Tutvumine

"Teate, ma olen teid märganud. Te libisete mu majast mööda nii kiiresti ja vaikselt - nagu hiiliksite enda eest ära," ütles mulle pikkade ripsmetega, lokkis tulipunaste juustega naine sealt keldriaknast. Ta ütles seda minu vaikuses, tollel kuumast leemendava asfaldi lähedal asuvast aknast. Ma ehmatasin - nii nagu ikka, kui kuskilt jala kõrguselt hakkab miski kiiresti liikuma ja pöördub minu poole. Umbes nagu mõnes muinasjutus annab mõni hiir mõnele kenale vaeslapsele nõu.

Mis vaeslaps ma olla sain? 

Minagi olin teda märganud. Olin näinud tema õhtuseid telekavaatamisi selles kuuekümnendatel ehitatud maja keldris, kus ta istus oma erepunasel diivanil mürkrohelises kleidis, käe all paks kollane kass oranžide triipudega. 

Ehmunult. Teadmata, mida talle kosta, vaatasin üksiti oma jalgade vahele. Alustasin aeglaselt: "Jah..." Ma ei tahtnud öelda, et olen tedagi märganud. Võib-olla saab ta must valesti aru.

"Jah?" sõnas ta mulle lõbustatult. 

"Jah!"

"Ma lihtsalt otsustasin, et räägin teiega täna... On teil kiire? Äkki soovite kohvile tulla? Muudkui lähete siit mööda ja pane mind tähelegi."

Hõõrusin kohmetult oma koti sangasid, mis soonisid mu õlga, mu parem jalg tõusis õhku ja kuumale asfaldile, mis auras päevasest päikesest. Tahtsin tegelikult liikuma hakata. Ta oli mind ehmatanud oma liigse huviga. 

"Mul on kiire," ütlesin ruttu. 

"Ei-ei... Teil on ju tööpäeva lõpp."

"Me saame täna. Mina saan täna... Mind ootab ees... Meil tuleb külla... Me..." puterdasin omaette, sõnad said otsa, vaatasin naise kassilikke silmi oma jalgade ees. Ta oli ilus. 

"Te kardate mind?"

"Ei!"

"No päriselt! Te kardate mind? Või Melindat?" ta osutas kassile, kes ei pööranud meile mitte mingitki tähelepanu. 

"Ei!" ütlesin päris kõva häälega, "Ma lihtsalt ei taha praegu..." 

"Millal te tahate?"

Ohkasin. Ma ei saanud aru, mida ta minust tahtis. 

"Millal te sooviksite minuga kohvi jooma tulla?" kordas ta peaaegu, et nõudlikul toonil mulle lauset, mis kõlas otsekui ähvardus. 

"Ma ei taha," kordasin mina omakorda otsekui omaette, otsekui ninasse. Ta oli liiga ilus naine, et temaga kohvile minna. Mina olin lihtsalt üks ametnik, ühes ettevõttes, mind ei näinud keegi kunagi. Ma kandsin sama halli kleiti, kui mu vanaema, kes oli kunagi töötanud masinakirjutajana ühe kuulsa kirjaniku juures, kes viitsinud, elu lõpuni ei viitsinud kirjutama õppida, masinaga, sest see polnud see. Ja minu vanaema tippis masinal tema oode üha ümber ja ümber ja ümber. Ka siis kui tuli päris arvuti, ka siis kui kõik oli võimalik ära kustutada ainsa delete nupuga, istus ta kirjutusmasina taga ja toksis kirjaniku sõnu. Mina olin täpselt sama hädavajalik oma firmale, kui minu vanaema tollele vanale rumalale mehele, kes oli otsustanud olla gei. 

Me ei olnud sama masti. Me olime liiga erinevad. See punaste juuste ja ilusa kassiga naine ei olnud hallides kontorirõivastes, põhjaliku krunniga, mis tõmmanuks juuksed kuklasse. Ta oli lihtne, vaikne ja vahetu. Ta meeldis mulle. Aga mina ju ei pruukinud talle meeldida.

"Ma tean, et ma kõlan pealetükkivalt, aga te olete armas, kui te siit mööda lähete. Ma näen teid. Ma näen teid hommikuti, ma näen teid õhtuti," ütles ta mulle naeratades, "Te oleksite nagu õnnelik. Teid justkui kannaks kuhugi mingi suurem jõud."

"Õnnelik? Suurem jõud?" kordasin endamisi tema lauseid, teda ennast, üldse kogu olukorda. 

"Mina olen Lotta," ütles ta korraga sealt alt, "Kes teie olete?"

"Emmmm..." Tahtsin talle päris ausalt öelda, et minu meelest oma nime nimetamine ei ole õige. Et ma ei tundnud ennast hästi ennast nimetades Kiiriks, nii nagu see mu passis oli. Samuti ei tundnud ma, et see üldse minu kohta midagi oleks öelnud. Seega - tema arvas, et ma olen õnnelik ja mind justkui kannaks mingi suurem jõud. Oli see meelitus? Oli see midagi muud? Mis see oli? Mul oli hirm. Mida ta minust tahtis? Kes ta oli, et minust midagi tahta? 

"Andke andeks, ma lihtsalt ei saa. Ma lihtsalt ei tule sellega praegu toime," ütlesin talle ja läksin koju. Enam ma Lottat ei näinud. Tema kass, kes oli harjunud minu kortermaja katusel kräunumas käima, lakkas seda tegemast. 

Ka see punaste juustega naine minu magamistoas hämaruse saabumisel, mu unesegaduses ärkamises, ei tulnud enam mind minu koju kummitama. Aga see tunne jäi. See teatud sorti abituse tunne, et me ei ole alati kõiki inimesi väärt, kes meiega suhelda püüavad, et me ei suuda. Ja mina ei suutnud. Aga kuhu Lotta kadus oma kassiga? Minu suutmatusse.