Tuhkatriinust lapselasteni ja tagasi

Aasta siis võis olla 1993. Ehk olin üheksa-aastane. Detsember, ilmselt pärast kaheksandat, sest see on minu sünnikuupäev, jah olen küll täiesti Jim Morrisoni moega, sest toogi sündis samal päeval. Isa oli vendadega minu sünnipäeval käinud. Memm oli terve nädal otsa mulle kolm napoleoni kooki küpsetanud: üks kooli, teine kirikusse, kolmas koju sugulastele. Kõik isemoodi ja väga ilusad. Meie köögilaud, mis oli algselt mõeldud neljale inimesele, aga igapäevaselt kasutas seda kaks inimest, oli pikalt laiali tõmmatud, nii et kõik külalised - isa ja vennad ja siis veel mõne sugulased - sinna ilusti ära mahuks. Igal juhul tol hommikul - oletame, et see oli detsembri teine nädal, oletame, et see oli laupäev, sest pühapäeviti käisime me memmega nagu aamen kirikus, oletame, et see oligi see hingetõmbamise hetk - tol hommikul istusin ma Evald Okase illustreeritud "Tuhkatriinuga" valgel valgel, sest mingil imelikul põhjusel pidi piduliku päeva laudlina alati valge olema, laual seesama raamat. Minu isa ja minu vennad ja veel mõned sugulased - ei saanud seda lina kuidagi ära määrida, ju nad olid kõik tublid. Istusin ja lugesin vendade Grimmide muinasjuttu Tuhkatriinust. Istusime memmega kahekesti. Memm ei osanud eriti kirjakeelset eesti keelt, ta oli poolsetu ja enamjaolt venekeelne. Nii me istusime ja lugesime. Kahekesti - õigemini mina tõlkisin - oma heale memmele lugu. Miskipärast ajas lugu meid mõlemaid nutma. Vaatasime kahekesti kortsulist "Tuhkatriinut", seda Võru lasteraamatukogust laenutatut ja imestasime ilu üle, mis voogas meisse piltide kaudu. Istusime, imestasime ja nutsime. 

Ja nüüd kui ma loen seda, et enamus lapsi veedabki oma aega Internetis, mitte Tuhkatriinut lugedes, siis on kuidagi imelik, kurb, veider. Et neil polegi kedagi kellega koos kas nutta või imestada ilusate piltide üle, siis on kuidagi arusaamatu olla. Ja ma tegelikult - käinud arvamusfestivalil ja kuulnud, kuidas vanaemadel on joogaks ja tennisetrenniks aega, aga lapselapsed kasvagu ise, siis nii ongi. Mõnikord on see vanavanemate valik, mõnikord on nad sunnitud lapselaste eest hoolitsema. Igal juhul saadetakse mõnikord ehmunud vanavanemale lapselaps kaela. Mida temaga teha, kui ta ei suuda enam imestada "Tuhkatriinu" üle või ei paku talle raamatute lugemine huvi või ta ei oska oma ajaga muud pihta hakata, kui et vaadata youtube`i videosid või mängida mänge? Mida teha loodusest ja keskkonnast võõrdunud lapsega?

Üheksaaastane, kelle lemmiktegevus on videote vaatamine, kelle parim sõber on näiteks kõige hirmsamal juhul juutuuberist hullumeelne natsiradikalist, kes soovitab näiteks tegelda rassipuhastusega? Üldiselt ja ma ei tea, kas see on reaalne, sest mul endal pole lapsi, võiks võtta koos ette retke loodusesse:

Võib-olla tasub isegi võtta šnitti vanavanematest, kes otsivad vastava olukorra jaoks, nagu laps, kellega tuleb tegelda, raamatu. See võib täiesti olla "Sofi loodusraamat". Ei ole "Appi!" tegelikult, on põnev maailm, mida koos on kahtlemata huvitavam avastada kui üksi. Mitte ainult lapselastel või lastel - vaid ka vanematel. Sofi loodusraamatu järgi uurida eesti taimi, seeni, puid ja marju - on kahtlemata üks kihvtimaid seiklusi, mida oma lapsele ja iseendale kinkida. 

Kui tundub, et miski hakkab kuhugi kummalisse käiku keerama, tasub lihtsalt vaadata alguse ja otsaga asju - nagu raamatud tavaliselt kipuvad olema. Alguse ja otsaga. Sest vaevalt, et neisse pornoparoodiaid pannakse või pandud on. Need võib ise otsast alguseni, algusest otsani läbi töötada enne kui lapsele lugeda anda. Need ei tiirle jalututena või hingetutena kuskil Internetiavarustes ringi ja ei ole võib-olla midagi mille otsa laps võib kogemata sattuda. Ja pärast raamatute läbitöötamist - õnneks või õnnetuseks - saada targemaks ka. Teistmoodi küll, kui Evald Okase piltidega Tuhkatriinut lugedes. Ja ma tean, et põlised feministid löövad jalaga vastu maad, et mis eeskuju see Tuhkatriinu on, aga see ei loe. See lihtsalt ei oma tähendust - sest päris tihti inimesed ei mõista, et lood on lood, ja pildid on vahel enamat, kui lihtsalt lood. Evald Okase pildid kindlasti. Ühesõnaga - olgem oma lapsega, andkem talle mõista, et maailm on põnev koht, mida avastada, kui on aega ja võimalust, siis isegi koos. Ja tõenäoliselt - see mu memmekese nutmine tegi mind ka mõnikord vähemtaltsaks, sest Tuhkatriinu oli seda ehk liigpalju, nii nagu Evald Okase peaaegu, et rabedalt pildiks tehtud muinasjutt. 

Vahel tasub mässata tehnoloogia vastu. Vahel tasub vaadata teist, pisut vanemat ja ehk isegi kodustatumat tehnoloogiat - raamatuid. Pilte. Kirja.