Inimene ja tema vead ehk kasvamisvaevad

Niih. Imelikud värgid. Mingi kuu aega tagasi ostsime endale voodi või natuke vähem aega tagasi või kuidagi. Igal juhul praeguseks on meie voodi voodi. Kokku pandud ja magamistoas meie vana logiseva, katkise jalaga diivani asemel. Diivan oli ka muide tore voodi. Ja katkine jalg tuli pärast Enriquet. Noh. Päris palju teisi asju tuli ka pärast Enriquet. Vanaemavabad unenäod näiteks. Memme ma igal juhul igatsen taga. Perekondlikud koossaamised vanematega, nii Enrique kui minu omadega. Jah, tuleb välja, et mul on vanemad ka, isegi elusad ja ilusad ja üldse. Enne Enriquet ei olnud nad nii arvestatavad. Isa oli muidugi alati arvestatud ja kuulatud ja üldse. Aga noh... Imelik on see, et kui tuleb mingi selline asjalik meesterahvas, siis kõik asjad omandavad tähenduse, kõik inimesed, kõik majad, kõik aianurgas seisnud kanalad, kõik unistused saavad mingi lisaläike, et tahaks, et minu lapsed ka...

Ja kogu aeg käib peast läbi, et tahaks, et minu lapsed ka... Igasuguseid asju! Peaksid rohima mõnikord kurgipeenart või saaksid salatit võtta otse peenrast või kantseldada tibupoegi või laulda kirikukooris või käia vanaisaga ehitusplatsidel või süüa tatraputru, toda päris, toda meie oma, või lihtsalt vastata lihtsatele küsimustele, mida sa tahad õhtusöögiks tatart või riisi. Tahaks. Imelikud värgid nende unistustega. Kui memm lebas Võrumaa haiglas, tol mälestusväärsel 2002. aastal, siis tahtsin ma ka lapsi, kolme tükki, selliseid, keda vanaema võiks hoida. Sest minu vanaema oskas hoida lapsi, ta oskas hoida mind. Memm ütles korraga justkui otsmikule laksatades, minu otsmikule, et õpi, tüdruk, õpi, kui sulle on antud aju, siis õpi. Eks ma siis õppisin. Oli antud õppida. Õppimise ajal mõtlesin, et minust võib täiesti saada üks eraklik, veider naine. Saigi. Olingi. Tervelt kümme aastat. Mõnusalt omaenese lugudes, omaenese pette- ja ettekujutlustes. Mõnus oli mõelda, et jäängi müüjaks.

Aga siis kuskilt sügavalt mu seest hakkas välja toonima naine, kes tahtis hästi süüa, hästi riietuda, teatris käia, lugeda päris isiklikke raamatuid, rääkida päris enda lugusid, olla. Imelik - ta tekkis siis, kui ma elasin ühiselamutaolises kohas ja lugesin täiesti teisi asju. Olin isegi täiesti teine inimene kui praegu. Mäletan selgelt toda lauset, et isa ma ei saa elada suuremas majas, kui ma ise olen. Või suuremas korteris. Ma lihtsalt ei kanna seda välja. Eks see hirm on ikka veel minus, et ma ei kanna välja oma kleite, oma elu, oma ametit, oma kirjutamisambitsiooni, oma käsitööõllearmastust, oma Nigeeriat - aga elu on mind nüüdseks õpetanud, et see tuleb ajaga, see asjade välja kandmine, olgu see minu Võru kodumaja või kirjutamine või vaikmine või lugemine või töötamine.

Mõnikord tuleb muidugi välja, et ma ei kannagi toda asja välja, mis mulle anti kasutamiseks, et ma ei ole oma võimaluse kõrgune, aga on suur asi teha ka vigu, saada ka võimalusi, mis ei ole minule ületamiseks, sest need võimalused on kogemused. Olen olnud õpetaja, olen olnud ajakirjanik, olen olnud ajalehekandja. Võib-olla kõike eelöeldut natuke nihkes ja kehvasti, aga! See kõik on mind õpetanud natuke paremaks inimeseks ja natuke rohkem lugu pidama nondest, kes peavad neid ameteid. Imelik ja armas korraga on see olla olnud. Ahjaa, mida ütleksin oma surevale vanaemale või siis lihtsalt vanaemale praegu? Mulle meeldib elada. Jah, õppimine kuulub paratamatult elu juurde. Täna sain näiteks teada, et jääkaru ujub 10 kilomeetrit tunnis ja võib olla 3 meetrit ja 30 sentimeetrit pikk, või noh keskmine jääkaru on nii pikk. Nagu keskmine inimene on 1,76 meetrit pikk. Mina olen 1,64 näiteks. Aga, kallis vanaema, tahaksin elada oma täiesti tavalist elu, kus osatakse süüa teha, tikkida voodikatteid ja koristada regulaarselt.

Süüa teha me siin kahekesti Henrykuga enam-vähem oskame. Tikkida tahaks osata. Kitarri mängida tahaks ka osata. Noh, et kui on rahvast, siis oleks mõnus. Regulaarselt ja põhjalikult asju läbi lugeda ja neist kirjutada tahaks ka osata, ahjaa pidi olema mingi kirjandusteadlase-kriitiku oskus, mul on ta vist natuke hälbinud viimase 10 aasta jooksul. Palju olen pidanud ennast just inimesena tundma õppima. Võib-olla tegin seda klienditeenindajana eriti põhjalikult. Jah. Praegu õpin teisi olukordi ja teisi rolle katsuma, tunnetama. Lõpptulemusena olen ikkagi pool keskmisest jääkaru pikkusest ehk 1,64 meetrit. Kasvamisruumi enam ei ole. Kõrgemaks ei lähe, aga osata tahan siiani igasugu asju - alates kanapidamisest lõpetades prantsuse keelega.  Kõik kontekstis Enrique.

Ja vanaema ilmselt teab seda kõike juba - noh viimased kolm aastat, seepärast ta mul seal unes ei käigi. Imelik lausa. Ilma temata on täitsa imelik kohe. Jääkaru. Jääk aru! Tuleb õppida ja teha ja olla ja unistada ja taassõnastada oma unistusi - sest mida targemaks ma saan, seda rohkem ma tean, millist keskkonda, milliseid inimesi, milliseid jääkarusid või kutsikaid ma enda ümber näha tahan, seda lihtsam ja põnevam on nende poole tuhiseda. Vat.

Ahjaa...

Doris Lessing rääkis ka oma viimases raamatus vigadest ja sellest, kuidas vigu tuleb armastada, enda vigade üle tuleb koguni osata naerda, sest:

Naer on võimas, ning ainult tsiviliseeritud, emantsipeeritud ja vaba inimene suudab iseenda üle naerda.

(Doris Lessing "Vanglad, milles me vabatahtlikult elame", lk 37)