"Muutunud on kõik."
Ta seisis vaikselt keset tuba. Pikad tumepruunid juuksed kuklasse kuhjatud, üks käsi kuklas, teisel sõrmed klahvidel, ja kuulas. Keegi polnud veel täpselt selgusele jõudnud, mida ta kuulas, aga ta tegi seda pingsalt. Ehk oli see kass, kes hiilis väljaspool tuba, aias ringi, seal äraõitsenud tulpide ja lagunevate punumata nartsissilehtede vahel, või kuulas ta hoopis naabrimehe last, kes nohises mustas vankris magada, või teise naabrimehe last, kes nuttis täiest jõust, sest ta tahtis veel õues mängida, aga kell oli liiga palju.
"Kõik on muutunud."
Ta suutis vahet teha iseenda kuklal ja oma sõbra kuklal - ja see oli suur asi. Ta ei oodanud, et sõber oleks samasugune või see laps seal vankris või see vana mees, kes jooksis talle ähkides talveööl järgi sellessesamasse majja, kus oli kasvanud üles üks hea naine. Ja tema kasvas ka siin üles koos sõbraga, kellel oli teist värvi kukal ja teist värvi iseloom, kui temal, aga kuhjas juuksed kuklas nagu temalgi. Talle meenus klassivend - sirge selja ja väga avalate ja meeldivate näojoontega ja iseloomuga, mis teda jahmatas. Ta vist meeldis sellele klassivennale, hoolimata oma hiigelprillidest, hoolimata sellest, et ta oli ainuke tüdruk klassis, kellel olid mustad juuksed, talviti eriti mustad. Talle meenus, kuidas talle ei meeldinud see poiss, ja meeldis ka. Niimoodi oligi olnud alati - enne teda, pärast teda. Kõikide poistega, kes ei meeldinud, ja meeldisid ka. Sõbraga oli teistmoodi, sõber ehmatas, sest ta tuli ligi, nagu luurates ja oodates ja vaadates, ettevaatlikult, seirates, et kas ikka tohib ja kas tal ikka on kasulik tulla. Sellepärast sõber jäigi.
"Kõik on muutunud."
Kui ta läks jalutama, nägi ta oravaid. Kui ta peatus keset tänavat, nägi ta pitsilisi sajanditaguste aknameistrite aknaid või stalinistlikke mustjashalle dekoratiivseid vaagnaid akende all. Tuli ainult silmad lahti teha ja oodata, et tuleb ilus päev. Ja tavaliselt tuligi. Ta nägi varblasepoegi, kajakatibusid, kes keksisid grafitiseina ääres, nagu oleks maailm nendele valla, nagu oleks uhkete autodega parkla nende pesa, nagu oleks hiigeltigu, kes oli maalitud korstnale, nende ema. Ta nägi seoseid. Ta seostus. Ta kuulus kuhugi ja see tekitas temas imeliku rahulolutunde. Ta oli kohal.
"Muutunud on kõik."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar