Ei oska kommentaari

"Võimalik. Võimalik," kordab Joonas pilku Minnale pöörates, silmad sihivad naise pupille, mis on suuremaks läinud lihtsalt sellepärast, et kuidagi on nad sattunud suuremasse varju külapoe kõrval, kui see kevadeti tavaliselt on. "Verhtina on selline küla, kus on ikka kombeks olnud inimesi põletada. Teate küll, meil on siin isegi mälestusmärk..."
"Joonas, te ei vastanud mu küsimusele... Kas Helena pandi põlema? Või mis on teie arvamus? See, et Verhtinas on kiriku kõrval mälestusmärk 1567. aastal põletatud nõiale, ei tähenda seda, et Helena oleks põlema pandud. Te väitsite, et tundsite teda."
Kõhn, tubakast ja alkoholist läbiimbunud, päikesest parkunud, kartulivagudest mustaks läinud riietega vanamees vastas noore naisele.
"Einoh... Tundsin - ma olen külajoodik. Ma ei tunne kedagi või siis kõiki pealispindsel kombel. Teate küll. Detektiiv, ma ei oska teid aidata. Ta elas seal - külapoe taga, väikses majakeses, kuhu kutsus inimesi külla. Mind ka. Kellelgi polnud põhjust talle kallale minna. Ta oli võib-olla liiga ilus, aga me oleme siin kõik mulla poole. Ilu häirib harva meie suhteid. Ja need, keda häirib, käivad kümme tundi päevas linnas tööd tegemas, neil pole aega kellegi ilu passida. Aga sellelt Tiganiku talu proualt võite ikka küsida, äkki teda häiris Helena ilu."
"Kas see võis olla põhjuseks, et ta põlema pandi..."
"Endiselt. Ma elan siin, aga kui te arvate, et ma tohin inimeste ellu ronida ja teha, mis ma iganes tahan nendega, siis te eksite. Mul pole olnud seda õigust kunagi. Ta tuli - tegi tolle väikse uberiku ilusaks ja kutsus inimesi sinna kord tantsima, siis luuletusi lugema, siis laulma. Püüdis korraga - siin nõidade külas kultuurimaja korraldama hakata. Ja see oli armas. See liigutas. Sellepärast ei oleks teda nagunii maha tapetud. Teate küll... Aga see Tiganiku proua, see.. Nimi ei tule meelde... See... No minge sinna Tiganikule."
"Tiganikule?"
"Minge poodi, küsige kus see täpsemalt asub. Tiganikul on sääne proua, kes käib kah kümme tundi linnas tööd tegemas.Kaitseb kurjategijaid ja häid inimesi seaduse ees. On selline - advukaat. Mindki on korra kaitsenud. Aga ta on... Ta oli kuidagi Helena vastu. Mitte nähtavalt. Lihtsalt Helena pani ta aednikust mehe luuletusi kirjutama. Omamoodi tragöödia tekkis sinna majja. Mees ei tahtnudki enam erinevatesse aedadesse hostasid ja maranaid planeerida ja... Istus hoopistükkis kodus ja kirjutas luuletusi, siis aga jooksis Helena juurde, et vaadaku... Kas see nüüd ta prouale meeldis... Teate! Ei oska kommentaari, nagu nad linnas kostavad sellepääle."