Kohtumine ärimaailmaga - see vist algas mul 2008. aasta 21. augustil. Selle ärimaailmaga, mida võib nimetada raamatupoodnikule kuuluvaks. Enne olin tsipa sugulaste juures taimi müünud, siis vähekest aega pirukaid kohvikus nimega Mademoiselle, Toompuiesteel. Selline ma olen. Ei saa just öelda, et kõige parem või mõistlikum tegelane, laialihajuv ja segaduses - vähemasti alguses. Alati. Ega Allectos pole see asi teisiti olnud ja kohanemine uute ja põnevate ülesannetega kirjastuses - on ka olnud parajalt jõhker suureks kasvamine. Eelkõige on see oma rumaluse igapäevane avastamine. Iseenesest pole see ju sugugi paha. Rumal tasub olla. Eriti hea on, kui inimene sellest ise aru saab, et ta on loll. Päris jõhker on see, kui keegi talle seda vihjab ja vihjab, aga talle ikka ei jõua kohale, et ta lihtsalt ei hooma enda ümber toimuvat. Ainus, mis mind minu praeguses töös häirib, ongi minu kogenematus ja sellest johtuv, tihtilugu, kogematus. Kogemata läheb asi nii või naa - ja ma ei saa aru, miks see läheb nii või naa. Ma kaen seda nagu lehmalaps arvutit, ükshetk oli pilt ees, vist, teine hetk, astusin vist kogemata pildi katki, vist. Kas astusin?
Äri on selles mõttes huvitav, ja seda räägin ma sellepärast, et minu kõrvalolev härra peab äärmiselt tähtsaks seda palju üks või teine film teenib, sellest sõltub, kas kinodesse ilmub veel Transformereid või Loganeid või ehk midagi muud. Noh, tema on ise muidugi hirmus õnnelik Dominic Toretto lugude üle. Ja neid läheks ta kohe veel ja veel ja veel vaatama. Lihtsalt sellepärast, et noh, häbenemistväärt armastus on tal puhtalt ja mõnikord ka ebaloogiliselt kokku pandud autofilmi seeria vastu. Raamatutega, mu head sõbrad, on täpselt samamoodi.
Kui te ei osta raamatupoest ilukirjandust, siis ühel hetkel, lakatakse müümast ilukirjandust. Kui te lakkate ostmast Patti Smithi, siis teda enam ei tõlgita eesti keelde, või kui siis ainult enda lõbuks. Kui te ronite ainult raamatukogusse, et võtta sealt mõni vinge luulekogu, siis ühel hetkel võite lugeda vaid feisbukivoos Jürgen Rooste vinguvaid värsse, Eda Ahi laulvaid lõimi täis rütme. Niisama lihtne see ongi. Seepärast toetagem pisutki põnevat kirjandust - et raamatud ei maksaks 35 eurot tükk - just need head raamatud, need, mille sisse on peidetud elusolemise hingus. Olgu see Anneli Tõevere novellikogu, "Wikmani poisid", "Rehepapp", "Piiririik", Urmas Vadi "Neverland", Umberto Eco "Praha kalmistu" ja nii edasi, ja nii edasi, ja nii edasi. Üldiselt tasub kirjastajatel mõnikord teatada, et ohhkuiägeette selle raamatu välja olete andnud. Ja ongi äge!
Ja siis need õnnetud inimesed, kes te veel ei ole avastanud, miks on lugemine äge ja vajalik tegevus. Alustage lihtsamast ja minge keerulisemaks, sest nii nagu iga tehniline oskus, ja olgem ausad, lugemine on tehniline oskus, võimaldab see teil arendada paremaid maailma tunnetamise viise.
Aga lugemine...
1) kasvatab empaatiavõimet. Pole midagi teha, kui vanal heal ajal, ütleksite, et te ei saa aru nii ja nii paljudest inimestest, et nad on nõmedad, ja üldse, siis pärast raamatute lugemist, kogute enda ajju erinevaid tegelasi, kelle elulugu, käitumine, hullumeelsus, tarkus, rumalus, ilu paneb teid täiesti uuel ja erilisel moel inimesi enda ümber kaema. Ja peaaegu et küsima iga veidrama tegelase puhul, et huvitav, mis lugu tema taga on, et ta niimoodi päris paljudele asjadele reageerib.
2) rahustab maha. Pole midagi teha - päev on keeruline, tööl ei lähe ka alati hästi või õigesti, mõnikord läheb isegi õige halvasti, tulla koju, pugeda kiiktooli, voodisse, laua taha silmad peas säramas ja ootevalmis neelama uusi ja uusi seiklusi või mõttelõngu või sõnade rütmi. Olete kunagi lugenud Eda Ahi luulekogusid või Czeslaw Miloszi proosaluuletusi, mõnikord jääb hing kinni, mingi meditatsioonihaare tuleb kuskilt ja samas kriibib ka. Kriibib inimeseks olemist nähtavale.
3) aitab depressioonis olejat, kurba. Elo Viiding on öelnud, et hea luuletus räägib päriselt sellest, mis on, ka kurbusest, ka ebamugavusest. Ja selliselt ta aitabki neid inimesi, kes on kurvad, kes on eemal. Hea romaan võib sama teha. Mäletan, et minu lemmikromaan 17aastaselt oli Hermann Hesse "Stepihunt", see aitas üle elada iseenda erinevuse. Iseendaks olemise painajalikkuse.
4) aitab leinaga olla. Üks võluvamaid ja ilusamaid tekste, mida ma lugesin pärast vanaema surma, hirmuäratava haiguse seest. Eks püüdke ise ka üksi, ilma vanemateta, pisikeses pooleldi lagunevas majas, kanala kõrvalhoones, haige olla. Mina lugesin siis Nick Hornby "Ühest poisist", kes otsis endale aktiivselt isa, sest ema tahtis enesetappu teha. Imelikult kurb ja ilus lugu korraga - midagi umbes sama absurdset ja veidrat, nagu on suureks kasvamine ilma vanemateta ja ometi nende inimestega, keda aktsepteerid oma vanematena kõige lõpuks. Mitte seitsmeteistkümneselt. Ausõna.
5) annab mõista, kust me tuleme, miks me mõtleme nii nagu me mõtleme, miks ümbritseb meie maailma teatud käitumisviis ja loogika. Kui rääkida väga headest filosoofilistest tekstidest, siis üks mind enim mõjutanud tegelikult kaks autorit - vähemasti 19aastaselt - Fridrich Nietzsche ja mis seal salata Simone de Beauvoir. Muidugi tasub selliseid tekste ahmides, kätte võtta ka teisi tekste, et me ei teaks vaid mõnedest nähtustest elus ja mõnedest lähenemisviisidest näiteks naiseks olemisele või iseseisvalt mõtlemisele.
6) teeb nagu muuseas selgeks põnevama ajaloolise tausta, võite täiesti Kaur Riismaa esimest luulekogu lugeda, "Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd" (2011) või "Saaks veel Eestissegi" (2015, Võrus tehti selle põhjal ka näidend), imevõluvad on ka "Piiririik" või "Iseseisvuspäev" - muidugi erinevates kategooriates, aga siiski. Kõik need raamatud annavad mõista, kes on eestlane, mis aja jälg temasse on settinud, miks ta ühel või teisel moel käitub. Ja see on ilus. Ja see on jahmatav. Või siis mismoodi alustas kommertslennundus? Seda saab täiesti uurida raamatust "Üks suvi. Ameerika 1927" Bill Bryson.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar