Kell polnud palju, magada oli jäänud veel mõni tund, aga Leena ei suutnud enam magada. Mõtted lendasid ta peast sisse ja välja, nagu mõned linnud, kes toitsid oma pisikesi poegi, tema sees oli ka nii hirm, kui ka lootus, mõlemaid tuli mõtetega toita, et ellu jääda. See kõik oli toimunud liiga kiiresti. Ta oli kohanud inimest, kellega oli hea. Ta polnud enne teda mitte kedagi sellist kohanud ja ilmselt enam pole aega ka kedagi sellist kohata. Nad lubasid talle veel paar kuud. Need olid kohutavad kuud. Ta lebas lootustega haiglas, lebas teadmisega, et ehk annab veel midagi päästa.
Ta naeris ja püüdis teisi naerma ajada, aga ta ei olnud näinud oma last mõnikord kaks-kolm nädalat. Too kasvas nagu pisike kiirekasvuline taim. Ema ikka ütles, et Jelena on kõige tähtsam, et pisike tüdruk taltub ja küünitab tema poole, kui Jelena kohale jõuab. No, nad kasvavad ju nii kiiresti, neil pole aega küünitada kellegi ega millegi poole, nad on ju lapsed, väiksed, kiired, nad ei saa paigal seista oma arengus, oodata, et millal ema saab vaatama tulla nende esimesi kahel jalal seismisi, sõnu, ronimisi mööda vanu palkpõrandaid. Isa oli öelnud enne surma, et ta ei tea, kust see laps tuli, see laps on hull laps, et Jelena polnud nii väiksena nii energiline ja jultunud kunagi olnud, aga see laps, see hull-hull laps ronis igalt poolt välja ja igale poole ja ta ei olnud veel kaheaastanegi.
"No kust sa sellise said," küsis vanaisa Karl oma tütrelt. No kust ta sai, mõtles Jelena. Need tema vanemad, nad mõlemad, olid nii stoiliselt rahulikud ja mõistlikud inimesed, et lausa imelik oli, et ta oli leidnud endale poolkogemata mehe, kes oli võimeline tema pärast öid üleval olema, kes oli täis energiat, millega kokku puutudes läks Jelena lihtsalt põlema. Ja laps oli täpselt samasugust tuld täis, mida ei olnud võimalik vaos hoida, seda pidi lihtsalt panema õigesse kohta põlema, siis see soojendas kõiki, ka tema õnnetut vana isa Karli.
"Tead, ta isa on täpselt samasuguse iseloomuga," kostis Jelena korraga. '
"Nurjatu mees on, nurjatu..." kordas vanaisa Karl.
"Aga ei ole, eks ta oli õnnetu ja eks mina ka ja... Aga ta on teistmoodi, ta pole nagu Jura või Borja või Anton või... Mitte ükski nendest, ta on hoopis teistmoodi, ta on täis sellist indu ja jõudu, mis ei lase tal paigal olla. Nii kui ta liiga pikalt ühe koha peal on, siis hakkab tal halb. Eks Katja on ka selline. Pole midagi teha, isa."
"Jah, see paganama suguvõsa ongi neil selliseid täis. Juba sinu vanaisa, minu isa rääkis, et tasa ja targu, tasa ja targu, aga näe, siin sa mul oled, igati korralik tasa ja targu tütar, aga leiad endale sellise hullu mehe. Pealegi naistemehe."
"Isa, ära nüüd niimoodi."
"No, mis ma siin teistmoodi. Sa ikka tead, kuidas ema sul siin nuttis, kui Katja sündis. Ja siis veel see haigus... Ju see kõik tuleb sinule, sest sa ei ole olnud hea inimene. Sa oled mu tütar, aga sa ei oska mõelda mõnikord üldse nii nagu korralikud Helsteinid, metsa poole oled. Anna andeks, et ma niimoodi, aga see laps on ka parajalt metsa poole. Ei püsi ta purgikski paigal, ei hakka ilmselt kunagi püsima, sõgedaks läheb."
"No, ma ei tea, ta on minu oma, minu pisike, minu kõige kallim, temas on kõik see, mis ma ise tahtnuks olla. Natuke rohkemgi. Ja tead küll, talle on lubatud suuri tegusid teha."
"Millest sa seda järeldad? Sellest mustlasnaise jutust? Et nüüd peab see paika? Et sinu haigus, sinu rinnavähk peab paika ja korraga peab paika ka see, et su tütar teeb suuri tegusid? Et temast saab hea inimene. Kallis laps, temast võib saada ükskõik, mis inimene, aga sina võiksid ju elama jääda? Ellu jääda?" isa võttis tütrel käest kinni, nii nagu siis kui Jelena veel päris väike oli, nii kolmkümmend aastat tagasi, kui ta ise veel oli viiekümnendates, noor mees. Ta oleks endast kõik andnud, et tütrele veel elujõudu anda. Mis kasu sellest väiksest plikast oli, kui tema tütrekeselt võeti elujõud ära, kui tema tütreke sai vähi.
"Sa ju tead seda, et ma tahakski, et nii peakski. Ja loodame, et nii saabki, et mulle on antud. Aga ma jäin ju pika peale, ma oleks pidanud selle kohe ära lõikama. Aga kas sa tead, mis tunne on mõelda oma rindade lõikumisest kolmekümne ühe aastase naisena?"
Vana mees seisis natuke veel oma kepi najal ja vaatas oma last, vaatas ähmaste haigete silmadega, ta teadis, et temalegi pole rohkem antud, et see võib jääda tema viimaseks aastaks. Ta teadis, et tema tütar peab selle kõigega üksi toime tulema, nagu paljude asjadega enne ja pärast tema surma. Tema tütar pidi leidma endale Võrus töö, tema tütar pidi kolima sellesse pisikesse majja tollel raudteega paralleelsel tänaval, tema pisike armas tütar pidi leidma endale mehe, aga isegi kolmekümneselt oli see liigraske ülesanne, tema tütar, tema pisike armas väike tütar. Karlal endal oli see võtnud aega pool sajandit, et lõpuks Nastja leida, aga tema oligi aeglasem, kui see setu-vene päritolu Nastja ja ega toogi kiire polnud leidma endale pärast Teist ilmasõda meest. Hea et nad leidsid teineteist.
"Ei laps, ei tea... Ei saakski teada."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar