Eile istusime Christopher Nolani filmi "Dunkirk" vaatama. Henryk on vist juba nädal otsa seda oodanud, sellepärast muretsenud. Muudkui hüpanud ja karanud ja tööd teinud. Lõpuks toimus eile mingi targemat sorti korraldamine sealsamas Coca Cola Plazas.
Aga film ise hoidis hinge kinni algustiitritest lõpuni. Sõna otseses mõttes - surus muusikaga meie mõistlikud ja vähemmõistlikud mölud ennast vaatama ja siis ei olnud võimalik teisiti kui ainult filmi vaadata ja vaadata ja vaadata. Miskipärast, õigemini küll väga loogiliselt võttes, tuli minu vanaema meelde ja teine vanaema ka. Alati, kui ma näen noori mehi, kes on sõjas või keda on viidud sõtta või viiakse, tuleb mu memm meelde. Tema esimene mees Aleksandr viidi sõtta. Ma ei ole üldse kindel, et nende suhted enne seda eriti ilusadki olid, nad olid tülli läinud, vanaema oli tagasi koju kolinud, aga jah, enne seda olid nad abiellunud. Mööda läks vist ikka kõvasti viiskend aastat ja rohkem, kui ta mulle Aleksandrit näitas. Pildi pealt. Ütles, et vaata ilusat meest. Ma üldiselt ei mõistnud vanaema tookordset sissevõetust mingist tüübist, kes võis küll ilus olla, tema mõistes, aga mis seals ikka.
Vanaisa Karl tundus ikka ägedam. Noh, geenid eksole. Vanaisal oli omadus vaadata otse sinust läbi - teravate elunäinud silmadega. See poiss pildil oli lihtsalt keegi, kes viidi sõtta, ja ei tulnud sealt kunagi tagasi. Ta oli ähmane ja kaduv, juba pildil. Vanaisal olid tugevad piirjooned näos kui ka olemuses. Ta oli täis jõudu, isegi siis, kui see jõud kestis minule kaks minu eluaastat, võib-olla isegi vähem, 1986. aastal ta suri, nendesamade läbitungivate hallikasroheliste silmadega, nagu minul ja mu emal, kes kaks aastat hiljem oma taadiohtu isale järgnes. Ometi. Vanaema pidi elama üle. Kõik need oma mehed, oma lapse - talle oli see taak kaasa antud. Tal ei jäänud midagi üle. Ja ta elas. Kõik oma mehed ja oma lapse. Ja mina ei saanud sellest aru.
Sellest meestevärgist ei saagi enne aru, kui ei ole kellegagi kakskend neli seitse koos ja ei saa aru, et mismõttes see minu teatud sorti privaatsus on puudutatud kellegi puudumisest. Aga on. Inimene läheb ära ja siis on - lihtsalt tunne, et ei tea mida oma elu ja iseendaga pihta hakata. Aga hakkab. Ikka hakkab. Muud ei jää üle. Kunagi - see oli vist viis või neli aastat või rohkem tagasi otsustasin, et kuna minu naisliin ei ole just hiilanud armastavate ja õnnelike suhetega, mis kestnuks aastakümneid ja oleks neile rahu toonud, siis tahaks juba lihtsalt emaema ja ema pärast olla õnnelik naine. Ja tahaks. Mis ka ei juhtuks!
Aga kuidas olla õnnelik, kui käib sõda. Pidev ja talumatu - laevas kinni olemine, kas tapmine või tapetud saamine, kas aitamine või abistatuks olemine, kas elu või surm. Ja mida peavad tundma need mehed, kes jäävad ellu? Need, kes isegi sõtta ei läinud? Need noored või vanad, kellel lasub sisuliselt kohustus kõikide allesjäänud naiste kurbust katta oma olemasoluga? Ega see isapoolne taat niisama ei joonud või see teine. Ühelt poolt nõuka ajal ei saanud joomata, pidi veidraid asju tegema, et saada oma tahtmist, teisalt jällegi, mis tunne on olla ainuke kogu linnas, kelle aastakäik on 1919? Kõik ülejäänud viidi kindlasse surma, kas tapatalgutesse või Siberisse. Mismoodi võis tunda ennast mu isaema, kes taadiga üle kuuekümne aasta koos oli?
Aga jah, kuidas mu nüüdseks mõlemad manalateele vanaemad oleksid toda filmi kaenud? Emaema ei talunud sõda. Isaisa ei läinud ühelegi poolele võitlema, põhimõtteliselt, jooksis igalt poolt ära. Mismoodi nad oleksid näinud Dunkirki?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar