Ärakadumiseluulud

ärevAdressaat: Katrina Helstein

 Üle pika aja tunnen, et oleks nagu ära kadunud. See on see imelik tunne, kui tahad, et keegi oleks ja kogu aeg - muudkui tahad ja tahad ja tahad - kuni kõik asjad omandavad täiesti uue mõõtme. Õhust tuleb puudu. Vanaema nägin unes. Sellest piisas - vaatasin teda ja teatasin hästi rahulikult, et ta on ju surnud. Ta teatas vastu, et jah - ta on surnud. Ta teab seda väga hästi, hea oleks kui mulle ka juba selgeks saaks, et ta on surnud. Kümme aastat, seitse aastat, kolmteist aastat, järgmisel aastal saab neliteist aastat. Mitte midagi ei muutu. Elu läheb ikka omasoodu. Ärkan ikka kiiruga. Riided panen selga samasuguse veatu hullumeelse kiirusega - nagu igivanasti. Nii on. Meel on ärev. Jah, nagu vanaema unes ütles, et ta teab, et ta on surnud, aga kas mina seda tean. Inimese sees on ärevuste kuulid, mis lähevad lendu ja teevad muid imelikke asju ja midagi jääb seisma ja midagi liigub ja midagi muutub.