Ühest näitusest ja ühest mehest, kellele võib ka niimoodi läheneda...

Mõnede asjade kohta võib öelda rutiin. Noh - mul on näiteks selline asi kujunenud näituste külastamisega. Ei saa sinna midagi parata, aga iga nädal tuleb mul vähemalt korra klõps pähe, et peaks minema näiteks Vabaduse platsile Kunstihoonesse või heasse armsasse Hobusepea galeriisse või hoopistükkis Draakonisse või siis EKKMi. Peaks sisse lipsama, et välja lipsata. Vaatama ja võib-olla aru saama.

Suurem osa ajast ma ei saa aru. Selles on midagi masendavat ja kurja. Mõnikord lahvatavad mu sees aga mitmetahulised tunded. Mingisugune teadvustushetk tuleb! Nagu mõni muna oleks pähe kukkunud kuskilt õunapuult, missest et lödi ja pea on seda täis, aga natuke nagu targemaks oleks saanud. Jaa! Mõnikord. Näiteks Kris Lemsalu on selline kunstnik, ehkki mu meelest ehk liigsäbruline on ta looming, Eva Sepping on taoline tüdruk, väga meeldis meile vanaemaga ka Evald Okas, või siis tema Tuhkatriinu, mis minu silmis on printsesside printsess.

Igal juhul on tunne, et mõnikord need mõtted, mis muutuvad pärast toda vaatlust metsikuks ja kõikehaaravaks - lõhuvad mu sisse mingeid kahtlususse. Olen ma normaalne? On inimesed normaalsed? Ega vist mitte. Näiteks see Mare Mikoffi läbitungivate silmadega "J. V. J. 34-aastasena". Huvitav ja pisut veider tegelane, kelle sarnasus Churchilliga võib mõne mehe segadusse ajada. Aga eks ta oligi natuke eesti moodi Churchill. Võib isegi öelda, et meie esimene tšill - nauding kirjutatud lugudest sai alguse ju tema pisikesest ajalehest ja levis kulutulena meie kaasaega, meie kirjastustesse ja kirjanikesse, keda-mida on palju. Algus oli ikka Jannsenist ja tema tütrekesest. Imelik ja ilus ja hirmus korraga. Umbes nagu need metalsed silmad, mis meie poole kaevad kollase toomashendrikilvesliku kikilipsu pealt. Kas ta teadis, et... Või uskus temagi nagu Kreutzwald, et sellele õnnetule surevale rahvale tuleb anda natuke nodi, et ta kohe maha ei kõngeks.

 Aga jah.

Kõik kunstinäitused tekitavad hirmu, et ma ei saa aru. Kuigi juba see poolik mõistmine, mis toimub on virgutav, see lükkab mind mu rahulikust tsoonist välja. Olgu see visuaalne, hääleline või trükitud sõnum - alati on sinna sisse segatud mõistetav ja mõistatuslik. Kõik on natuke segane, natuke murtud-murtav. Nagu eelnähtud skulptuurile on omane Draakonigaleriis mingi naeruväärsus, naljakus, mingi südikas klouniks olemise sündroom. Eks see Postimehe esimene mees - olegi pisut klounaadi algataja, nagu need kirjamehed kipugi olema. See pisut on ehk isegi vähe öeldud. Ja loomulikult ei sarnane eelnähtud Jannsen tolle alumisega. Mati Karmini looduga. Ometi - on see tükike meie olemasolemise loost. Tükike triksterist, keda me taga ajame, ja kes meid naermagi võib mõnikord ajada.