Drakadeemia

Mõnikord on paanikatunne. Istud keset tuba ja tahad täiest kõrist karjuda, et minge ära, ärge olge minuga, ma ei taha, ma ei saa ega hakka teist kunagi aru saama. Ei taha saada. Ja siis toimub mingi kummaline nõksatus - ei, ei, ei ärge minge. Jääge minuga - olge minuga, ma ei taha üksi surra, ma ei taha üksi elada. Te peate minust aru saama või te ei taha või te ei ole kunagi tahtnud. Ühesõnaga vastuolulised tunded, mida läbi elades tunnen, et ma olen natuke suuremaks saanud või emotsionaalselt targemaks - jah, ma olen täis kõikvõimalikke komplekse, hirme, ahastusi - just selliseid emotsionaalseid. Ma olen teistmoodi - mõnikord ma tean seda, mõnikord läheb see mul natukeseks meelest ära. Mõnikord see püsib väga kaua aega niimoodi ja midagi ei juhtu - ja ometi ma kardan, kardan vahel kohutavalt, et ma teen kellelegi oma teistsugususega haiget. Jahp, ma ei ole Sheldon. Aga mul on tema tükikesi sees - neid kummalisi hetki, kus mu enda tunded ajavad mind segadusse.

*
Papi käis töö juures külas. Libises viieks minutiks sisse. Ja ma olin õnnelik. Nagu siis kui ma olin viis või kaheksa või kolmteist või kakskümmend üheksa ja ta lubas minu poodi külla tulla. Mõnikord on elu imelik - kasvasin suureks, aga sisimas ei ole ikka veel vanemaks saanud, kui see väike väike väike tüdruk, kes ootab oma isa koju.

*
Drakadeemiaga jõudsime täna lõpuni. Miskipärast tekkis tahtmine nutta. Täpselt nagu eile. Ma tahan kirjutada - aga mitte päris enda lugu. Kellegi teise oma ja ometi seda lugu, mis on tähtis.