas vanuses. Paksude pruunide juustega, alati, sest isegi seitsmekümneselt pidi neid värvima, sest alati olid naised, alati olid nad ilusad ja alati pidi kellelegi endast mulje jätma. Mulje oli esimene - seda õpetas ta ka oma ainsale tütrele. Igakülgse olukorra ja enese konstrueerimisega oli võmalik igakülgne kõikehaarav edu nii tööpostil kui ka eraelus. Alati. Insenerina teadis ta seda eriti hästi. 
Mõnikord ta kahtles esmamulje õigsuses või kõikekujundavas jõus - eriti siis kui ta tütar oli nii endast väljas, et ta lükkas oma isa endast eemale - ei võtnud telefoni vastu, teatas kirtsutades, et ju siis temast ei hoolita. Lükkas oma emaema maja uksed omaenda isa ees lukku. Istus pimedasse küünla ette maha ja nuttis. Olaf aga ei teadnud, mis majas toimus. Siis oli ta endast väljas. Siis polnud enam alatit. 
Ahjaa - see oli tema surnud naise laps, kes oli kogu elu temast eemal elanud. Ometi olid tütrel ja isal intensiivsed suhted, mis ajasid inimesi segadusse, mõnikord ka mõtlema, et miks alati pole asjad nii, nagu nad tunduvad. Miks kõik isad ei käitu nagu isad või tütred nagu tütred. Eriti segadusse ajas see mõnikord Olafi naist. 
"No... No sa võid igasugu mehi ehmatada küll! Aga palun ära enam mind ehmata!" ütles Olaf järgmisel hommikul, kui tütar oli otsustanud ukse avada, "Mina olen tähtis! Mina olen sinu isa!"
Ja see oli suur asi, mida meeles pidada. Alati. 
 
IROONIA
 
Küsimus polnud üldse Eha abikaasa liigses joviaalsuses. Ooei - Olaf oli, nagu ta oli, juba noh tol mälestusväärsel 1974. aastal, kui nad kahekesti Ehaga inseneriteadust õppima kukkusid Tipis. Eha teadis, et tegu on naistemehega. Edeva, enesekeskse, aga muidu heasüdamliku ja kohati isegi hooliva mehega. 
Kui nad kohtusid oli Eha ilusaim tüdruk - mitte et neid TIPis väga palju õppinuks - keda Olaf kogu oma elu jooksul kohanud oli. Ja tark ka - ja tark ka. 
Aastaid hiljem selgus, et Ehast sai Olafile selgroog ja pidepunkt, kuhu alati tagasi pöörduda. Kõik need veidrad asjad, mis Olafi ellu tolle edevuse ja seiklushimu tõttu ikka sattusid, leidsid lõpuks tee tasakaaluka ja iroonilise naise juurde. Mõned armukesed, mõni väike vallastütar, kelle ema rinnavähki praktiliselt lapse maimiku eas suri. Ikka jõudis Olaf tagasi koju ja ikka tundis ta ennast seal oodatuna ja armastatuna. Mitte küll niisama suure jõulisusega, nagu ta ise oma armastust välja näitas, aga siiski. 
Ja ikka suutis Eha mõnikord oma mehele nagu muuseas öelda: "Noh, vanale Olafile tundub jällegi, et kõik teised on rumalad ja tema on ainus tark." Sest keegi pidi ju vahel selle vanamehe paika ka panema. Seda armastamisoskust imetleski võõrastütar oma võõrasemas. Ja kohati tundis ta seda endagi suhtes - vaikselt, vaikselt olemas. 

Peas on mõned pommid

Ma ei tea, kuidas mu aju suudab kokku keeta nii palju asju, et ma ei saa enam ühel hetkel muffigi aru, kust algab reaalsus ja kust minu fantaasia. Unenägudes - on see kuidagi loomulik - päriselus kah. Kõige paremini tulevad sellised asjad välja lastega suheldes.  Mäletan siiamaani, kuidas Kristiine Apollosse jäeti üks hüperaktiivne tüdruk, kes suutis, tegelikult üldse mitte väikses poes selliseid jooksutiire teha, et minu pea hakkas ringi käima ja tolle teise lapsevanema pea, kelle maimuke otsustas koos hüperaktiivikuga kah joosta täitel tuuridel. Seisab vaene ema keset lasteosakonda ja seletab mulle, et ta ju ütles neile. Ta ju ütles neile. 
Me kõik teame, et ta ütles, aga me kõik teame palju lapsed oma vanemaid kuulavad teatud situatsioonides. No igal juhul on äge joosta. Igal juhul on see mitteohtlik raamatupoes. Minu reaktsioon oli tegelikult isegi üsna kiire ja jahmatav, ses mõttes, et ma ju ei teadnud, mida öelda muud, kui:"Kas te teate, tüdrukud, mis siis juhtub, kui te liiga palju ringi jooksete?" Ja see on selline korraliku horrorstoori algus, kus üks väike hiir majanurgas sibistab ja seletab talutütrele või vaeslapsele, et mis taga kõik juhtuma hakkab, juhul ka ta... Küsib kõik riided Saatanalt korraga. 
Tüdrukutel oli väga põnev ja kuna ma ei olnud nende ema ega tädi ega jumalteabkesasiveel, vaid täiesti kohalik hiireke, siis nad panid minu arvamist ka tähele. "Siis te jooksete ennast ära," teatasin ma rahuliku enesekindlusega, "Nii et parem vaadake filmi bussis." Tol ilusal hetkel oli film bussis või filmibuss. Ja nad hakkasidki filmi bussis vaatama. Praegu ma mõtlen ja tunnen ennast kergelt süüdi - noh nüüd nad kardavad elu lõpuni enda ära jooksmist. Samas vahel tulebki ennast ära joosta. 
Aga see, et sellised klikid inimese ajju (ja mitte ainult laste ajus) tekivad, on väga põnev ja kohati hirmuäratav. Sellele kõigele vastab Tahkuna rannas oma kunagisest armastusest ilma jäänud Sooniku Simmu oma looga. Terve elu on ta maha joonud, nii võimsalt ja kõikehaaravalt, et imelik hakkab. Terve elu - ühe Sandra pärast, kes polnud midagi muud kui üks lihtne hoor, ja kogu tema noorus ja kogu tema jõud tuleb talle meelde sel hetkel, kui too enne-Sandra-aegne vana sõber hambutuna kõrtsi astub. Ja see on jahmatav, kuidas üks inimene mingist kindlast ajahetkest minevikus võib oma olemasoluga kõik pea peale keerata. Ja selline keeramine viib teatud moel endasse vaatama - ei otsi kraaklemist ega kaklust, ei otsi veini ega viina, vaid ennast, ainult ennast taga. Joomise, kraaklemise, kakluse, veini, viina - üksinduse taga. Ja ma ei tea, mul pole piisavalt pead või mõtteid, et see ära põhjendada ja ma ei usu, et Oengo seda moraalitsevana mõtles, sest Simmu on tore. Simmu on üksikhing, kellega võib kohtuda suvalises baaris. 
Mees, kes kunagi unistas ja tahtis ja tegi, kes enam ei jõua, kellelt võeti see armastuse leek ära. Natuke nagu Oengo isegi - 17aastaselt visatud Vabadussõtta, kaks abielu, 9 last, 1941 surm oma laua taga, liigsest tööst (ikka lastelood, mille eest sai kiiresti raha), sest kuidagi pidi ju oma peret toitma. Lembe Hiedel, eesti staartoimetaja ja võib ka öelda toimetajate ema ning kõigele lisaks üks Oengo lastest, andis Oengo valitud luuletuste kogu 2001 välja. Kuus aastat hiljem asus ise manala teele. Aga midagi nendes lihtsates tekstides on. Ja minu jaoks ikkagi eriti Simmu loos. Võib-olla ka manitsevat - kurjustavat. Samas aga üdini inimlikku ja kurba. See hetk, kus inimene hoomab korraga kogu oma elu mõttetust või siis mõttekust. Kui mõttekuseks osutub naine. Mu vanaema kasvatas mind kartma mehi, papi kartis juba ette. Ja mis on minu elu mõttekus? Hirm?  Tegelikult - on ta kõigil olemas. Kõigil. Kõigil. 

Avastasin Oengot

Ja aisakell heliseb tõesti.
Lembe Hiedeliga kahasse.

Tõsiasjad tänaval

Kui ma piisavalt joon, ei vaja ma meest vaid tõepoolest voolujoonelist naist, kellele oma keelt kurku toppida. Onjah juhtunud nii vähemasti paar-kolm korda. Aga..

loodetavasti enam nii ei juhtu. Seniks aga...

Arvutimajandusest Proustini välja

Arvutimajandus ja uni. Viimased kolm päeva on mu arvuti paranduses olnud. Ahjaa - ärge andke oma arvutit oma tuttavale puhastada - ta saab lihtsalt teada, kui palju igasuguseid karvu teie seest välja tuleb. Ja see on tegelikult üsna rõve. Olgem nüüd päris ausad - eksole. Varsti olen ma jälle peast karvutu. Ja igalt poolt mujalt ka. Ja kuhu karvad lähevad - ikka arvuti ventikasse.

Eile pagulasabitasime ühe väga ägeda etendusega Kanutis. Carmel ja Rene Köster tegid "RSKSD"d ja need, kes selle pileti ostsid  - 7 euro eest - said ukraina pagulasi aidata. Tüdrukud, kes esinesid, ostsid muide endale ka pileti. Väga khuulilt esinesid. Ja lõpu poole palusid, et  inimesed annaks võimaluse. No ma usun, et need, kes Kanutisse jõudsid - annavad kindlasti võimaluse.

Ahjaa - ma loen muide Prousti - see kui põhjalikult ta mööblist ja disainist sisse võetud on, see on ikka parajalt hämmastav. John Ruskin on märksõna, millest-kellest ta ei suuda paremale ega vasemale vihtuda. Ikka ja alati jõuab ta tema juurde. Tegelasena meeldib mulle kuri vanatädi, kellel on alati ÕIGE arusaam sellest, kuidas naised peavad käituma õhtusöögi ajal, kuidas süüa teha ja mismoodi serveerida. Kui midagi nendest asjadest valesti läheb - seletab tädi vastuvaidlemist mittesallival toonil, et inimesed on nõmedad, ja nad ilmselgelt on, SEST nad ei tea, KUIDAS käituda.

Aga väljas on ilus ilm - isegi kui pisut külm. Sees on vaikus. Isegi kui pisut prügine. Hea on. Igal juhul on hea.

Härrad Familiaarsed

Mulle ei meeldi familiaarsed kolmkümmend pluss kuni viiekümnesed härrasmehed, kes kipuvad teatama minu jaoks minu töökohas ehk siiski ametlikus situatsioonis, et mida Sina neile tellida võiks ja kuidas Sina neid aidata saaks. Tegelikult ajab see libekeelsus mind ikka päris oksele. Ja tänahommikune kohvijoomine ja söögisöömine ühes yuppie´de kohvikus oli pehmelt öeldes jube. Seal ma siis istun - suu on paksult toitu täis ja härra (omanik? kokk?) otsustab küsida, et kuidas maitseb. Noh... Jah... Tähendab... Ma ei saa rääkida, ilma et ma toitu välja ei sülitaks või matsutades teataks, et jah, maitseb, maitseb. Olukord on ebamugav ja härra meenutab mulle mu familiaarseid kliente, kes tahaksid hirmsasti minult teenuseid, küsimus kerkib aga, et milliseid. Lihtsalt sellise sinatamisdiskursusega - rääkigu härra Kaplinski kuitahes palju sellest, et eestlastel ei ole kombeks teietada, et see tore oskus tuli vene võimuga, et soomeugrirahvad võiks ikka sinatada - tekitab see minus pehmelt öeldes tahtmise mõnele mehele kõvasti millegagi vastu pead virutada. Kes ma teile olen? Naine? Armuke? Sekretär? Parim sõbranna? Lihtsalt tuttav? Ja-jah - vähemametlikes situatsioonides, kus ma kohtun omaealise inimesega kuskil suvalises sõbrad-tutvustavad-sõpru olukorras, oleks ma kohutavalt tänulik, kui mind ei teietataks. Aga samas kui teietatakse, siis on ju tegelikult kah - nagu tore - võib-olla peavad inimesed must isegi natuke lugu, kui teietatakse. Aga no, laske mul süüa ja vahetevahel olla teie. Just! Just!

Uni popipanemisest

Nägin und sellest, kuidas ma jätan kogu aeg keskkooli tunde ära, ärkan jälle üles ja ei tea mida pihta hakata oma ajaga, sest aega on olnud liiga palju ja und ka. Tegelt oleks võind päriselt ka palju tunde keskkooli ajal lihtsalt ära jätta.

paha ja vähempaha

Paha hakkas täna. Ikka väga paha. Aga hakkabki paha, kui inimene joob veini õlut kahasse. No mitte päris segi, aga siiski. Hommikune ülestõus oli igas mõttes ülestõus. Nii seedeorganitele, kui ka minu peale, mis lakkas töötamast normaalselt ja lakkas unenägusid produtseerimast. Sitt lugu arvas mu mõte ja liikus edasi - ikka Prousti poole, kes tegeleb põhjaliku enesearmastajaliku John Ruskiniga. 

*

Eile vaatasime Siretiga The Big Bang Theoryt - väga khuul oli. Ja Kusti õiendas meiega 

*

Ebamugavushetked sellest, kui palju või vähe maksab üks või teine asi. Kauplemine, mis muudkui kestab ja kestab ja kestendab. Sellegipoolest - vahel on rohkem kasuliku inimese tunne, kui varem.

*

Sigri-migri ja muud toredad asjad. Ma võin peaaegu, et Telliskivvi kolida. Või ma ei teagi. Igal juhul on seal väga äge.

Kõrgemad ülesanded

Samuraile pakutakse küla kaitsmist ilma rahata ja söögi eest (põhimõtteliselt vabatahtlikku tööd) reaktsioon: "Ma tahan ikka kõrgemaid ülesandeid täita."

Vahel on elus ka neid hetki, kus palju nõrgem tuleb abi paluma, ja vat, mis ta vastuseks saab. Ja kui kõrgeid ülesandeid ma siis täidan?

*

Hambaid tuleb kolm minutit pe(k)sta.

*

Lindudest sündinu III

Veera oli nagu väike tujukas laps – keda armastati tema lapsikuste ja veidruste tõttu. Tema kirglik vajadus hoolitsemise järele vaheldus vaheda mõistusega, millele oli hädavajalik vabadus meestest ja kohustustest meeste ees. Karlile oli see teada, Veera meenutas natuke tema ema, kes võis olla ühteaegu hell ja külm.

Kaugest lapsepõlvest on tal meeles, kuidas nad emaga vanaemalt-vanaisalt koju olid sõitnud. Ema astus korterisse ühes käes poja pisikesed valged sõrmed, teises õunakorv. Oli sügis. Nad tundsid lõhna – naisteparfüümi.

Ema pani korvi maha ja istutas Karli jalanõudekapi peale. Suudles toda otsmikule ja läks. Midagi tema minekus oli kurja aga ometi õiglast.

„Tere!“ ütles ema.

Poiss istus ja kuulas.

„Tere!“ vastas mingisugune noore naise hääl.

„Palun pange riidesse! All on takso!“

Karl kuulis riiete sahinat. Miks ema nii kuri oli? Sõnades, mida ema ütles, polnud midagi kurja, aga hääletoonis kõlas teravaid allutamatuid noote.

„Tere, Eva!“ see oli isa.

„Jah... Tere sulle ka!“

Noor naine, kelle parfüümi järgi lõhnas kogu korter, kõpsus kõrgetel kontsadel välja. Ta vaatas jalanõudekapi otsas istuvat poissi ja võib-olla tundis häbi. Poiss oli väga isa moodi. Suured tumepruunid silmad, lohukesed põskedes, tumepruunid juuksed. Pruunid silmad olevat kahtlased. Juba Tammsaare olevat sedasi kirjeldanud Vargamäe Mari silmi. Täna lõigati Karli silmad vaheda noaga peast. Nüüd oli ta siis tõeline eestlane – ilma pruunide silmadeta.

„Ma võin sulle kõik andeks anda, sa tead seda küll, aga oma au haavamist omaenda kodus! Ei, seda ei saa ma sulle andeks anda! Nüüd on kaks võimalust: kas sa lahutad minust ära või ei tari enam mitte üht naist ka minu koju, minu voodisse, minu poja juurde!“

Ema isegi ei nutnud. Tema tollehetkeline ratsionaalsus oli üks irratsionaalsemaid ja jubedamaid asju, mida Karl kuulnud oli. Sel hetkel ta mõistis, et ema ei armasta isa, vaid oma kodu, oma voodit ja oma poega.

„Papa on vana küll, aga kui vaja tõmbab temagi välja oma juristitrumbid. Mina – oma pojast ega oma kodust lahti ei ütle. Sinust võin ma hingepiinadeta lahti saada,“ jätkas ema oma nõudmisi.

Karli isa oli emast viisteist aastat vanem. Ta armus naisesse meeletult, pakkus Eva isale prokuröri ametit, kui saaks ainult tolle tütre käe. Eva oli pikkade jalgadega marmorist tahutud kaunitar. Tema peale vaatamine oleks hulluks ajanud Jeesus Kristuse endagi ristil. Aga see polnud ainult ta välimus, millega ta hämmastas mitte ainult oma isa vaid ka tolle äripartnereid ja kliente. See ilu polnud tavaline ilu. See ilu teadis oma hinda ja oskas seda suurepäraselt üles kaubelda – ei mingit lolli plikakese kapriisitsemist vaid kõikehaarav eneseteadlikkus.

„Sa müüd mind liiga odavalt, papake! Minust võiks saada kirjanik, aga sina... Kas me elame tõepoolest keskajal?“ Eva ohkas „Pole hullu, elan üle.“

Kui ta poleks elanud, poleks isa, kes tundis oma tütre kangust paremini kui keegi teine, isegi mõelnud prokuröri ametile, sest sellele mõtles ta paratamatult rohkem kui oma tütrele.

„Olen sinu tütar... Aga ma tean oma hinda, tean paremini, kui sina... Seega lase mul kaubelda ja me kumbki ei pea kahetsema!“

Tegelikult ei kahetsenudki nad kumbki osapool eriti – väljaarvatud just sellised inetud stseenid, mille käigus Eva oma mehele meelde tuletas nii oma isa kui ka Karli! Mees oli piisavalt armunud ja Eva saigi pisikest viisi kirjanikuks – sünnitas isegi poja. Just sellisel kenal septembriõhtul, kui Karli ei pidanud ei venekeelses lasteaias ega koolis käima, kui kõik tundus justkui täiuslik, mõistis Eva üha selgemini, et ta ei suutnud oma meest armastada, et ta kaitses fassaadi mitte sisu.

Oma vanematest mõistis Karl suurepäraselt, et abieluleping polnud tegelikult üldse nii oluline, kui oluline oli aeg teineteise keerulisse ja isiklikku loomusse süvenemine. Ema oli otsustanud tol haletsusväärsel 1973. aastal ennast tema isale Adolf Steinbergile maha müüa – piiramatuks ajaks. Aga iga leping, mis lubab kellelegi midagi piiramatuks ajaks, ei luba tegelikult midagi, kui seda lepingut aegajalt ei uuendata. Aga mis uuendamisest sai olla juttu, kui kumbki lõpuks ei hoolinud teisest?

Ometi tahtnuks Karl lihtsalt kõigile öelda, et tal on naine, sest tal oli ju naine. Naine tähendas tema jaoks inimest, kes asendanuks talle perekonda, sest isa ei saanud ta enam oma perekonnana võtta. Perekond tähendas aga kaitset. Tookord, kui Veera ja Karl jalutamas käisid, kui ta selle poisipeaga brünetikese jalad üle Peetri Kadrioru lossi aia tõstis, ütles Veera: „Ma küll ei abiellu sinuga, aga sa võid mulle alati kindel olla!“

Jah, nüüd sai ta aru, et kellelegi pidi ta ju kindel olema.

Ja kui ta siin selles Vana-Euroopa ligedas hotellis isa kõrilõikajast ametniku poolt taskunoaga silmadest ja nägemisest priiks sai, siis mõtles ta, et kas maffiaboss oli oma ainsa seadusliku poja sandistamise you-tube´i ka luband panna. Mine tea.

Kindel olla. Naiste pikkadele jalgadele ei võinud kindel olla, hoolimata sellest, et need olid ilusad, samuti ei saanud kindel olla Veera kuklale, mis iga nädal värvi vahetas ega äärmuseni viidud iseseisvusele, mis võis olla ka lihtsalt puhas maskeraad, et tolguseid endast eemal hoida. Aga kui kogu see kupatus kokku panna ja tegelikult sinna veel midagi juurde lisada, sai kokku Veera, usu, mida usaldada.

Ja keda sa, kurat, üldse usaldad Eesti vabariigis, kus ainsateks asjadeks on rukkileiva söömine ja Charles Baudelaire´i tõlkimine iga riigikorra ajal. Kõik ülejäänu muutus kogu aeg alates riigikorrast lõpetades riietusega nii nagu Jumal, Internet, Stalin või Hitler juhatas. Kellele veel võis kindel olla kui mitte Veerale?

*

See oli nagu tants. Algul libises nuga silma, siis silmast välja. Midagi jubedamat pole ma kunagi tundnud, midagi loogilisemat pole ma kunagi tundnud. Kõik, mida ma terve oma elu ei ole näinud, kõik, mida terve oma elu ei ole tundnud, pidin ma tundma need viis sekundit, mil nägemine muutus pimeduseks.

„Unustasid sa ära, et sa oled kõigest raamatupidaja?“

Ei, ma ei unustanud. Joonatan tantsis minu ümber, tundsin end kui indiaani pealiku ohver, kellelt võetakse silmad, et päike paistaks ka järgmisel aastal, eesti oludes võetakse pea, et rukkis ei ikalduks ka järgmisel aastal. Ma ei jõudnud unustada. Kuni saabus täielik pimedus, minestuse äär.

Mind saadeti lennukile. Veera võttis mind Tallinna lennujaamas vastu. Kummale meist oli minu pimedaksjäämine jubedam katsumus, kas temale või minule? Miks ta mind üldse vastu võttis? Miks ta mind maha ei jätnud? Oli tal kahju? Oli ta alati koos inimestega, kes vajasid teda? Kes oli Veera? Miks ma alati leidsin end peale suuri muutusi tema juurest? Jah, ta oli minu tüdruk, aga see oli ka kõik, mis ta oli. Nendel järgnevatel kuudel mõistsin, kui palju enamat ta oli.

Esialgu ma ei saanud isegi aru, mis minu ümber toimus. Veera vedas mind mööda Tallinna galeriisid, turge, baare, libisesime neisse ja neist välja, kondiitriärisid, parke. Puutusin puid, kujutlesin maale, nuusutasin pirukaid, lõhnaõlisid. Kuulasin raadiot, televiisorit. Ja siis hakkas see arenema, see, mida ma kaua aega ei olnud arendanud. Hakkas arenema minu nägemus – olevast. Kõik olev oli materiaalne – käega katsutav, nuusutatav, välja hääldatav, maitstav.

„Nuusuta, need on vahtralehed,“ ütles Veera ja see oli Kadrioru park, „Kas ma tohin sulle naiseks hakata?“ Ja vahtralehtede nuusutamise juurde pidi loomulikult midagi nii ebaloomulikult isiklikku ütlema. Veera loogika ajas mind vahel täiesti segadusse.

„Sa oled niigi mu naine. Mitte keegi pole mitte kunagi minu jaoks tähtsam olnud.“ Vahtralehed lõhnasid kõdu järele, Veera oli need tõstnud maast, aga need ei rebenenud kiiresti, need oli äsja puult alla lennanud. Sügis. Pimedus. Niimoodi me võrdsustusimegi. Pimeduses.

Veerat tuli uuesti avastada. Öösiti puutusin Veera esimesi kortsukesi, sünnimärke, mis ei olnud nahasse vaid naha peale kodeeritud. Õppisin eristama lõhna tema rindade juures ja kõhul. Ja ainus, mis tema mulle lõpuks öelda suutis, oli: „Karl, ma tunnen puudust su silmadest!“ Erinevalt minust – armastas ta vaadates, silmkontaktis.

*

See võttis palju aega, aga kui ma olin oma olukorraga enam-vähem kohanenud hakkasid tekkima minu ja Veera vahele kummastavad ja jubedad dialoogid.

„Ma olen nagu Oidipus,“ ütlesin kord niisama.

„Jah, vahel on ka minul tunne, et sa oled nagu, kogu aeg nagu.... sind nagu... iseseisvalt ei eksisteerikski, sa oled nagu Oidipus, siis nagu Don Quijote... siis nagu Achiellus... Karl... siis nagu Karl Suur...“

Midagi tema hääles – vale sõnades – vale sõnumis...

„Miks sa nii räägid?“

„Annad sa selle talle andeks? Annad sa talle andeks, et sul pole silmi, nagu Oidipus!“

„Mida sa tahad?“

„Mida sa arvad, mis ma tahan?“

Vaikus... Teravdatud kuulmine. Ta istus mu vastas, käsi oli rusikas, kuulsin, kuidas nahk sahises, kui ta sõrmenukid esile tõusid, ta lõi diivanilauale, kujutlesin tema silmi. Sinised? Rohelised? Ma ei mäletanud enam nende värvitooni. Veera teadis poolt lugu. Teadis, et isa hotellis lõiguti mul silmad peast, teadis... Ma ei saanud talle enamat rääkida... Aga ta aimas ise. Tema ei armastanud minu isa. Tema jaoks oli see mees, kes ei olnud võimeline head tegema.

„Mis sul minust vaja on?“ küsisin veelkord.

Veera vaikis.

„Vale küsimus. Mul ei ole sinust kunagi midagi vaja olnud.“

„Tahad sa minust lahti saada?“

„Rumalus!“

„Veera!“

„Ei, Karl! Ei taha!“

Sõrmed trummeldasid närviliselt vanal sohval.

„Kaks kuud on möödunud, Joonatan on tapetud, sina oled pime, sinu isa pole sulle helistanud, sina pole temaga suhtlemist nõudnud... Karl! Mis Brüsselis juhtus, nagu Oidipus?“

„Ma ei saa sulle sellest rääkida... See paneb su elu ohtu.“

Veera naeris.

„Tahad sa teada – meid jälgitakse. Kogu aeg jälgitakse. Lähme välja jälgitakse, oleme majas jälgitakse. Mõistad sa? Jälgitakse! Miks meid jälgitakse?“

„Kes need on?“

„KAPO.“

„Mis?“

„KaPo – kaitsepolitsei. Ma tean, mu klassiõde töötab nende juures.“

„Miks sa sellest mulle varem ei rääkinud?“

„Kuidas ma seda sulle rääkima oleks pidanud? Aga siin me nüüd siis oleme – sina ja mina – kahekesi selles suures toas, selles suures olukorras, sellel suurel hetkel – siin ja praegu.“

Kes oli Veera? Kas ta oli ka spioon?

Suures olukorras, suurel hetkel. Midagi hirmsat toimus ja mina ei teadnud sellest jällegi midagi. Jälle surusin ma silmad mugavalt kinni. Neelasin valupilli alla ja arvasin, et Veera kaitseb mind. Nii nagu enamus inimesi arvab ajalehti lugedes, internetis suheldes, regulaarselt töötades mingis rutiinses firmas, et kõik on korras. Kui teistega midagi halba juhtub, siis ei saa ju nendega samasuguseid asju juhtuda? Mis oli korras? Mis toimus? Jälle. Ja Veera jaoks hakkas liginema küsimus... Minust ja minu apaatiast.

„Me ei saa sellel asjal niimoodi minna lasta? Saad aru? Me ei saa lasta sinu isal ja paljudel teistel temasarnastel endalt viimast raha, viimast rahvust, viimast olemasolu võtta. Saad sa sellest aru? Mõistad sa minu muret? Sa istud siin. Jood oma teed. Kuulad oma raadiot. Kuulad neid mõttetuid uudiseid, mis ei anna inimestele kunagi rohkem teada, kui peab. See on süsteem. See on kord. See on riik. Seda nad nimetavad niimoodi. See on inimestele, et nad ei sööks üksteist ära, et nad ei varastaks end lolliks, et nad ei... Aga mis juhtub, kui mõned inimesed suudavad ka riigis, ka riigikorras leida võimaluse varastada ja võtta? Mis siis juhtub? Mis juhtub siis, kui just need inimesed võtavad palju rohkem, kui tohiks, sest iseennast saab seaduste taha peita, sest iseendale võib peale võtta riigi loori? Sinu isa ei ole teistmoodi inimene, ta on täpselt samasugune nagu kõik teisedki ja mis kõige hullem, see ei lõpe kunagi. Mitte kunagi, aga praegu... Nad lähevad sellega liiale. Sa tead ise ka, kui liiale nad lähevad.“

Majanduskriisi süvenemine. Jah, olin kuulnud. Inimeste töötus. Olin kuulnud. Raha puudumine. Ka Veerat ähvardati töölt vallandada. Tema kokast ema saatis meile aegajalt lisaraha. Õiendas Veeraga, kes ei olnud kuri, kes muudkui hoidis ja hoidis mind, aga mina ei mõistnud mitte midagi.

„Tuleb see sellest, et...“

„Ei, see ei tule sellest. Asi on lihtsalt selles, et sinu isa... Karl! On üks lüli teistest lülidest. Teistest võimalikest võimalustest või võimetustest selle sama eluga toime tulla ja sina jõudsid selle jälile ja sina... Tead küll, mis juhtus... Aga ometi sa ei räägi mulle. Ta on täpselt samasugune, nagu me kõik muutume, kui olukord muutub keeruliseks. Nagu eestlased ikka on... Individualistid, kes võitlevad igaüks oma koha ja oma raha eest, aga mitte kogukonna eest. Mis teil juhtus Brüsselis?“

„Veera...“

„Ära palun tule siin veeratama. Ära lihtsalt tule! Saad aru? Inimesi tapetakse, sind võidakse kas samahästi varem või hiljem ära koristada, sest sa tead liiga palju. Kas sa arvad, et see on auväärne?“

„Veera, me ei ole mingis gängsterifilmis. Ma olen pime.“

„Ja mina olen sinu silmad. Mina olen sinu naine. Mina olen see, kes sinu eest sureb. Olen. Kuuled!“

„Mida sa teha tahad?“

„Ma tahan, et sa aitaksid mind! Mul on vaja... Mul on su mõistust vaja. Mul on vaja sinu jõudu. Mul on neid vaja. Sest ma tean, et sa tead, ja ma tean, et sa suudad. Koos suudame aga rohkem, kui teised inimesed, keda ma enda ümber näinud või teadnud olen. Miks sinuga niimoodi tehti?“

„Ma olen nagu Oidipus.“

„Ja mina olen nagu Kassandra. Ja mina olen nagu Veera. Ja mina olen...“

„Kuula mind palun lõpuni.“

Vahetevahel tundub, nagu elaksime maskide maailmas, kus inimesed usuvad ainult maske, usuvad ainult inimtüüpidesse, usuvad ainult minu nohiklikkuse, minu raamatulugemisvajadustesse, minu ebadelikaatselt realistlikusse elutunnetusse, millel on sama palju reaalsusega pistmist kui tigude ajul vabalangemise teoreemiga. Vahel on tunne, et ma ei saagi mitte millestki enda ümber aru, et ma nagunii ei näe kaugemale, kui ma olen harjunud nägema. Aga mis kõige hullem, et kõik inimesed on sellised, et me ei suuda lahti murda ühtki inimlikku piiri, mis me oleme tekitanud ühiskonnakorralduse, keele või kultuuriga, et me oleme iseenda vangid, oma kehade, oma mõtete, oma reaalsustaju vangid, et me ei suuda vastu võtta rohkem informatsiooni, kui meie kehad, meie mõtted, meie reaalsustaju, mida on meile lapsest saadik meie vanemad meile õpetanud, meile võimaldab.

„Ma avastasin isa pagari töökojas heroiini.“

„Mis asja? Nii et see on kõik ja ei midagi muud?“

„Jah...“

„Sellise asja pärast ei lõigata oma ainsal pojal silmi peast!“

„Kui see poeg kavatseb su politseile üles anda, siis... ja kui sa tema tõttu pead tapma ühe oma hea alluva ja tolle perekonna... Siis...“

„Siis oleks ta pidanud su maha laskma.“

„Ta lasi mu ema tappa. Ta ei olnud valmis mind tapma. Saad sa aru... Ma olen kogu aeg arvanud, et ema tappis enda ise ära.“

„Ja siis...“

Veera tundetus tõmbles mu närvides just sellel hetkel.

„Ütle mulle palun, kuidas saab keegi luua endast sellise mulje, mis kestab aastaid, mis hõljub temaga kogu aeg kaasa, mis ei jäta teda üksi... Kuidas saab keegi ennast niimoodi armastama ja austama panna?“

„Ja ometi oleks sa selle inimese politseile üles andnud?“

„Oleksin.“

„Aga miks sa seda siis ei teinud?“

„Kuidas ma seda teha oleks saanud...“

„Peale seda, kui...“

„Ei...“

„Mis sul viga on...?“

„Lihtsalt... Ma ei saanud seda enam teha.“

„Ta ju oli nii palju halba teinud...“

„Mina polnud vähem halba teinud. Mina olin lihtsalt ükskõikne. Olin seda terve elu olnud ja ta lõikas mul lihtsalt sümboolselt silmad peast.“

Sellel oli palju põhjuseid, miks ma otsustasin Tallinna tulles, Veeraga koos elama hakates, et... Sellel oli väga palju põhjuseid. Minu jaoks. Veera ei saanud nendest põhjustest aru.

„Aga mis siis kui ta seda veel kellelegi teeb? Mis siis juhtub?“

„Mu isa on väga võimas mees... Liiga võimas, et tal oleks palju lapsi, keda ta tunneks ja keda ta oleks kunagi armastanud... Mu isa on... liiga võimas, et tal oleks lisaks minule kedagi, kes oleks talle nii lähedal, et ta saaks tollele niimoodi teha...“

Veera pööras ümber. Ta puudutas mu sõrmi. Ta käed värisesid.

„Kas... Kas sa arvad, et ta ei teinud mulle midagi?“

Ei, ma arvasin, et ta tegi ainult minule.

*

Võib-olla oli see see hetk. Võib-olla oli see mingisugune teine hetk. Võib-olla. Ma ei ole kunagi suutnud end täielikult pühendada kellessegi ega kellelegi. Minus puudub tahtejõud armastada. Mismoodi käib kellegi armastamine? Minu ema tuli sellega toime, minu isa ka, aga mina olin sellest justkui ära lõigatud. Ma võisin armuda pööningule kinnijäänud pääsukesse, kes lõpuks langes surnult põrandale, sest tal polnud süüa ega juua mitte midagi. Ma võisin temasse nii ära armuda, et avastasin end linnu matustel vana antoonovka all. Nii oli see lapsena, aga nüüd?

Kas Karl tõepoolest oli see inimene, keda võinuksin nimetada oma „surmani heitunud pääsukeseks“? Ei. Karl oli see inimene, kelle eest oleksin tapnud. Ja ma teadsin seda sel hetkel, kui ta lennukilt maha oli tulnud. Tapnud. Nii nagu seda tänapäeval tehakse. Terarelvadega, kellelgi sama agaralt silmad peast pistnud, nagu tema armastusväärne papake lubas seda lõbu Joonatanile. Või siis ilma terarelvadeta, millegi muuga.

Jah, Karl oli rumal. Enamus inimesi on rumalad. Enamus inimesi ei mõista oma tööde või tegemiste tähtsust. Enamus inimesi kardab – enamus inimesi ei ole suutelised astuma välja oma välja kujunenud rutiinist. Ei suuda loobuda mugavaks osutunud elust, et tõeliselt elama hakata. Ja mida üldse tähendas tõeliselt elama? Seda, mis nad kinos näitasid? Või mida raamatus lugeda võis? Miks me kogu aeg usume, et oleme midagi enamat väärt, kui me oleme? Me uskusime seda kristlikult meelestatud ajal ja usume seda vähemkristlikult meelestatud ajal. Me usume seda homme ja usume seda ülehomme. Me usume seda kogu aeg. Järjepidevalt. Et on olemas kuskil mingi paradiis, olgu siis peale surma või siis kui me oleme hästi töökad ja tublid või siis nutikad... Ühesõnaga õnnistus ootab meid kõiki.

Meile ulatatakse järjekordne eneseabiraamat ja öeldakse, et me saame eluga hakkama, et elu ei tapa meis seda ainust õiget ja head, mis meile antud on... Et elu ei tapa meis seda, mis meid sündides iseloomustab: meie tegelikku lõhna ja tegelikku maitset. Meie tegelikkust ja ainulaadsust, et... Ja siis me avastame... et teeme seda, mida meie sõbradki, seda, mida meie vanemadki, seda, mida on tehtud, aga mille ainus tähendus on ellujäämine, juhul, kui me ei jää ellu, siis meid mõnitatakse, ehkki mõnelegi meist võib mõnitus tähendada rehabilitatsiooni mõni aasta pärast surma. Kujutlegem, siis endale, et oleme Poola kuningad. Kujutlegem. Ja äkki mõni aasta hiljem – just nimelt peale surma, mis nagunii tuleb. Olemegi Poola kuningad. Kõik meie, kes me selles elus virelesime töötupensioni peal ja vanemate kulul.

Mu ema palus juba kaua aega, et ma abielluks, saaks lapsed, kinnitaks kanda, oleks normaalne, nagu tema. Ja kes oli tema? Tema nuttis terve elu taga oma esimest armastust. Sašat. Sest temal oli lihtsam kohanduda. Saada selleks, mis teised temalt ootasid. Kui ma talle seda ütlesin, siis ta nuttis, aga saatis mulle ikkagi raha. Raha? Raha. Ta palus, et ma loobuks, et ma ei võtaks midagi ette Karliga seoses. Ta palus valelt inimeselt.

„Minul ei ole ükskõik.“

See oli kummaline õhtu. Kummaliste tulemustega. Ma otsustasin nad kõik maha lasta.

*

See oli huvitav leid. Ma ei ole kunagi tundnud, et üks tekst oleks mind haaranud nii sügavalt. Täpsuslaskur – see pidi olema see, kes selle teksti kirjutanud oli. Täpsuslaskur. Ei muud. Ja mina ei suuda neid täpseid sõnu, seda täpset reaktsioonimängu, mida inimesed meiega tavaliselt mängivad, kui nad midagi on otsustanud kirjutada, tantsida, laulda, jalgpalliga mängida, näidelda... See peab olema nii täpne, et valus hakkab, et tekib tahtmine karjuda, ja asi pole üldse sisus. Asi on oskuses mängida, manipuleerida, tekitada valu. Seda oskust valdavad vähesed. Kirjutajal oli seda.

Tundsin, kuidas mu kuklasse suruti külm relv.

„Olen seda varemgi kasutanud.“

Ma teadsin, et ta oli seda teinud.

„Kelleks sa ennast pead?“

„Inimeseks.“

„Seda kindlasti. Aga kelleks sa ennast pead? Tuled minu majja. Ronid minu ellu. Ja vehid minu kodus minu asju minu kummutist välja! Kelleks sa ennast pead?

„Mis sa ise arvad?“

Ma tundsin, kuidas kogu mu kere hakkas huugama. Ma tundsin, et külm toru minu peas, et see polnud midagi, et ma ainult kujutasin seda kõike endale ette, et ma kujutlesin vananevat naist enda selja taga ka ainult ette, ei muud.

„Kelleks sa ennast pead?“

„Vale, Veera, kelleks sina mind pead.“

„Selle käsikirja pärast tapeti Karl. Tema ajud lendasid mööda kabinetti, mitte sinu omad, ehk tahad, et ka sinu ajukoor lendaks samamoodi? Tahad sa?“

Korraks tõstis ta püstoli minu peast kõrgemale ja vajutas päästikule. Kuul lendas seina. Vaatasin pragu.

„Tahad sa?“

*

Esialgu oli see vaid mäng. Peale viimast tõsist vestlust Karliga ei suutnud ma lihtsalt meie elu enam tõsiselt võtta. Me olime omamoodi õnnelikud. Esimest korda elus tundsin, et ma võlgnen kellelegi midagi. Või see polnud lihtsalt võlgnemine? Mis see siis oli? Kes oli Karl minu jaoks? Miks ma pidasin teda nii oluliseks? Miks mind vihastas südamepõhjani tõsiasi, et Karlil polnud silmi? Need silmad olid mind tervelt neli aastat teeninud, hoidnud, suudelnud, aga nüüd? Mis nendega nüüd toimus? Mis toimus Karliga?

Ma ei mänginud ainult Karliga, ma ei mänginud ainult oma välimusega, ma ei mänginud ainult armastusega, ma mängisin kõigega, mis mul oli. Ma mängisin oma eluga, et maksta neile kätte, Karli silmade eest. Mäng.

Kadusin vahel päevadeks, jättes Karli ühe oma sõbratari hoolde, kes polnud veel jõudnud sõita odava lennupiletiga Nepaali või Indiasse. Ja ise külastasin huviga internetiportaale orkutit ja ratet, lehitsesin iga nädal Kroonikat, Justi, mis hakkas oma seltkonnauurimist kokkupoole tõmbama, Õhtulehte, käisin tuntud poliitikute blogipäevikutes, Elu24 osutus abiandjaks küsimustes, mis mind piinama hakkasid. Häkkisin end aeglaselt papa Steinbergi ellu, kasutades selleks mõne programmisti abi ja suunitlusi. Kogusin informatsiooni, et äiapapat rünnata kõige valusamast kohast. Algul oli see ainult mäng. Karl ei teadnud oma isa afääridest midagi täpsemalt peale selle tobeda hašiši loo. Ta teadis alati seda, mida oli mugav teada, oh minu nagu Oidipus, kes ei suutnud kaugemale vaadata ei oma eraelust ehk siis minust ega ka oma isiklikust tragöödiast. Kellel meist poleks neid olnud? Isiklikke tragöödiaid ma mõtlen? Ja eraelu? Kui vähestele meist on tegelikult antud armastada? Temale oli. Ja ometi oli vaja vaadata kaugemale. Mina ei saanud seda kõike niimoodi jätta.

Esimene kord juhtus see täiesti spontaanselt. Ma avastasin selle kena kakskümne viie aastase prillitatud poissmehest ametniku, kellele härra Steinberg kirjutas regulaarselt kirju ja poiss vastas – sama regulaarselt. Nagu ma mõistan, siis neil olid huvitavad suhted. Poisi kontole ilmusid kummaliselt suured summad, peale iga veidrat projekti, mida rahastas pealinn, peale iga vanalinna ehitatud klaasist koletist, millele oli antud luba.

Ma ei mõistnud seda loogikat. Seda üliratsionaalset mehe nägu orkutis ja neid ilusaid sõprade sõnu: „Pole toredamat töökaaslast, kui meie Martin!*<:d :d="" aimanud="" armastama.="" aru="" brad="" drukut="" ei="" eie="" endale="" endalegi.="" et="" eva="" h="" ha="" hankis="" hoita="" i="" igal="" ihu="" inimesed="" iseloomustuse:="" itas="" ja="" jahu="" jne.="" ju="" juhul.="" kaaslast="" kaast="" kah="" kartma="" kas="" kedagi="" keegi="" kenad="" korter="" korterit="" ks="" ksi="" kui="" lemused="" lihtsalt="" liiga="" liigagi="" liikuma="" lisas="" lubada.="" m="" ma="" mainega="" majast="" matu="" meie="" mina="" mitte="" muidugi="" n="" nad="" nagu="" nap="" need="" ngida.="" ngima="" ngist="" nii="" noorte="" oleks="" oli="" olid="" olnud.="" olnud="" oma="" omada="" orkutis="" oskas="" p="" palju="" paneb="" pani="" parasjagu="" pealtn="" pidu="" pildikesterida="" pilli="" pillid="" pilte="" poisikene="" poiss="" poleks="" pselt="" raekojaplatsil.="" raha.="" raha="" rahaga="" riskida.="" riskis.="" s="" saa="" saanud="" sain.="" sama="" seda="" sedamoodi="" see="" seesugust="" siis="" sind="" sl="" sti.="" sti="" t="" ta="" tajatele="" tal="" tase.="" teeni="" tegelikult="" tootma="" toredamat="" toredat="" tundus="" v="" vaadanud="" vagur="" vaid="" vanalinnas="" veskid="" voou...="">

See oli esimene kord, kui ma hakkasin vaatama jälgi ajades, milliste naistega üks noor kutt semmib, ja korraga ma mõistsin, et vähemalt piltidel said eelistatuks millegipärast punapead. Okei. Ideaalse sobivuse juurde kirjutas ta intelligentsed naised. Vaadates neid mitte eriti intelligentseid pilte punapeade seltsis, kus noored naisukesed mingil imelikul põhjusel üritasid rikkurist viimast välja imeda, sain aru, et tegelikult ei ole sellest mehest mitte ühelegi naisele mitte mingitki tolku, kui naine ise pole sama nutikas ja seda pole näha kaugele, no kui ta pole nutikas, siis vähemalt ülikooliharidusega võiks see neidis olla. Alles siis saab rääkida enamast, kui mõnest toredast õhtust meesterahva seltsis. Ja siit hakkaski see pihta. Mäng. Laenutasin endale punase paruka. Jõlkusin suurte raamatukuhjadega Vene teatri ees. Ja minu „ihaldatu“ märkaski mind.

„Ehk saan teid kuidagi aidata?“ ütles ta kui ma möödusin temast endal kahe kaenla all neli ja pool kilo eesti kirjandust, seda millega olin tegelenud kaks aastat tagasi Õnne Kepi teaduslikus seminaris. Ühes kaenlas oli Kalju Lepiku „Valguse riie ei vanu“ ja Deebora Vaarandi paar paksu luulekogu, teises „Tõe ja õiguse“ viies osa. Ma ei tea enam, miks neid raamatuid nii palju pidi olema ja ma ei mäleta isegi enam, kust ma nad just selleks õhtuks välja võlunud olin, aga ma teadsin, et meie Matu märkab kolme asja: mu punast pead, prillitatud nägu ja raamatuid. See raamatute nimekiri orkutis ei tahtnud tal kohe kuidagi lõppeda, aga ma mõistsin, et seda ta loebki, kui pole mitte millegagi tegelda vaja.

„Ma otsin praegu normaalset istumiskohta. RR pandi kinni, koju Pärnu maanteele ühikasse pole mõtet minna, seal on viimast eksamit mahajoovad tudengid-toanaabrid ja minu ühikas ei ela parasjagu ühtki minu kursusel õppivat inimest. Mul on homme Michel Foucault´ diskursuse analüüsi kohta eksam. Õnnega.“

„Kellega?“

„No... Õnnega. Õnne Kepiga.“

„Kohe nii vägev eksam... Ah?“

„See on õppejõu nimi.“

„Saan aru, aga ikkagi... Siis peaks sul ju Õnne olema.“

„Peaks jah... Võib-olla on kah.“

Tegelikult kaks aastat tagasi ei olnud. Kukkusin eksami esimesel katsel läbi. Karl pidi paar päeva järjest minu elu põrguks tegema meenutades mulle Michel Foucault´ kõige olulisemaid lausekesi ja põhimõtteid, mis järeleksamil ikkagi segi läksid ja ma varsti juba veerand sajandit surnud onu teooria eksami ikkagi kolmele sooritasin, aga pole hullu. Õnne ei saanud pahaseks, ta oli äärmiselt nõudliku loomuga õpetajannalik õppejõud, kellest kiirgas mitte lihtsalt autoriteeti, vaid ka vajadust nõuda maksimumi. No ja maksimumi ta minult, teooriakartlikult ju saigi. Igal juhul tol õhtul ei olnud mul ju tegelikult plaanis selleks eksamiks õppida.

„Miks sul siis kogu see eesti kirjanduse punt kaasas on?“

„No... Me viskame Micheli teooriate võrku eesti kirjanduse peale. Põhiteema on diskursuse analüüs.“

Poiss näris närviliselt alahuult. Njah... Kenake olukord eks ole? No ja mis teha, minu yuppie´le igatahes meeldis minu informatiivsus.

„Kuule, tule minu juurde.“ Noor ja hull ja kiire juppi oli see ka, aga tegelikult ega mul midagi selle vastu nüüd olnud ka, „Polegi kaua aega kellegagi eesti kirjandusest rääkinud ega uute teooriatega tutvunud selles vallas.“

Uutega? Michel suri 1984. aastal. Vist samal aastal kui sinusugune tattnina sündis. No muidugi ma ei öelnud seda. Viisakusest.

See tähendas kummalist õhtut, kus ma kella kolmeni öösel õppisin kujuteldavaks eksamiks, kus ma elus esimest korda kutsusin end Mari Villandiks, rõhutades, et mul puudub igasugune sugulus Leo Villandiga. Esimest korda tundsin, et mul on võim olla ohtlik. Nimetasin end mobiiltelefonivabaks inimeseks, et Matu mind ise üles otsima ei kipuks.

„Miks?“

„Miks kõik inimesed arvavad, et neil on õigus mulle lihtsalt millal tahes helistada? Olen RRis tegemas eesti kirjandusteaduse suurimat avastust, noh näiteks leian selgeid tõendeid selle kohta, et Karl Ristikivi tegelikult ka oli homo, ja minu ema helistab, et teatada mulle, et ta ei mäleta, kuhu ta oma testamendi pani. Esiteks hakkan ma mõtlema, kuhu ta võis selle panna, teiseks haarab mind paanika, et miks ta üleüldse neljakümne viie aastasena testamenti taga otsib, kolmandaks... Kogu mu töö on rikutud. Mu ema on paljusõnaline tobuke, kes armastab helistada isale, et küsida keset tolle tähtsat kohtumist, mida too lõunaks süüa tahab ja nii katkestab vaene isa olulise kõneluse firma tähtsaima kliendiga, et võtta vastu mobiiltelefon ja öelda emale, et kanapraad palun. Ta teeb seda rahulikult ja tähtsalt, aga... Ema hakkab küsima, et kellega isa on ja siis kihvatab isa näkku kerge irooniasegune muie ja ta ütleb, et ta on koos kliendiga. Ja see jätab temast eriti lolli mulje, aga emale piisab sellest teadmisest.“

Niisama üksikasjalikult ja totakalt ma talle seletasingi. Ta vaatas mind. Ma meeldisin talle. Ainus häda oli selles, et mul polnud ühtki tedretähni, ma polnud ehtne Pipi, kellest ta ilmselt juba neljateistaastaselt erootilisi unenägusid võis näha või ka mitte. Mina isiklikult olin küll pisut armunud Kalle Blomkvisti. Karlsson tundus liiga paks, aga teda oli tore järgi teha.

„Selge. Ma lihtsalt pole mobiiltelefoni kunagi niimoodi vaadanud.“

Jah, mõned hullud teevad mobiiltelefonipuid, kus 24 tunniks mobiilikohustustest vabaks saanud telefonid särisevad ja värisevad, ja inimesed, kes mobiilist lahku on sunnitud 24 tunniks, särisevad ja värisevad ka täpselt sama kaua, tundes hirmu, et millistest võimalustest neid jälle on ilma jäetud. Mobiilita inimesed on õnnelikud, nad ei pea kartma, et nad jäävad võimalustest ilma, nemad peavad kartma, et nad ise, ainuisikuliselt võivad ilma jääda elust, kus on näha teist inimest, kes ei pruugi üldse ilus olla, füüsiliselt enda kõrval, kus on hingata ta lõhna, mis ei ole alati kõige meeldivam, kus on maitsta ta maitset, mis ei ole alati kõige parem. Aga tema ilmselt ei tundnud selliseid hulle, kes oleks oma mobiili varna riputanud, et üks päev päriselt inimestega kokku saada, et mitte helistada, et sõita maha 260 või enam kilomeetrit, et näha kuppelmaastikul elavat ema.

„Kuidas me üldse vaatame tehnoloogiat enda ümber? See on kogu aeg täis rasvaseid jälgi meie isikliku elu kohta ja me suhtume sellesse rahulikult, sest me ei karda olla hävitatud selle poolt, mis me ise aastatuhandete jooksul loonud oleme. Imelik.“

„Kas sa usud „Matrixi“?“

Ei, ma uskusin kättemaksu. Kõik, mis me oleme loonud, võib meid ükskord hävitada, sest me usaldame seda liiga palju, või sellepärast, et me oleme selle loonud. Ei, ma uskusin kättemaksu. Aga meie edasisel dialoogil pole enam tähtsust. See kulges kolmeni hommikul, kus ma ennast tema kušetile suunasin ja tahtsin, et ta mind kell 8 hommikul üles ärataks, mida ta ka tegi. Sellest õhtust saadik, hakkasime kokku saama, igal neljapäeva õhtul sealsamas Vene teatri ees.

Kuni avanes juhus, mida olin nii kaua oodanud. Helistasin talle tavatelefonilt mobiilile, linnavalitsus pidas jõule, helistasin, et kutsuda ta Linnahalli juurde, et ta saaks minuga kokku. Talle lubati kõrgemat kohta, paremat palka. Ja milleks talle see parem palk? Kui tal oli niigi hea Steinbergi palk? Elus esimest korda vajasin suitsu. Vajasin nõdrameelset kaasaegse kunsti muuseumi aiaposti, et kahel jalal püsti püsida, sest see, mis ma kavatsesin, oli tegelikult üks jubedamaid asju vähemalt tollel hetkel.

„Kas viitsid linnahalli juurde tulla?“

„Ikka! Mis me täna teeme?“

„Lihtsalt. Hängime. Mul viskas toanaabritest üle. Ma tahtsin sind näha.“

Me ei olnud armunud, me olime sõbrad või vähemalt me käitusime niimoodi. Ma ei suuda siiamaani lõpuni mõista inimesi, kes väidavad, et meeste ja naiste vahelist sõprust pole. Oli küll, meie vahel vähemalt, kui ta avastas, et olen liiga intelligentne, et olla pandav, siis ta loobus, aga tal oli endiselt huvitav, sest tegelikult ta ei tahtnud loobuda. Hängimine kell 2 öösel Linnahalli juures oli ju täiesti võimalik, täiesti tavaline. Eks ole, Matu?

Me kohtusime, suhtlesime nagu alati: mina poolirooniliselt mõista andes enda maailma kõikuvust, tema vähemirooniliselt. Läänemere kaldad on kivised, jäised ja tema ei teadnudki seda seni kuni leidis end kivilt kivile hüppamas ja siis ma lükkasingi ta jääkülma vette, ta lõi pea vastu kaldakive ära ja mõni aeg hiljem leidsid tuukrid ta laiba. Ja keegi ei saanudki teada, et see kõik oli Karli silmade pärast.

*

Karl muutus minu jaoks aina kohutavamaks. Tema silmad. Tema pärast. Tema puudutus, tema keha, tema lõhn, tema siirus ja tema ebasiirus, tema. Vahel oli ta kohutavalt jõuetu, see jõuetus ärritas mind. Ma tahtnuks talle siis haiget teha. Tema peale karjuda. Vahel oli tunne, et ta lihtsalt loobus olemast tema ise. Ta justkui alandunuks lipitsevaks olematuks olendiks, kes jagab minuga minu keha, minu aega, minu elu, aga mitte iseennast. Siis ma mõtlesingi, et arvatavasti käitun temaga samamoodi. Minu puudutus, minu keha, minu lõhn, minu siirus ja minu ebasiirus, mina. Ainult et mina ei olnud jõuetu. Ma olin täis enesegi jaoks printisipiaalselt teistsuguseid jõude, kui olin senimaani harjunud ennast tunnetama, teadma. Mina ei olnud ka ohver. Ma teadsin, et pean ohverdama nemad. Vähemalt mingi osa minust teadis, et pean seda tegema.

Kummastav, kui kiiresti võib pime mees tolmuimejaga tuba koristama õppida, ilma et ta samal ajal ühtki mu kangesti armastatud vanaema kingitud portselankujukest katki oleks teinud. Kui kiiresti ta mu päevatööst haiget ihu masseerima õppis. Pime mees. Kui kiiresti ta pimedate kirja veerima õppis.

Ja siis kui ma jälle läksin, sest ma teadsin, et ma pidin minema. Siis kuulsin, kuidas ta mind anus. Ainsa käepuudutusega kehtestas enda läheduse ja sellega kaasnes ka tema palve.

„Palun, mitte täna õhtul.“

Ja ometi ma läksin. Just tollel õhtul. Just sellisel moel, nagu mõned inimesed ikka lähevad, teades, et neil pole võimalust, et kui nad ei lähe ja kui nad ei tee, seda, mida nad teevad, kannatab maailm nende ignorantsuse pärast. Kannatab maailm, kes ei tea, mida temaga tehakse. Siis surus ta mind vastu oma keha. See oli kummaline surumine. Mehelik ja õrn – täisväärtuslik hüüe, et mina kuulun temale, et... Ja ma kuulusingi. Kogu keha ja kõigi meeltega.

Kui päiksekiired valgusid mööda tuba õhtuti laiali, siis lebasime kahekesi voodis ja valgus mängis voodi jalutsis minuga peitust – meenutades oma olemasolu – oma lähedust. Valgus. Toitusin ja toitsin elu enda ümber – naeruga, emotsionaalse olemasolu laenguga, mida iga jumala päev puhtamaks lihvisin, et mitte ära unustada või ära kaotada seda, milleks mu lähedased mind loonud olid. Lähedased. Kui lähedaseks võib saada surnud inimese vaim?

Ja siis nad ilmusidki mingis kaootilises järjekorras minu voodi ette, kui Karl oli võimetu mind päästma nende tähelepanust, nende õgardlikust lähedusest. Seal ta siis oli see veider naine – kellest teadsin, et tal on kaks tütart, mõlemad isata, tema enda kasvatada, tema olin ma tapnud temaenda kodus esinedes EMORi arvamusküsitlejana. Otsides piinliku häbematusega informatsiooni tema kohta mitte ainult internetiportaalides ja Steinberg seeniori mailist, vaid ka reaalselt tema enda käest. Ta ilmus, et siis lihtsalt solvunult kaduda. Tema tapmine võttis aega täpselt kakskümmend minutit ja tsüaniidhappe sõrmuses, see oleks võinud ka kauem aega võtta, aga ta jõi minu külastuse hetkel piima, ma pöörasin tähelepanu õuest tulevatele laste karjetele ja tema mõistis, et tema lapsukesed võivad hädas olla. Võimalik, et olid ka. Pärast tema viit minutit õiendamist oma tütrega, jalutas ta tuppa ja teatas, et tüdrukud olevat lihtsalt natuke liiga suurde mänguhoogu sattunud. Mina ka olin sattunud. Puistasin tema äraolekul oma parema käe punasest täitesõrmusest mürki. Tundsin end kui Eva Braun.

Seal ta siis oli siresäärne rahvastikuminister. Minu vanaema lemmik ministritar. Lasin ta maha peale mõningast jälitustööd, kõige veidramas seisukorras, WC-s. Oli teisel vist kõht lahti. Mis teha, pidi see minu kättemaksuplaanil ees olema, et vaesel ministritaril oli kõht lahti? See oli pigem minu võimalus. Väljaspoolt lõhutud WC-uks ja summutiga püstol augustumas siledat ja teravat otsaesist.

Ametnikud vaheldusid – Adolf Steinbergi heade sõprade ja tuttavatega, kes viisid ellu tema plaane, kas neid võis ühildada ühiskondlike plaanidega? See oli küsimus, millega hakkasin tegelema, alles aastaid peale mõrvu, mida ei ühendanud midagi muud, kui seotus Adolf Steinbergi rahapajaga. Viimane aga ei saanud välja tulla üheski politseikroonika uudises, sest see oleks tähendanud midagi hirmsat. Hotelliketi suuromanik oleks saadetud trellide taha. Seda ei saanud juhtuda, sest politseid rahastas Steinberg.

Meie elu on kui labürint, kuhu me kõik aegajalt kinni jääme, küsides eneselt miks? Me oleme oma elu ja oma kujutlusvõime vangid, kui viimane kaotab oma piirid. Ja minust sai Adolf Steinbergi piiritu kujutlusvõime.

*

Ta libises aeglaselt otsekui transsi. Juuksed, mille lõhn kandus minusse, lehvimas meie rõdu tuule käes. Ma tundsin seda, alati, kui ma temaga koos olin. Ta oli minu oma, ta oli siin ja ometi ei olnud ta kõike seda mitte. Kes ta oli? Ühel ilusal päeval istusime autosse ja hakkasime sõitma. Õigemini bussi - see kihas inimestest. Kuulsin ta hingamist, kui ta mu käele toetudes magama jäi. Kuulsin ta higi lõhna, mis nirises algul ta kaenlaukudest, siis tema põskedest välja. Ta oli niivõrd füüsiline, nagu oleksin ise muutunud metafüüsiliseks ja oleks saanud eksisteerida ainult tema higinõrede ja keha kaudu.

Jah – lõpuks nad tapsid mu ikkagi ära. Mu otsaette tekkis suur kuuliauk - tõenäosus, et ma ellu oleks jäänud - oli nullilähedane. Kes mu siis ikkagi tappis? Pole tegelikult oluline, sest tema oli kõigest käskjalg. Ma teadsin, et varem või hiljem nii juhtub, aga see, mis peale seda temaga juhtuma hakkas, selles samas linnas, mille kalmistule ta mind oma emaga mattis, Võrus, see oli üldse kummaline. Minu Veera, minu imeilus Veera, see oli hämmastav. Ja ma teadsin, et nüüd - alles nüüd peale oma surma, olen ma metafüüsika, see, mis paneb Veera liikuma - otsima vabandust oma olemasolule. Esialgu oli see praktiliselt võimatu. Esialgu ta ei suutnud isegi süüa, sest mind ei olnud enam.

*

Kõik toimus hämmastavalt kiiresti. Nad ei saanudki teada, kes oli Karli tapnud. Seda ei uuritudki. Aga Veera lihtsalt kahanes ja ühel kenal päeval, kui ta polnud enam suuteline mitte midagi sööma, kukkus kokku. Nagu mingi napakas printsessi lugu, kus draakon oli ikkagi võitnud. Mis oli saanud aga nendest varjudest voodi jalutsis? Sellele ei teadnud vastust isegi Veera, sest ta ei näinud neid enam kunagi, kuigi mõtetes kummitasid nad teda ikka veel. Seal ta siis lebas, tilgutite ja rahustite maal. Keha üleni auke täis, auke ja valu, mis lehkas läbi naha igale poole.

Ja siis tuligi see mees. Tugeva kehaehitusega, pikk mees, metallkullipeaga jalutuskepp käes. Ta ilmus haiglasse täiesti juhuslikult, Veera meelest. Veera polnud kunagi kujutlenud ühtegi tugevamat ja maskuliinsemat energiat, kui seda oli Karli isa energia. See polnud tavaline. See mees oli täis sellist emotsionaalset jõudu, et terve tuba täitus temast nagu pühapäeva hommikuti täitub kirik viirukilõhnast. Sellest ei olnud võimalik mööda minna või eemale jalutada, see käis sinu kannul. Nüüd sai Veera aru, alles nüüd, kui ta poolteadvusel tajus mehe kohalolekut, mis oli nõudlik tähelepanu järele, mõistis ta Karli. Isale ei saanud vastu vaielda, isegi siis kui ta eksis, tegi ta seda niivõrd kõikehaaravalt, et sa oleksid pidanud hävitama kõik tema ümber, et see kõik teda ei toetaks, järelikult sa oleks pidanud hävitama ka iseenda. Karl oli otsustanud, et ta ei hävita oma isa. Ja ometi Veera vihkas seda meest. Vihkas üha enam ja enam - vihkas tema võimu, tema jõudu, tema koordineeritud tapahimulisi koeri, kes olid Veeralt võtnud Karli. Mida ta siin tegi? Ta vihkas Veerat ju samamoodi.

Tervitus oli vaikne. Mees oli palatisse üksi tulnud. Tavaliselt nii palju kui Veera teda mäletas - saatsid teda alati kaks turvameest, kes kõrgusid niigi pika keha kohal veelgi pikematena, kuid kummaski neis polnud seda kõikjaleulatuvust nagu nende peremehes. Koerad! Selliseid inimesi oli Veera meelest vaja olnud sellele mehele Adolf Steinbergile. Inimesi, kes polnud suutelised oma ajuga mõtlema, kes allusid temale.

"Veera, ta jättis sulle kõik."

Vana Steinberg näitas oma õrnemaid tundeid, tema hääles oli sellist soojust, mis sai seal veigelda ainult kõige sügavamate emotsioonide ajel. Adolf Steinberg, kellele kuulusid Euroopa suurimad hotellid, Tallinna parimad toiduketid, kohvikud, burgeriputkad, näitas välja oma tegelikku perekonnaloomust, millesse oli segatud itaalia maffiale omaselt verd. Veera ei saanud sellele lausele vastata planeeritud vihaga. Ta kogus ennast - tajudes soontes ringivoolavaid energiapakikesi ja nuttes, nuttes, nuttes, sest nemad Karliga olid üksi jäetud. Üksi jäetud. Ilma jäetud. Eemale jäetud.

"Mida sa minust tahad?“

Mida tahtis vana mees naisest, kes oli hoolitsenud tema poja eest, kes oligi tema poja lõplik valik? Kes polnud ei stiilne ega tark ega praktiline, kes oli äärmiselt lihtne ja äärmiselt tütarlapselik? Mida ta tahtis sellelt naiselt, kellele ei läinud korda tavaliselt Adolf Steinbergi tahtmised?

"Ma tahan, et sa selle vastu võtaksid."

Kui tal oleks ainult jõudu, kui tal oleks ainult jõudu, kui tal oleks sõnu ja jõudu - Veera lükkas tekki pisut eemale, ta teadis, et ta ei jõua piisavalt üles tõusta, aga ta teadis, et nüüd on vaja rääkida, et see vana mees, kes pidas ennast absoluutselt kõige olulisemaks ja tähtsamaks tegelaseks, et see vana mees peab teada saama, aga kuidas...

"Aga mina... Mida tahan mina? Kas mina tahan vastu võtta Karli varandust selles mõttes? See pole Karli varandus, see on sinu raha, Albert!"

Uhkus? Kas see väike pisike koer oli uhke? Vana mees ei mõelnud tegelikult Veerast kunagi niimoodi. Veera ei olnudki koer. Veera oli midagi enamat - ta kuulus kuhugi sellisesse sfääri, kuhu võib-olla parima tahtmise korral oleks ka Karl sattunud. Ja selles sfääris omandas raha väga väikest osakaalu, see polnud nii tähtis kui Adolfi maailmas. See muutus alles siis tähtsaks, kui inimesed seda omavahel jagasid. Karli ei olnud enam. Järelikult.

"Ei, sa eksid, see oli tema varandus. Ta oli selle raha aastate jooksul välja teeninud. Igal võimalikul moel. Ta oli minu poeg ja sina olid tema naine."

Välja teeninud. Ja kuidas oli Adolf seda raha teeninud? See oli väga julm viha. Veera võttis hoogu, ainus millest ta selle aja jooksul unistas, oli lüüa see paganama pastapliiats mõlemasse Adolfi silmaauku, et too saaks aru, kui hästi tema poeg teda teeninud oli. Ja ometi ei teinud Veera seda mitte.

*

Jah, sellest oli möödunud kolm aastat, kui Veera oli Adolfit näinud. Mees oli vananenud, kuid seisis oma endises võimsuses ja metallkullikepiga tema ees. Seisis, õigemini tõusis diivanilt, kus ta Veerat oodanud oli. Võimsus oli sama, mis tookord Veera haiglapalatis, muutunud oli ainult see pilk, mis ei tundnud Veerale kaasa, vaid palus endale kaastunnet. Vat see oli kummaline mäng iseenda võimaluste või õigemini võimetusega. See oli midagi, millega Veera harjunud polnud.

„Mida sa minust tahad, Adolf?“

„Seda, mis ma tahtsin juba too viimane kord, kui ma sind nägin.“

„Kas sa tahad teada, mida mina tahtsin too viimane kord, kui ma sind nägin?“

Adolf seisis tükk aega vait. Ta ei teadnud, mida selle peale öelda. Ta ei küsinud ju üldse Veera käest, mida too mõtles. Too kutsikas, kes ei kavatsenudki käituda nagu kuulekas väike laps. Too hirmuäratav noor naine, keda ta oli aeglaselt kartma õppinud ja kes teda vaatas nüüd mingisuguses hirmsas fanaatilises kurjuses, mida ei saanud teisiti kirjeldada, kui abstraktset eneseküllast maali ja ta vaatas mehele ikka veel otsa: „Kas sa tahad teada, mida ma tahtsin too viimane kord teha, kui ma sind nägin?“

Adolf ei teadnud, kas ta enam nii väga tahtis. Veera oli abstraktset võimsust täis. Tema nägu ja silmad olid tuld ja teravust täis.

„Ma ei tea,“ vastas vana mees korraga.

„Ma tahtsin sul silmad peast välja pigistada pastapliitsiga tollel haiglakummutil.“

Ja mees seisis mingis veidras vahedas vaikuses, millega ei saanud midagi teha. Ometi ta ei kartnud, sest ta teadis, et Veera oli teadlik iseendast. Mida tähendas see eneseteadlikkus aga pikemas perspektiivis? Ja praegusel hetkel polnud sellel mitte mingisugust tähtsust. See lihtsalt seisis seal nende vahel – see vastik lause. Karli isa – see ta oli, aga sel polnud praeguse jutuajamisega eriti miskit pistmist. Ta ei tulnud siia kui Karli isa, ta ei tulnud siia kui mees, kes vajanuks naise tähelepanu. Ta tuli siia, kui inimene, kes oli hädas. Kohutavas hädas, aga seda ei saanud esimesel võimalusel välja rääkida.

„No ja sa siis hoiatad mind selle eest, et sa võid seda nüüd teha?“

Vaikus – jällegi, vahe ja lõikav, iseendasse kulunud vaikus inimeste vahel, ühenduslüli, mis annab neile mõtte ja võtab neilt selle mõtte jõu just sel hetkel, kui nad ei julge seda välja ütelda.

„Veera, ära palun minuga mängi. Ma ei tulnud selleks siia. Ma ei oleks siia üldse tulnud, kui tookord, peale Karli surma, poleks minuga seda juhtunud, mis minuga juhtus. Ma leidsin sinu romaani. Kolm aastat tagasi polnud sellel mingit muud tähtsust, kui ainult minu likvideerimisvajadus. See oli põhjus, miks Karl kõrvaldati.“

„Kas sa ei oleks pidanud mind tapma?“

„Miks? Sa oled alati olnud nõrga psüühikaga. Sa kõrvaldasid ennast ise. Ometi olid sa tugevama emotsionaalse jõuga kui Karl. Ma siiamaani imestan, et mis sind tema juures köitis. Ta oli minu jaoks üks kehvemaid ja mõttetumaid inimesi, keda olen elu jooksul kohanud. Hoolimata sellest, et ta oli minu poeg, oli ta üks tühine kergats.“

„See tühine kergats oleks nii mõndagi teinud eesti kirjandusteaduse maastikul.“

„Jah... Seda ta oleks teinud jah, on alles perspektiiv, see eesti kirjandusteadus.“

„Mida sa minust tahad? Sa oled suutnud minult kõik võtta ja nüüd tuled sa minuga niimoodi...“

„Vabandust. Palun vabandust. Ma ei tule enda pärast. Mul on jäänud kuus kuud.“

„Mis mõttes kuus kuud?“

„Mul on jäänud kuus kuud elada.“

Sellel vanal mehel, kelle sisseastumine tuppa põhjustas jubeda pühalikkuse, oli jäänud elada kuus kuud. Sellel mehel, kes näis igavene, oli jäänud elada kuus kuud.

„Kuidas?“

„Põhimõtteliselt võid sa mul silmad peast torgata küll, kohe nüüdsama, vähendaksid minu peavalu, mis muutub kuue kuu pärast talumatuks, sest mul on ajuvähk. Ainult et...“

Vana mees tõmbas oma selja tagant välja musta kohvri ja libistas sealt välja kaardi kõigi hotellide nimedega, mis talle kuulusid Brüsselis, Tallinnas, Madridis – igal pool Euroopas, sinna kõrvale tõmbas ta veel ühe kaardi, millel olid teised tähistused ja ta mõõtis kaua aega Veera küsimusi täis nägu.

„Sa oled kohutavalt andekas, kas tead?“ küsis ta korraga ja vaatas ikka veel Veera pilku kaartidele, „Märksa andekam kui minu poeg. Jah, sul puudus tõupuhtus ja mis kõik veel, mis tänapäeval naisele vajalikud. Sul puudub isegi stiil, hea riietumisoskus, aga sul on kohutavalt hea nina. Sellist nina ei ole isegi minule antud. Ainult et sellega kaasneb selline tundlikkus... Ma tahan selle kõik sulle anda.“ ütles vana mees ja osutas mõlemale kaardile.

„Mulle? Mis mõttes mulle? Ma olen teile eikeegi.“

„Eikeegi? Teate, mu poeg võis olla täielik opakas, aga inimesi tundis ta paremini kui mina. Mina ei oska hinnata inimese siseelu, aga teie siseelu õppisin ma väga hästi tundma just oma poja kaudu. Ta julges teile usaldada nii paljusid asju, ta julges teiega elama hakata. Ta julges teiega iseendaks hakata ja teie nägite teda väga hästi läbi, paremini kui keegi teine. Teie nägite tema väärtust ja suutsite seda esile kutsuda.“

„Miks sa mind teietad? Miks sa minuga niimoodi räägid“

„Vabandust, Veera, ma lihtsalt tean seda, mida sina enda kohta ei tea ja ma tahan, et sa teeksid minu jaoks seda, mida sinult palun, sest ma tean, et sa tuled sellega toime. Minu poeg ei tundnud võib-olla minusuguseid ja ka elu suhtes jäi ta üsna kaugeks, aga ta tundis häid ja tundlikke inimesi ja selles osas võin ma sulle öelda, et ma tõesti austan teda. Sina mind ei austa, sest sa näed mind läbi, oled alati näinud, aga sa mitte ainult ei näe mind läbi, vaid ka mõistad mind ja sa oled piisavalt kirjanik, et mitte mind hukka mõista, seda tean ma ka. Sul on kujutlusvõimet, mis puudus minu pojal.“

Veera nägi kaartide tähiseid – need olid narkootikumid. Ühes käes hoidis Adolf oma seaduslikku, teises aga ebaseaduslikku äri. Veera teadis nende mõlema tagamaid. Ta kartis.

„Miks sa arvad, et võid mind usaldada?“

„Aga ma ju võin.“

Veera ei olnud selles kindel.

„Ma tahan, et sa mu ärid üle võtaksid.“

„Adolf, ma tulen hullumajast. Ma olen seal viibinud kaks ja pool aastat, sest ma ei suutnud süüa, juua, sest ma pidasin ennast mõrtsukaks, sest ma... Kas sa tõesti arvad, et kõik need asjad, mis nad mulle seal sisse söötsid... Ja see oli sinu pärast, see oli Karli pärast, see oli sellepärast, et sa ta ära tappa lasksid...“

„Ma ei lasknud.“

„Karl ei teinud seda endale ise.“

„Kas sa arvad, et mul pole selles riigis vaenlasi? Ainult et, Veera... Ära palun hakka kellelegi kätte maksma.“

Jälle vaikus ja mees lükkas käe jällegi kohvrisse ja tõmbas sealt välja käsikirja.

„See siin...“

Veera tegi lahti ja seal see oligi – tema enda kirjutatud romaan.

„Ainus, mis ma sul nüüd palun teha, on mitte seda avaldada. See sisaldab sellist informatsiooni, mis võiks hävitada mitte ainult minu äri, vaid ka paljude praeguste poliitikute maine.“

„Mul ei olnudki see plaanis. Ma läksin ju sellepärast hulluks.“

See kõik oli toimunud nagu muuseas, Veera ei saanud esialgu arugi, kus või kuidas oli ta mingil hetkel sattunud omaenda väljamõeldiste küüsi. Esialgu oli ta lihtsalt kirjutanud, siis aga mõistis ta, et ta ei kirjutanud, vaid elaski seda elu, millest ta kirjutas. Vana mees vaatas teda – vaatas tähelepanelikult.

„Aga sa oled siin terav, täpne, sa nägid mind läbi, nagu mõni röngtenkiir.“

Aga ma läksin hulluks, ma läksin hulluks, sest ma arvasin, et ma olen inimesi tapnud.

„Just sellepärast jätan ma selle sulle ja just sellepärast tahan ma sind enda teenistusse. Just sellepärast tahan ma, et sa juhiksid minu ärisid. Ma tean, et võin sulle kindel olla. Sa ei ole mitte lihtsalt tark, vaid vastutustundlik ja läbinägelik. Kas sa saad aru, et mu turjal on vähemalt kolmekümne tuhande inimese kuupalk? Kas sa sellest saad aru?“

„Kas sina sellest saad aru, et ma olen hullupaberitega? Pool aastat tagasi tulin hullumajast?“

„Sa saad hakkama.“

„Miks sa Karlil silmad peast välja lasid lõigata?“

„Ma ei oleks lasknud, aga ma olin tõesti kuri. See oli temast väga vastutustundetu.“

„Ta oli sinu poeg.“

„Kas tal oli õigus teha seda, mida ta tegi? Mõtle selle peale ise. Sa saad minust paremini aru, kui tavalised inimesed. Su pea ei ole paksult õigust täis. Su peas on tähtsamal kohal inimlikkus.“

„Lasta oma pojal silmad peast kista? See on nüüd kohe väga inimlik. See on inimlikkuse eeskuju.“

„See oli olukord, kus ma ennast ei valitsenud, aga nagu Karl sulle selgitas, oli see hädavajalik. Teisiti poleks saanud ta selgeks seda, mida ta aastate jooksul minu kõrvalt õppima oleks pidanud. Kõige olulisam on varjata seda, mis peab varjatud olema. Kui inimesed seda ei tee, siis on sellel katastroofilised tagajärjed. Ta poleks neid tagajärgi mõistnud, kui tema endaga poleks midagi halba juhtunud. Ta ei olnud selline nagu sina. Kui ta oleks olnud selline nagu sina – olnuks kõik lihtne. Ma ei istuks sellel diivanil ja ei tunneks ennast halvasti palumaks sinult seda, mis on niikui nii arusaadav.“

„Ei, Adolf, see ei ole arusaadav. Minu psüühika ei pea sellele asjale vastu.“

„Mul on vaja läbinägelikku ja teravataibulist inimest. Mul on vaja inimest, kes julgeb öelda nii nagu asi on, kes julgeb nimetada asju nende nime järgi, kes ei ole mulle meelepärane koer. Ja seda teed sa selles romaanis... Seda teed sa päriselus ka... Mul on sind vaja. Saad aru. Kolmkümmend tuhat inimest erinevates linnades, erinevates riikides, kolmkümmend tuhat inimest, kes tahavad süüa oma igapäevast leiba. Kolmkümmend tuhat, kes sõltuvad minu äridest, minust isiklikult... Saad aru... Ma ei saa neid alt vedada. Sa aitad mul valida kõige parema asendaja ja saad endale minu firma aktsiad, kui sa ei taha seda firmat juhtida, jumal sellega, aga... Sa pead mind selles mõttes küll aitama, et ma ei jätaks inimesi tööta. Pea seda palun meeles – sinu hullupaberid ei loe... Need lihtsalt ei tähenda mitte kui midagi, sest sinu tundlikkus määrab praegu inimlikus plaanis märksa rohkem kui tavaliselt. Sa mõistad mind, ma tean. Sa mõistad minu keerulist olukorda. Palun ära muretse, sa saad hakkama, sellest sõltub kolmekümne tuhande inimese igapäevane leib. Ja mis seal salata minu elutöö.“

Ja korraga oligi kõik selge. Lihtsalt niisama.

*

Ei, Taavet ei tahtnud seda. Ta ei tahtnud ringilendavat ajukoort. Ta pööras aeglaselt ümber ja vaatas Veerat. Ta tahtis Veerat, vat mis ta tahtis. Külm toru oli surutud Taaveti otsmikule.

„Ei, ma ei taha ajukoort. Aga see siin, Veera, on vaimustav.“

Veera pani püstoli lauale.

„Aga seda siin, Taavet, ei ole olemas.“

„Mis mõttes?“

„Sõna kõige tavapärasemas mõttes, usu või ära usu...“

Vaikus – vahe ja viisakas.

„See on olemas ja see on fantastiline ja see peab ilmuma.“

„Ei, see ei pea kuskil ilmuma.“

„Veera, kas sa ei saa aru, et see siin muudab asju, muudab seda, mis meie ümber toimub. Kõik need tegelased, need asjad, mis siin kirjeldatakse. Mõistad sa, kui oluline see on?“

Veera vaatas poisikesele tükk aega teravalt silma.

„Kas sa tead, et ma olen põhimõtteliselt selle asja pärast kuus aastat tilgutite ja psühhiaatrite all nagu mõni Sylvia Plaith tõmmelnud. Tänan, seda pole vaja afišeerida. See ei saa ilmuda.“

„Psühhiaatrial pole midagi pistmist geniaalsete tekstidega.“

„Tõsi või?“ väga paljuütlev ja tige pilk, „Sa kas pakid oma asjad kokku ja kaod siit või õpid minu omandiga viisakalt käituma.“

See oli see hetk, kus Taavet teadis, et kumbki variant polnud eriti teostatav, kuid see pilk, see käsutav vorm panid ta lihtsalt fakti ette ja seal ta siis oligi lausudes: „Käituma õpin kindlasti, aga kuidas see on juba eraldi küsimus.“

*

Ei läinud kaua aega selleni kui Taavet pani maksma oma meheõigused ja Veera ei vaielnudki neile enam sellele vastu, et olla tema naine. Kuigi ta ei mõistnud veel täpselt, mida mees temas vanas ja pisut haiglases veidrikus nägi. Vana ta tegelikult polnud, kuigi ta käitus vastavalt, et ennast valede inimeste eest kaitsta. Vahel tekkisid nende kahe vahele vestlused sellestsamast romaanist, millest Veera rääkida ei tahtnud, seega viis Taavet jutu kenasti üle kirjutamisele kui sellisele

„Ikkagi – see, et sa viibisid kuus aastat vaimuhaiglas ei tähenda seda, et sa oleksid võinud loobuda kirjutamisest.“

„Miks sa arvad, et ma loobusin?“

„No ma ei näe sind kirjutamas.“

„See on siin...“ ütles ta ja osutas oma otsmikule, „Aga kui see materialiseerub, siis hakkab maailm minu ümber muutuma ja seda ma kardan. Kardan kohe väga.“

„Mismoodi ta muutuma hakkab?“

„Lihtsalt. See pole enam selline. Mina muutun koos sellega, millest kirjutan.“

„Kuidas?“

Taavet ei saanud paljudest asjadest aru. Ta ei tajunud sõna väge, ta ei tajunud isegi kirjutamise absurdsusse tõusvat jõudu, mis võis lahti kitkuda kõikvõimalikud haavad, mis inimesi ühendasid. Ja ainult väga oskuslik sõnakirurg oleks osanud neid lahtikistud haavu korralikult mädast puhtaks teha ja taas kokku lappida.

Veera kortsutas tugevasti kulmu. Taavet mõistis, et see küsimus iseenesest juba oli vale, et kirjutades oli Veera mõistnud seda, mida Taavet ise mitte kunagi ei mõista. Veera oli mõistnud oma kirjutatud maailma potensiaalset purustusjõudu välisele maailmale. Veera teadis seda müstilist mängu reaalsuse ja väljamõeldise vahel. Seda, kus need omavahel kohtusid ja siis hakkas toimuma aeglane transformatsioon, mida mitte keegi tema ümber päriselt ei mõistnud, aga mis oli ometi tema tekstides kirjas. Õigemini antud hetkel polnud ühtegi reaalselt eksisteerivat teksti. Kõik loodu oli olemas Veera peas. Kõik need olematud inimesed eksisteerisid tema sees, nagu tuletikud dünamiidi läheduses. Taavet kirjutas ju ka. Miks ta ei mõistnud Veerat? Kas ta tõepoolest ei uskunud ühtki sõna, mis tema suust langes ja lahustus mööda tuba ja mööda inimeste kõrvu laiali? Kas tal tõepoolest polnud vahel hirmus, kui ta nägi, kuidas inimesed tema mõjuvõimust kokku kägardusid? Veera ei tahtnud endale sellist mõjuvõimu, aga ta teadis korraga ja järsult, et Taavetil polegi mõjuvõimu, et Taavet kirjutab seda, mida temalt oodatakse. Tema ei mõjuta, teda mõjutatakse.

Esialgu Veera ei lugenud Taaveti tekste, aga kui ta seda tegema hakkas, siis toimus temas midagi tülgastuselaadset. Ta ei mõistnud inimesi, kes valetasid ja Taavet valetas. Ta tegi seda iga kord, kui ta midagi kirjutas. „Kui ta ainult ei küsiks minu arvamust,“ mõtles Veera. See oli hullumeelne tukslev ideeosake, mis mööda ta aju trummeldas, „Palun, ainult ära küsi minu käest arvamust. Palun. Palun. Palun.“ Veera teadis, et ta ütlebki nii nagu ta arvab, et ta ei valeta. Miks? Seda ta ei teadnud. Ta oskas hoida inimesi nende enese vigade tunnistamise eest, hoida nagu ema, aga kui inimene küsis ausat vastust, siis ta pidi selle ka andma. Muud tal üle ei jäänud.

„Noh...“ küsis Taavet, kui ta kolmas romaan Veera juurde jõudis ja kui ta oli näinud naist seda kulmu kortsutades lugemas. Veera tegi pisut kohmaka imestunud näo. Mis noh... Mis ta nüüd selle asja peale vastab? Kuidas ta vastab nii, et mees sellest aru saaks, et nende toa, kunagise Veera toa klaasist esemed terveks jääks, et ta saaks kenasti magama jääda, et nad võiks vahelduseks kõvale kirjutamisele, mis toimus enne romaani ilmumist, kenasti seksida. Mis noh... On alles plinder. Mõtles Veera. Ta tahab ühte, aga siis peab ta valetama.

„Tahad sa päris ausat vastust või?“ Jaa, loomulikult tahtis ta päris ausat vastust. Veera vaikis, sest mingi osa temast tahtis lahti ütelda sellest totakast aususenõudest, mis ta oli enesele kunagi aastaid tagasi peale pannud ja millest ta ei saanud ikka veel, isegi sellises kohutavalt intiimses olukorras lahti. Ta teadis, et Taavet ongi selline, nagu Taavet parasjagu on. Taavet ei muutu. Ta on talle truu paaž, kes kantseldab nende sündimata tütart ja hoiab teda, isegi siis kui ta ei kirjutagi maailma kõige geniaalsemaid tekste. Taavet on hea mees. Sellest peaks ju Veerale piisama. Taavet on keskpärane, kuid sellest hoolimata, sarnaselt Karlile hea südamega inimene.