Vurritab Talumehe Kõrtsis

Mängud maailmadega, mis võiks olla päris. Mõnikord juhtume neisse kukkuma. Nendega rääkima samadel teemadel kui heade sõpradega. Anneli Tõevere novellikogu "Heade aegade lõpp" on minu jaoks imetabane raamat, kus lugeja tõmmatakse käima nagu vurr. Aga kas te teate kui ebamugav on vurrina lennelda? Pea hakkab ringi käima, ootusärevusest tekib südame puperdamine. Meeled lõhkevad otsekui hullumeelsuses või liigses alkoholitarbimises, tunne on, et kohe kohe sõidan autoga kraavi, oma kallile sõnade ja mõtetega sisse.
Lugu üksikisast, lugu luuletajast, kes tahtis saada aednikuks (vastupidiseid variante on ju rohkem), lugu hotelliteenindajast, kes hakkas vastu oma staatusele, lugu linnaametnikust, kes kogemata võitis tagasi oma esimese armastuse südame, lugu naisest, kes ei teadnud, kas teda armastati, lugu sõbrast, kes võib-olla polnudki sõber, lugu naisest, kes päästis võiduhobuse kehvadest tingimustest. See on kõigest mõni lugudest, aga viis, kuis räägitakse ükskõik millisest tegelasest tekitab just sellise vurrina käimatõmmatud naise. Minu. Kukkusin Talumehe Kõrtsis kõvahäälselt kallile ette lugema seda loo lõppu, mis mind nutma pani.

Vurritab Talumehe Kõrtsis Haapsalus