Hullumaja rahmeldus sellel nädalal

Nädal rahmeldab hullumajalikult. Noor poolalasti naine. Silmini raksakust täis. Otsekui surmale asetatud võimalikkus, millest me ei tea, kuidas ta lõhnab. Aga seks on selle nimi. Mul on peaaegu, et see lõhn sõõrmetes, kui ma näen, kuidas noor naine oma vaginasse küünla torkab. Ja selles on tohutult palju kitši ja hullumeelsust. Segadust. Pärast väljatõmbamist tunnen tupevedeliku lõhna, mis minustki eraldub. Ainus, mis mind mõtlema paneb on tüdruku vanus, ta on kakskümmend seitse, ja tema viis vaikida. Pärast küsitakse talt, et mida ta teeb ja ta vastab poolinglisekeelselt, see Treffneri kooli kasvandik, asju, mida ma ei hooma ega mõista. Maria Metsalu rahmeldab raksakusest õieli mööda Kanuti gildi ringi ja tekitab mõtteid. Ma ei oska oletada, kes või kuidas oli niimoodi mõeldud. Vaikselt oma tihkust ja naiselikkust näitama.

Mind on sel nädalal vist paar korda selliselt välja kutsutud. Et olgem naiselikumad. Olgem ilusamad. Olgem hoolitsetumad. Miskipärast tuleb mul alati midagi sellist kuuldes mu isa meelde. Ma armastan oma isa. Lihtsalt, labaselt nii nagu tütred ikka oma isa armastavad. Ja natuke vihkan ka. Lihtsalt, labaselt nii nagu tütred ikka. Mulle meeldib näiteks see, et ta on kirglik kirjutaja. Võrumaa Teataja arvamusteveerg on täis tema sõnumist. Samuti meeldib talle maju ehitada - ta on seda teinud vist kuueteistkümneaastasest nolgist saadik, võib-olla isegi juba varem. Teda haarab põnevus, kui ta kuuleb, et ta saab välja mõelda uue ehituskonstruktsiooni. Papi on mul ju imeline insener. Ja on asju, mis mind absoluutselt alati hulluks ajavad. Nii nagu kõikides inimestes on mõned asjad, mis hulluks ajavad.

Ja isa on üks nendest inimestest, kelle järgi ma kaldun joonduma. Muidugi on ta ka inimene, kelle vastu ma mässan. Minu jaoks tähendab suurem osa füüsilisest ilust midagi mannetut ja tobedat. Liigne puhtus ja kord - häirib mind. Ma tahaks sisulisi läbilõikavaid, mõnikord ka haigeks tegevaid sõnastusi, kuskilt sügavalt seest enda poole tulemas. Tahaks.  Tahaks. Tahaks, et midagi oleks nii valus, et selles seisnekski kogu maailm, kogu minu mõtlemise tihedus või kadumine.

Jah. Eile, kui kuulasin hra Kaintsi esinemas seal Rahva Raamatu neljandal korrusel - tajusin ma midagi veidrat ja valusat. Seda kui mage on tegelikult rääkida raamatutest. Just niimoodi, just sellises lootuses, et nad on kuidagi lõplikult hoomatavad. Et nad loovad justkui sildasid ja teevad midagi omavahel  öeldes mõistetavaks. Ma olen kasvanud üles Toomas Liivi ja Piret Viirese saatel. Ma ei usu klassikasse - ei riietumises, kirjanduses ega mitte elus. Ma usun, et mingil tasandil on kõik meie elatu, kogetu, hoomatu - alati mitteklassikaline. Alati on olemas murdepunkte, kus kohtume võõra, veidra, meie jaoks arusaamatuga. On kaks võimalust, kas me tunneme selle vastu piinlikku, lapsemeelset huvi, nagu seal filmis "Kolmanda astme lähikontakt" või me kardame, nagu me kardame immigrante, homosid.

Kardame kohtuda omaenese higihaisu või ebapuhtusega. Oma hullumeelsusega. Ja siis keset kõige ontlikumat suhet või abielu - kohtume kõige imelisema inimesega, kes toob kõik selle meis esile. Ma ei taha olla ei üks ega ka mitte teine. Pole kunagi tahtnud olla ei puhtusefriik ehk klassikaline kontoritibi. Minus puudub see - armastan lühikesi seelikuid ja olla ilus. On alati puudunud. Võib-olla siis kui olin viieteistaastane suutsin kanda pliiatsseelikut ja meenutada hajevil sekretäripreilit oma kuklasse tõmmatud pika patsiga. Elu lihtsalt oli selline. Mina olin selline. Ühel hetkel kandsin julgelt hipipatsi, mis sõbranna mulle punus, ja lootsin mitte kunagi suureks kasvada. Loodan siiani. Aga eks ma pean leidma selle kesktee - suureks kasvamise ja inimeseks olemise vahepeal. See on kindlasti olemas.

Aga mu kallis kaasa viibis Sinilinnu filmiviktoriinil, samal ajal kui mina passisin poolpaljast aga kummastavat Maria Metsalu Kanuti gildis. Teolt tabamise hetk.