Loomikud ja inimesed nendega, need audiovisuaalikud, kes pole tegelikult hoolikud

Tuba oli täis asju, nagu minagi, nagu me kõik. Totakaid ja vähemtotakaid asju, mille tähtsusest said arud alles siis, kui toda asja taga igatsema kippusid. Eelmisel nädalavahetusel käisime Kiek in De Kökis linnaloomi vaatamas. Meelde tuli miskipärast Võru linn ja selle linnaks kujunemise lugu, kus kõik linna ehitatud majad ja nonde abihooned olid otsekui pisikesed talud. Eks toda saa näha ju hra Kreutzwaldi muuseumit kaedes, et mismoodi linnaelanik, eriti rikas, elada võis. Hunniku abihoonetega ja peamajaga, ega see väga palju Mõniste talumuuseumist ei erinegi. Tallinn on loomulikult palju pikema ajalooga. Inimesed on siin kambakesti ikka tõenäoliselt tuhatkond aastat elanud. Reval või Ree faal. Ehk kaljust alla langenud imekaunis ja uhke metskits, keda oma loomaaeda tahtis võtta taani prints või oli see keegi teine auväärne aadlik. Igal juhul jah, hästi kihvti ja põhjaliku tasuta giidi otsa sattusime kogemata sõbrapäeval. Viie euri eest oli kuidagi hästi tore ja armas ringi konnata maailmades, mis tegelikult pole üldse kadunud. Inimesele ikka meeldib loom, praegu on loom küllaltki dekoratiivses seisus, teda tuleb vaadata. Vanasti teda söödi, sest noh, ütleme otse välja, kõige lihtsam põhjas rauda saada on lihast. Ja muid vitamiine ka, sest on lihtsalt. Palju sa ikka neid mustsõstraid moosistad või juurikaid keldrites hoiad. Fakt on see muidugi, et osa Eesti elanikest tulid juurikate keldrites hoidmisega paremini toime kui teised, sest õigeusus on teadagi pikem paastuaeg kui luteri usus ja natuke teistsugused inimesed ka, seetõttu. Igal juhul vanasti osati loomast, keda on hoitud, kasitud, armastatud jne jne, palju rohkem võtta, kui tänapäeval. Miskipärast tuleb silme ette Marina Abroamovitš, kes Veneetsia biennaalil lehmakonte pesi. Nüüd juba 23-aastatagune üritus, mis kuidagi kangastub mu silme ette, kui kõige ehedam meeldetuletus sellest, kuidas me ei oska ega suuda enam kõike kasutada loomast-loomadest, et meie audiovisuaalne esteetikavajadus tapab täielikult meie mingis tähenduses üliolulise võime võtta asju praktiliselt, maapealselt. 

Me sõltume asjadest, mis on suured, süsteemsed ja hoolimatud, vastavalt sellisele sõltuvusele käitume ka enda ümber olevate olenditega, inimestega sarnaselt, sama jõhkralt kui feisbukk või mõni suurorganisatsioon, mis tüdib kiiresti ja tahab uuemat ja paremat, nagu me isegi, nagu aeg, mis surub meid pidevalt uutesse oludesse tänu meie enda lõputule vajadusele uute asjade ja uute elamuste järele. Me ei oska tegelikult oma tarbimises lõpuni minna. See nunnu kass, keda oleme eluaeg nunnutanud, paksu kere ja suurte haledate silmadega sööks meid ära, kui me ära sureksime ja keegi meie keha enne tema nälgajäämist ei leiaks. Sheldon Cooper (see mu lemmikmees ühest seriaalist) ütleks selle kohta, et aga nii ongi õige. Ja just seda võib kohata Kiek in de Köki näitusel edasi tagasi ringi tuigerdades, kus arheoloogid ja ajaloolased on näidanud loomaluudest tehtud esemeid, loomanahkadest tehtud imeilusaid tapeete, natuke hirmus ikka, et keegi surnud tegelane laiakslitsutuna kellegi rikka inimese kodus seinakaunistusena ripub. Ja kusjuures, kuidagi armsam tundub see mulle siiski sellest, et loomast ei kasutata kõike ära, et miski temast visatakse lihtsalt minema, sest see on nagu tehtud-kasutatud juba. Inimlikul tasandil ei tahaks olla see narts, ei tahaks, et keegi teinegi oleks see narts. 

Ma natuke kardan, et ei oska alati piisavalt palju seda, mida oskas mu vanaema, tõenäoliselt teadis ka mu ema, teha. Samuti võin ilmestada oma juttu isa abikaasast, kes teeb mu 74aastasele (varsti, eksole) isale parajaks tolle äia pükse, see on siis kindlasti pool sajandit või 40 aastat vanu pükse. Midagi selles tegevuses endas on piinlikult armsat ja ilusat. Ja nad ei tee seda sellepärast, et nad oleks mingid erilised rohelised ja mõtleksid iga päev sellele, kuidas hoolitseda Maa heaolu eest. Ei! Nad on sellised inimesed olnud kogu elu. Võib-olla sellepärast, et nad juhuslikult sündisid mõned aastad pärast sõda ja kõike ei olnudki, võib-olla sellepärast, et nad hoiavad raha kokku ja mingis mõttes ka aega, aga nad tekitavad minus tohutut respekti. See ei muide üldse mitte halb traditsioonilisus. See on täitsa korralik ja hea traditsioonilisus, mida võiks rohkem tagasi igatseda kui neid teisi asju. Aga jah, kuidas anda elu asjadele, mis jäävad alles loomadest, inimestest, kõigest meie ümber, kuidas need teha vajalikuks? Ega Henryku ema on ju põhimõtteliselt samas olukorras. Allpool siis ilusad portreepildikesed loomaluudest. Imetlegem. Loogem. Lootkem, et oskame sellest plastikuajastust lõpuks maiselt ja praktiliselt välja tulla.