Kodu, mu kodu, mu kodu

Mõnikord ongi tunne, et näeh, jõudsin sünnikoju. Olengi siin nüüd nii kaua, kui...  tagasi pealinna peab minema! Ja minema peab üsna ruttu. Ooperilauljatest hulkurite ja ehitusfriikidest täis linnast - mu kodulinnast, Võru linnast. No ikka kaks ehituspoodi on siia mahutatud. Ja kaks kingategemistehast kah. Võib-olla kuhugi on jäänud ka kuulus Võru mööblitehas. Ei tea. Põnev! Aga nagu viisteist aastat tagasi ja Belliisiga - nüüd viisteist aastat hiljem ja Belliisita, istun Ränduris ja joon oma rohelist teed, mis antud juhul maitseb pipamündiselt ja mõtlen. Ei teagi mida - kõik teed viivad Rooma või Ränduri pubisse või kuhugi minusse keset toda väikest vaikset Võru linna. Tegin Tamulale tiiru - mustad ketsid on tolmust tiined. Nägin poolkogemata oma perekonda jalutamas mööda äärt - toda Võru mere äärt. Ja kuidagi hea oli. Näeh. Siin ma siis olen. Muudkui hädaldan, et ema on surnud. Ma arvan, et kuskil paralleeluniversumis vitsutab ta mind mu hädaldamiste pärast. Vaata palju eest mul tänulik on olla. Aga näeh inimese loom vingub, alati kui tal on võimalik seab ta kõik enda ümber süüdi ja vingub, et miks tal pole toda ega teist. Aga sest pole ju tegelikult hullu, et inimese loomal pole midagi peale tema enda vingumise. Lihtsalt mõnikord tahaks oma sellel aastal saja-aastaseks saava memme arvamist ja 65-aastaseks saava ema mõtteid kuulata teemal minu elu ja minu probleemid. Aga nad ei tihka viimasel ajal isegi mu unenägudes seigelda. Täiesti kole värk. Tahaks, et... aga võib-olla ei tahaks ka. Igal juhul see ehituspoodidest ja ehitajatest paks pisike linn, kust ma tulen. Ja kümme minutit - Wifi sulgemiseni mu lemmikpubis, kus mulle lõi kunagi külge üks jubeimelik tüüp. Aga eks need külge löövad tüübid ongi jube imelikud, sest nad ei arvesta sellega, et ainuüksi silmade tegemisest ilusale neiule ei piisa. Aga jah. Ootan vennatütre sünnipäeva ja järjekordset ööd oma vanas toas, mitte eriti vanal voodil, mille mu vennanaine mulle kunagi kümmekond aastat tagasi organiseeris. Jubehea on olla. Mitte mitte mitte mitte mitte mitte midagi teha ja mõelda ja mitte mõelda ja magada ja mitte magada ja raadiot kuulata ja Ränduris istuda. Ja loota, et... Ah teate küll! Loota, et asjad lähevad paremaks, kui nad on. Ja plaanida. Egas Henryk oli mul ju ka kuskil - kaugel sees olemas. Kõige ilusam ja kõige parem. Ja sellised peavadki olema plaanid - kõige ilusamast ja kõige paremast. Umbes nagu see jalutuskäik siia - Ränduri pubisse. Noorte ilusate teenindajate manu, kes tol korral kui mulle külge löödi olid ilmselt kümnesed tsikid kuskilt kõrvaltänavast. Aeg läheb. Elu muutub. Aga Ränduris on endiselt mõnus. Võib-olla isegi mõnusam. Kodu, mu kodu, mu kodu.