Nooruslikkusest ja asjadest, millest ei räägita

Aasta siis oli 1934, kuupäev 23. mai, kui kuus politseinikku tulistasid surnuks Bonnie ja Clyde´i. Aasta siis oli 1967, kui Arthur Penn ja Warren Beatty said valmis filmi sellest omamoodi paarist. Tõsijutt, ma ei ole sugugi mitte kindel, et räägin õiget lugu, sest võib-olla olid nad kuulsusaltitena päris tavalised. Päris nagu teismelised, kes katsuvad piire ja ennast, lihtsalt kogemata, enesekeskselt ja uhkelt - saavad nad millekski enamaks. Noor olla on hea. Lihtsalt sellepärast, et ebakindlus raiub nii kõvasti sisse, et inimesed kipuvad kohati isegi täitsa normaalselt käituma hakkama või suruvad teistele oma niinimetatud normaalsust peale - ja nii sünnivad eksalteeritud maailmad. Jack Keruacid, seitsmeteistaastaselt geeniusteks tituleeritud Kadri Kõusaared, umbes samasse vanusesse ja ilusse jõudnud Artur Rimbaud.

Muidugi on vaja ka teatud kauboi-mentaliteeti, usku, et noorus on kõikvõimas. Ja eks minuski ole peidus see jõhker arvamine, et kui ainult oleks võimalik saavutada igavene noorus. No vaadake kasvõi seda imelist 94aastast prouat. Imeline ta on. Nii nagu ka see kaklusklubi stseen, kus teatatakse, et seepi võib teha ka inimrasvast, võib-olla tehaksegi. Igal juhul - see 1967. aasta film oli stiliseeritud viiekümnendate rõivaisse lükatud Faye Dunnaway üle ja üliblondeeritud sirgete valgete juustega - teatud sorti romantiseerimise ülevõimendus. Nagu keegi oleks täiest kõrist karjunud - me oleme hipid (kuigi mis hipid need praegusajal hipsterlikult riides noored ikka on) - lihtsalt püssidega. Midagi kogu filmis meenutas puukaitsjaid Õismäel. Seal nad siis on. Päriselt seadusega pahuksis ja üldse, aga mõned on nende poolt. Ilmselt vihkasid inimesed sama südamest ja sama julmalt pankasid - üks esimesi köitvamaid ja valusamaid stseene, poisist-tüdrukust ja maamehest, kelle kodu on pank ära võtnud. Bonnie ja Clyde magavad kahekesti mahajäetud majas, mida tuleb uudistama selle endine omanik. Aial on kleepitud suur silt - panga oma. Lõpuks seisab mees omaenda endise kodu ees ja kõmmutab Clyde´i püssiga aknaid. Viljatu, tühi, rusuv, jõhker maa, mis sööb iseennast. Muidugi oli sinna vaja Bonniet ja Clyde´i, kes tunduvad otsekui eellased "Klaasmaja" Rex Wallsile.

Me kõik kakleme millegi vastu, me kõik sõidame tühermaale keerutades üles tolmu, kord pageme võlausaldajate, siis politseinike käest, siis... No tegelikult mitte me kõik, aga paljud siiski. Päris paljud stseenid oleks nagu Destin Daniel Crettoni "Klaasmajas". Võib-olla isegi see Rexi sünniaasta, 1934, viitab kergelt Bonniele ja Clyde´ile. Ma ei tea. Ma tõepoolest ei mõista, kuivõrd sarnased saavad olla nii ideeliselt kui ka väliselt ligi 50 aasta vahega tehtud filmid. Jah, 1967. aastal ei saanud keegi kõva häälega välja öelda, et Clyde oli vangis kongikaaslase poolt korduvalt vägistatud. Nii nagu ei saanud Rose Mary seletada, miks tema abikaasa jõi, kuigi vihjeid oli film täis. Imelik ja hirmus ikkagi. Ja vastik. Asjadest ei saa rääkida, aga nagu ikkagi tuleks.