Viimasel ajal on igasugune füüsiline liikumine muutunud mu igapäeva osaks. Aga suvel see juhtubki nõnda olema. Üks nädalavahetus Alatskivil - kohtumine kirjandusteadlaste ja muude tegelastega, teine nädalavahetus Vana-Vigalas - kohtumine hullumeelselt ägedate ja võib öelda, et ka vanade metalmuusikameestega, kes armastavad rohkem õlut, kui kontserte (aga mine seda tea), siis jällegi Võru. Ahjaa stsenaristid tegid siin loomemajandust nädal otsa. Imelik tunne, kui mingi koht saab endale inimesi lubada. Või noh - minu kodu saab endale nädalaks ajaks inimesi lubada. Ega mul ei olegi oma kodu vastu midagi, lihtsalt ma ei taju seda enam üldsegi nõnda nagu vanasti.
Ja vanasti tundus see mulle nagu mingi varjupaik, või õigemini koht, kus mind hoidis miskine austus eelmise aja ja praeguse aja keskel asuva inimesega, kes ma olen, olin või olen saamas. Nüüd - viimased kolm aastat - on mu kodu seal, kus on mu elukaaslane. Ja ma muide kümme aastat tagasi poleks elu sees julenud isegi arvata, et mul kunagi saab olema kõrval selline inimene, kes muudab minu asjad ja minu elu lihtsamaks, eksisteerides siinsamas.
Nüüd kui see on juhtunud, on päris paljud asjad justkui selgemaks ja täpsemaks läinud. Ka minu ja minu kodu suhe, mis on keeruline, kriipiv, kõhe - ma ütlen ausalt, on aegu, mil olen oma kodu kartnud, on olnud aegu, kui mu kodu on tekitanud minus lämbumishirmu, mis kehtestatakse meeldetuletussõnadega, et mulle on nii palju antud või mul on nii palju kohustusi. Tegelikult neid viimaseid sõnu ei tulnud või kui need tulidki siis isalt, nagu muuseas. Suurem osa ajast rippusid need kuskil minu ja kunstinautleja elustiili vahel. Ja eks see kriipiv tunne, et midagi tuleb teha, kuskil tuleb olla, kuidagi tuleb olla - on siiani mu sees täiesti adekvaatselt-mitteadekvaatselt olemas.
Kõige enne tuleb ikka ennast teostada. Nõnda oli mind kasvatatud. Ma usun, et isegi vanaema vangutas pead ja ütles, et minusugune peaks laste saamise-tegemise asemel ülikooli minema. Tema see neljaklassilise haridusega lastekodukokk. Aga! See kohatunne rõhus mind ja teeb seda mingil tasandil tänini. Ma olen otsekui oma kodule midagi võlgu ja ma ei oska päriselt öelda, mis see midagi on. Varem tundsin seda oma sisimas nagu nõeltorget. Nüüd, mida aasta edasi, seda spetsiifilisemaks ja konkreetsemaks mu elu ja mu valikud muutuvad. Ehk muutub ühel hetkel täpsemaks ka minu kodu ja see, mis ma sellest tahan.
Eneseteostus on aga väga mitmetahuline ollus, mis on kuidagi segasemaks muutunud viimase kümne aasta jooksul. Võib-olla tuleb see nüüd kuidagi siduda koduga, mis vajab tähelepanu, armastust ja inimesi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar